Kohe, kui lahinguväljale ilmusid lennukid, tekkis vajadus nendega võidelda nii õhust kui ka maa pealt. Õhutõrje all mõeldakse tavaliselt lennumasinate hävitamist või eemaletõrjumist maalt ja merelt.

Vajadus õhus olevaid objekte tulistada tekkis esmakordselt Prantsuse-Preisi sõjas 1870, mil prantslased üritasid varustust transportida õhupallidega. Tuntud relvatööstur Krupp modifitseeris 20 mm kahureid, et saaks tulistada õhupalle. Seetõttu ei olnud ka üllatav, et sakslased olid ainukesed, kes pidasid silmas kahurite võimalikku rakendamist õhus olevate sihtmärkide tulistamiseks ja kohandasid neid sedasorti ülesanneteks.

Lennukite hävitamiseks

Niisiis, Esimeseks maailmasõjaks oli sakslastel mõningane relvastus õhutõrjeks olemas. Teised sõdivad riigid ei osanud lennukite võimalikku sõjalist kasutamist hinnata ja asusid õhutõrjega tegelema alles siis, kui avastasid, et lennukitelt saab väga täpselt juhtida suurtükituld. Nii hakati oma keskmise kaliibriga (70–80 mm) kahureid kohandama lennukite tulistamiseks. See ettevõtmine eriti edukas ei olnud, sest puudus ettevalmistus hinnata nii kiiresti liikuva lennuki kui ka mürsu trajektoori, samuti puudusid sobivad sihtimisseadmed. Kui aga ilmusid esimesed ründelennukid, mis lendasid varasemast madalamalt, võeti nende vastu kasutusele kuulipildujad ja väikesekaliibrilised kahurid (20 mm). Siiski tundus paljudele, et üha kiiremaks muutuvate lennukitega on väga raske võidelda ning pärast sõda arvati nii mõneski riigis, et maa pealt lennukitega võidelda on võimatu.

Kruppi kahurid

Jälle olid sakslased ainukesed, kes hakkasid tõsisemalt õhutõrjekahureid edasi arendama. Nii sündis Kruppi inseneride tööna uus 88 mm õhutõrjekahur Flak 18, mis näitas oma võimeid ka Hispaania kodusõjas. Selle edasiarendus Flak-41 näol oli aga ilmselt Teise maailmasõja parim õhutõrjekahur. Selle kaliiber oli samuti 88 mm, mürsu algkiirus ligi 1000 m/s ja laskekiirus kuni 25 lasku minutis. Mürsu lennukõrgus otse ülestulistamisel oli veidi üle 12 kilomeetri. Lisaks sellele oli ta ka vastavate mürskude kasutamisel väga hea tankitõrjerelv. Kuna sakslased tegid algul oma õhutõrjerelvade loomisel koostööd rootslastega, siis oli heaks ja üsna levinud relvaks veel Boforsi 40-millimeetrine õhutõrjekahur.

Üksikutest õhutõrjekahuritest on siiski vähe kasu, seda eriti linnade kaitsmisel. Seepärast moodustati õhutõrjesüsteeme, mis lisaks kahuritele olid seotud nii õhuseire kui ka tõhusate sidevahenditega. Teises maailmasõjas hakkas õhutõrjesüsteemides olulist rolli mängima radar, mis võimaldas lennukite saabumist ja suunda suhteliselt kaugelt kindlaks teha ning andis võimaluse õhutõrje paremaks ettevalmistamiseks. Et võidelda sakslaste rünnakutega Inglismaa vastu, arendasid väga hea õhutõrjesüsteemi välja inglased. Muu hulgas said nad päris edukalt hakkama ka sakslaste tiibrakettidega V-1 ehk “fau-1”. Ainuke, millega ei suudetud võidelda, olid esimesed ballistilised raketid V-2 ehk “fau-2” – suurtest kahjudest päästis vaid nende ebatäpsus.

Helsingi päästmine

Üks parem näide õhutõrjesüsteemi efektiivsusest on ilmselt Helsingi kaitsmine 1944. aastal. Nimelt olid soomlased paigutanud jälgimis- ja sidesüsteemiga seotud õhutõrjekahurid ümber oma pealinna. Ja kui 1944. aasta algul otsustas N Liit sundida Soomet nn rahupommitamisega Helsingit kapituleeruma, ei tulnud sellest midagi välja. 6., 16. ja 26. veebruaril 1944 korraldatud mitme massiivse pommitajate reidi ajal Helsingi peale (osa Vene pommitajatest startis ka Eesti pinnalt) kohtasid ründajad oma teel soomlaste sedavõrd kõrgtasemel õhutõrjet, et venelaste plaan jäi realiseerimata. Seejuures olid soomlaste kahjud suhteliselt väikesed – 2000 väljalennuga alla visatud 20 000 pommi plahvatuse tagajärjel hävis umbes 100 maja ning hukkunuid oli ligi 150. Tänu tõhusale õhutõrjele kukkus linnapiirkonda umbes 1000 pommi, suurem osa nendest aga visati ägedat õhutõrjet kohates maha juhuslikult või nad sattusid merre juba enne linna kohale jõudmist. Teise ja kolmanda pommitamise ajal abistas kaitsjaid ka lennuvägi. Õhutõrje tulistas alla umbes 30 lennukit. Olgu öeldud, et Tallinna pommitamisel olid kahjud umbes kümme korda suuremad.

Kahurite asemele õhutõrjeraketid

Pärast Teist maailmasõda tegeldi veel mõnda aega tavapäraste õhutõrjesüsteemide loomisega. Ameeriklased näiteks ehitasid suure laskekiirusega 75 mm õhutõrjekahuri Skysweeper, mis koos radari ja analoogarvutiga võimaldas tulistada üsna täpselt. Õhutõrjekahurite häda on aga see, et neid peab tootma mitmesuguse kaliibriga, sest arvestades lennukite erinevat lennukõrgust ja kiirust, on nad kõik küllalt piiratud rakendusega.

Oluliselt muutis õhutõrjepilti raketitehnika areng. Juba sõja lõpus hakkasid sakslased võitluseks liitlaste lennuväega välja töötama infrapunakiirgusega juhitavat maa-õhk raketti Enzian. Kuid see enam sõtta ei jõudnud. Tänapäeval ongi peamiseks saanud mitut laadi õhutõrjeraketid ja raketisüsteemid, kahurite osatähtsus on oluliselt vähenenud. Neid vajatakse enamasti vaid madalal lendavate helikopterite ja tiibrakettide tabamiseks.

Õhutõrjerakette ja raketisüsteeme, nagu õhutõrjekahureidki, on väga palju. Üks tuntumaid neist on lähimaa õhutõrjerakett Stinger, mida saab tulistada nii õlalt kui ka raketikompleksist. Viimase eeliseks on asjaolu, et monteerituna veokile saab seda teisaldada ühest kohast teise. Samuti on tal mitu laskevalmis raketipatareid ning väga head jälgimis- ja sihtimisseadmed. Nii on USA lähimaa raketikompleksil Avenger laskevalmis kaheksa Stinger-raketti, mille laskeulatus on kuni 8 kilomeetrit. Venemaa uutest lähimaa raketikompleksidest on vahest parim Pantsir S1, mis kannab 12 maa-õhk raketti laskeulatusega kuni 12 kilomeetrit. Prantsuse-Saksa koostööna on nn Euromissile süsteemis välja töötatud lähimaa raketisüsteem ROLAND, mis on relvastuses juba 1977. aastast ja seda modifitseeritakse pidevalt. Tänapäeval on kasutusel raketid Roland 2 ja Roland 3, laskeulatusega kuni 8 km. Lähimaa raketisüsteemide kõrval leidub ka mitmeid kesk- ja pikamaa omi, millest tuntuim on kindlasti USA raketisüsteem Patriot. Selle relvastusse kuuluvad samanimelised Patriot-raketid, lennukaugusega kuni 70 km. Lähiaastatel on relvastusse jõudmas veel USA THAAD-süsteem, millega oleks võimalik tabada rakette kuni 200 kilomeetri kauguselt ja kuni 150 kilomeetri kõrguselt.

REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor. Füüsika-matemaatikadoktor.