Nr. 4/2005


  



Lugesin üht raamatut
Hupel ja valgustus Eestis

Indrek Jürjo
"Liivimaa valgustaja
August Wilhelm Hupel 1737-1819"
Eesti Riigiarhiiv, 2004

Indrek Jürjo monograafia Hupelist tunnistati maikuus parimaks 2004. aastal ilmunud eestikeelseks ajalooraamatuks.


Kõigile on teada, et Eesti ajalugu ei saa kunagi valmis. Ühelt poolt loob Eesti endale iga päevaga uut ajalugu, teisalt on aga kätte jõudnud aeg heita valgust meie ajaloo “valgetele laikudele”. Kui mõni aeg tagasi tundus, et neid leidub vaid lähemas minevikus, siis nüüd on hakatud aru saama, et tegelikult tuleb kogu Eesti ajalugu uue pilguga üle vaadata.

Sellel on mitu põhjust. Esiteks pole Eesti ajaloost võimalik aru saada seda laiemasse konteksti ehk Euroopa ajaloo taustale seadmata. Teiseks tuleb Eesti ajaloo mõistmiseks tähelepanu pöörata mitte ainult siin elanud ja tegutsenud eestlastele, vaid kõigile Eesti saatust mõjutanud meestele ja naistele, sõltumata nende rahvusest.

Neist arusaamadest lähtub eelmise aasta lõpul trükist ilmunud Indrek Jürjo monograafia “Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819”. Tegemist on aastakümneid kestnud töö tulemusega, mis ühtsete kaante vahele jõudnuna täidab siiani püsinud tühiku Eesti ajalooteaduses.

Jürjo monograafia annab põhjaliku ülevaate Hupeli elust ja tegevusest. Selles käsitletakse Hupeli lapsepõlve, noorust ja õpinguaastaid Saksamaal; esimesi eluaastaid Liivimaal, asumist kirikuõpetajaks Põltsamaale, sealset laiahaardelist tegevust ning elu lõpuaastaid Paides. Süvendatult vaatleb Jürjo Hupeli tegevust Põltsamaa lugemisseltsis, tutvustades ühtlasi lugemisseltside arengut Saksamaal ning naabermaades. Ligi kolmandik monograafiast on pühendatud Hupelile kui Liivi- ja Eestimaa topograafile ning tema ajakirjanduslikule tegevusele. Jürjo tutvustab ka Hupeli Venemaa-käsitlust ja -kuvandit, analüüsides selle kaudu Venemaa-kuvandit valgustuslikus Euroopas ning selle muutumist. Põhjaliku ülevaate saab monograafiast ka Hupeli tegevusest keelemehena ning tema filosoofilistest ja ühiskondlikest vaadetest.


Taustal ja ühtaegu tausta luues

Eriti oluline on Jürjo käsitluse juures Eesti valgustuse seadmine laiemasse konteksti ning seda nii Liivimaa kui kogu Euroopa ulatuses. Jürjo monograafias hakkab elama mitte ainult valgustus Liivimaal, vaid ka naaberriikides. Äratab tähelepanu geograafiliselt perifeerse Liivi- ja Eestimaa tihe vaimne seotus Euroopa mõttevooludega. Seejuures polnud sugugi tegemist ühepoolse liikumisega. Jürjo näitab, kuidas Hupel ja mitmed teisedki valgustajad kujundasid omalt poolt aktiivselt ühiskondliku mõtte arengut Saksamaal. Eriti oluline oli Liivi- ja Eestimaa valgustajate roll Euroopa Venemaa-kuvandi kujunemisel.

Samas pole Jürjo langenud teise äärmusse ega pühendanud kogu oma tähelepanu Eesti valgustuse rahvusvahelisele taustale. Eestlaste mineviku seisukohalt pakuvad Jürjo raamatus erilist huvi valgustajate seisukohad eesti rahva ja tema tuleviku suhtes. Eriti soodsad need eestlaste suhtes pole. Hupeli meelest jäid eestlased oma arengutasemelt maha lätlastest ja soomlastest, samuti “lihtsatest” venelastest ja poolakatest. Hupeli meelest olid eestlased iseloomult “suuremalt osalt südid, kavalad; kättemaksuhimulised; halastamatud, kuid mitte kerjuste suhtes; pilkehimulised; joomarlusele andunud, töös loiud (võib-olla pärisorjuse ja teotöö tõttu), oma eluviisidelt räpased”. Hupel ei pidanud eestlaste juures võimalikuks “omaette rahvuskarakteri” olemasolu, kuid samas ei arvanud ta neid ka metslasteks. Hupel on tunnistanud, et eestlaste juures on säilinud “mingi tundmus vanast vabadusarmastusest” ning on lootnud sellele tuginedes neid valgustada, harida ning kasvatada. Nii on Hupel tõlkinud eesti keelde valgustuslikke teoseid ning tegelenud küllalt põhjalikult eesti keele uurimise ja arendamisega.

Kokkuvõttes annab Jürjo raamat hea pildi mitte ainult Hupelist, vaid üldse valgustusest Eestis. Mõistmata valgustajate tegevust ning selle tulemusi, pole võimalik aru saada mitte ainult 18. sajandi Eesti ajaloost, vaid ka rahvusliku liikumise tekkele viinud teguritest. Sillutas ju valgustus sellele üsna selgelt teed, kuigi valgustajaid endid rahvusliku liikumisega otseselt siduda ei saa. Hupel saatis J. G. Herderile küll eesti rahvalaule ning oli seotud Rosenplänteri väljaandega “Beiträge…”, kuid tema seisukohad olid rahvuslusest veel kaugel. Sellele vaatamata valmistas just Hupel koos mõttekaaslastega paljuski ette eesti rahvusliku liikumise sündi.

Hupeli järel polnud Eesti enam sama, mis enne. Suuremat tunnustust on ajalool ühele mehele võimatu anda.


Mart Laar,

Ajaloolane



Mart Laar


Ajakiri Horisont läbi aegade. PDF formaadis fail ~4 MB