Horisondi logo
<< | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post
Horisont 3/2002
Mehed, naised ja vaimne võimekus
Kairi Kreegipuu

   Üleüldist looduse mitmekesisust arvestades on mehed ja naised pigem sarnased kui erinevad. Samas on tänapäevalgi piisavalt andmeid selle kohta, et poisse ja tüdrukuid ootab ees mitmeski mõttes erinev tulevik, näiteks eluiga, vaimne ja füüsiline tervis.

   Ajast aega on üritatud ennustada, kas veel sündimata laps on poiss või tüdruk. Näiteks viitavat raseduse algusaegade hommikune iiveldus tüdrukule või konkreetne ümmargune pall-kõht poisile. Tänapäeval on tulevase ilmakodaniku sugu ennustada püüdev rikkalik rahvapärimus unustusehõlma vajumas. Juba üsasisese arengu keskel suudavad arstid ultraheli abil vanematele öelda, kes neil sünnib. Seda muidugi juhul, kui beebi soostub ennast sobivalt näitama. Ning loomulikult esineb ka eksimisi, mis on küll peamiselt ühesuunalised. Sellele vaatamata tahab enamik tulevasi lapsevanemaid kingipaki siiski avada ja laseb endale lapse soo teatavaks teha. Huvitav, miks? Tegelikult väidavad vanemad ju otsekohe, et neil on täiesti ükskõik, kumb sünnib – peaasi, et laps oleks terve. Mõlemal juhul on neil kummalisel kombel õigus. Meie ühiskond on viimastel kümnenditel muutunud palju liberaalsemaks ning juba kaua aega ei pea vanemad kasvatama pojast kohapärijat või kütti ning tütrest ilmtingimata toimekat perenaist, kelle haridustee piirdub külakooliga. Ka kummagi soo jaoks sobivaks peetavate tegevusalade ring on oluliselt laienenud. Isegi soo hilisem vahetamine pole välistatud.

   Samas on tänapäeval piisavalt andmeid selle kohta, et poisse ja tüdrukuid ootab ees mitmeski mõttes erinev tulevik, näiteks eluiga, vaimne ja füüsiline tervis. On ilmnenud, et mehe isiksus erineb naise isiksusest süstemaatiliselt. Naised ütlevad end olevat neurootilisemad, inimsõbralikumad, soojemad ja tunnetele avatumad, mehed aga omakorda kehtestavamad ning ideedele avatumad. Sellised tulemused on saadud 26 kultuuris, kasutades üht ja sama mõõtvahendit – isiksuse viit faktorit hindavat testi NEO-PI, mille autoriteks on Paul Costa Jr. ja Robert McCrae. Terve rida neurootilisusega – emotsionaalse ebastabiilsuse ehk ärevuse, vaenulikkuse, masenduse, ebakindluse, impulsiivsuse ja haavatavusega – seotud häireid, näiteks üldistunud ärevushäire, paanikahäire, foobiad, depressioon, piiripealne isiksusehäire ja teised, on levinumad naiste seas. Samas teevad mehed sõltuvalt vanusegrupist 3–7 korda sagedamini enesetappe kui naised.

   Järgnev on pisike sissevaade meeste ja naiste vahelistesse erinevustesse1, mis psühholoogias vaimse tegevuse vallas avastatud on. Rõhutagem ka, et käesolev ülevaade ei lähtu võrdsuse või mingist muust ideoloogiast, vaid püüab lihtsalt näidata, millised tulemused on uurimuste käigus ilmnenud. Erinevuste fikseerimine on esimene ja seejuures väga vajalik samm selleks, et leida üles nende erinevuste põhjused. Edasi tuleks proovida vähendada varieeruvuse “kunstlike” allikate mõju ning igati taunida stereotüüpset suhtumist inimestesse.

   Vaimne võimekus

   Meeste ja naiste vaimset võimekust lahates tuleks kõigepealt kokku leppida, mis asi vaimne võimekus on.

   Vaimsete võimete ehk intelligentsuse all tuleb siinkohal mõista loomulikku eeldust midagi omandada, mõista või teada. Levinud on Raymond B. Cattelli (1905–1998) poolt kasutusele võetud intelligentsuse jagamine liikuvaks või voolavaks võimekuseks ehk eelduseks omandada uusi teadmisi ja oskusi, ning kristalliseerunud võimekuseks ehk juba omandatud teadmisteks. Sir Francis Galton (1822–1911) pidas kõige olulisemaks üldvõimekust – taiplikkust, arusaamisvõimet, oskust mõelda abstraktselt. Ka faktoranalüüsi isa Charles Spearman (1863–1945) pidas üldvõimekust ajuenergiaks, mille abil kõiki operatsioone teostatakse. See “energia” avaldub, küll erineval määral, inimese mis tahes oskuses ja ka klassikalistes akadeemilistes võimetes, milleks on näiteks verbaalsed, matemaatilised ja ruumilised võimed. Niisuguse “energia” üks otsene näitaja võiks olla näiteks vaimsete protsesside kiirus, sealhulgas ka aeg, mis inimesel kulub reageerimiseks mingile ootamatult ilmuvale asjaolule.

   Edaspidi tuleb juttu üsna erinevatest võimekusest külgedest, peamiselt siiski sooliste erinevuste kontekstis. Juuresolev skeem (iqstr.ppt) selgitab, kuhu üks või teine võimekuse valdkond psühholoogias kuulub.

   Edukuse ennustaja

   Polegi mõtet eitada, et on olemas veel terve rida erivõimeid ja -oskusi. Näiteks võime keelt torru ajada, noodist laulda või peast kümnekohalisi arve korrutada. Küllalt suur uurimuste hulk lubab siiski väita, et üldvõimekus on osaline neis kõigis ning üldse kõige olulisem edukuse ennustaja paljudes valdkondades. Nüüdisaegses ühiskonnas määrab just nimelt üldine vaimne võimekus rohkem kui mis tahes muu üksiktunnus ära sissetulekute taseme. Päritoluperekonna rikkus, väärikad sugulased kõrgetel kohtadel, silmapaistev andekus mingis kitsas valdkonnas või õnnelik juhus ei tule muidugi kunagi kahjuks. Siiski on keskmiselt kasulikum sündida nutika, kuid vaesena, mitte aga rumala, ent rikkana. Selle kõrval, keda inimene teab, muutub üha olulisemaks see, mida ta teab. Seda kinnitavad ka USA-s läbi viidud uuringud, mis käsitlesid samast perest pärit laste sissetulekuid ja kus leiti, et vaimselt võimekamate sissetulekud ületavad märkimisväärselt vähem võimekate omi. Tõenäoliselt valivad tagasihoidlike võimetega ja silmapaistvate võimetega inimesed ka erinevad ametid, edasine on aga juba selle valiku loomulik jätk. Nii on, kuid see pole mitte kogu tõde! Andekamad teenivad isegi samas ametis rohkem kui kesisemate võimetega inimesed. Pole ka imestada, sest taiplik uksehoidja suudab lisaks ukse avamisele ja sulgemisele veel ka klientidega meeldivalt suhelda, neid meeles pidada, asjalikult ja täpselt nõu anda ja konflikte lahendada.

   Elus on tihti kiire

   Nagu eespool mainitud, väljendab paljude uurijate, näiteks Galtoni, James McKeen Cattelli (1860–1944), Arthur Jenseni (s 1923) või Hans Jürgen Eysenck’i (1916–1997) arvates (üld)intelligentsust piisavalt hästi vaimsete protsesside kiirus. See tähendab, et kuigi rahva kujutluses on professor üks lõpmata hajameelne, kuigi väga tark mees, erineb andekas inimene vähem andekast just selle tõttu, et suudab kiiremini probleeme lahendada. Probleemide all tuleb mõista nii elus ettetulevaid olukordi kui ka midagi hoopis üldisemat – informatsiooni tajumist, eristamist, selekteerimist ja analüüsimist. Tänapäeval arvatakse, et selle tagab aju omadus levitada erutust kiirelt ja ilma vigadeta ühest piirkonnast teise. Piiramatu ajavaru korral võivad kõik edukaks osutuda. Elus aga on tihti nii, et oodata ei saa.

   Õnneks on psühholoogial ette näidata rohkem kui 120-aastane vaimsete protsesside kiiruse mõõtmise kogemus. Mida keerulisem on ülesanne, mille lahendamiseks kulunud aega mõõdetakse, seda suurema tõenäosusega on võimalik teha järeldusi testisooritaja üldise andekuse kohta. Tavaliselt pole korrelatiivne seos nende kahe muutuja vahel ülearu kõrge, ulatudes vaid -0,3-ni, mis psühholoogias on aga täiesti talutav suurusjärk, kuid praktikas ei luba siiski traditsioonilisi võimekusteste nupulevajutamistega asendada.

   Teisalt on lahendamiskiiruse seos võimekusega ilmnenud väga erinevates eksperimentides, mis viitab sellele, et närviprotsesside kiirus võib olla vaimsete protsesside bioloogiline alus. Vähemalt seniks, kuni leitakse midagi paremat ja stabiilsemat. Mõned näited taolistes katsetes kasutatavatest ülesannetest – kahe kriipsu pikkuse võrdlemine; otsustamisülesanne, mil stiimulid esitatakse ülilühikeseks ajaks, vaid 20–200 millisekundiks; käe liigutamine selle tulukese juurde, mis hetkeks põlema süttis; harjutamine üht liiki stiimuliga, siis teise, rohkem või vähem erineva esitamine, kusjuures selle vaatamine või pilgu ärapööramine näitab eristusvõimet ning meetod on rakendatav eelkõige siis, kui verbaalne instrueerimine pole võimalik. Tegelikult ongi selliste imelihtsate ülesannete kasutamise üks eeliseid see, et neid saab rakendada madala võimekuse või puuete puhul, samuti väikelaste intellekti mõõtmiseks ehk arenguvõime ennustamiseks.

   Vaimsete protsesside kiiruse kõrval on leitud teisigi bioloogilisi korrelaate, millega võimekus tundub seonduvat. Näiteks olevat targematel suurem aju, kusjuures erinevused olla vaadeldavad ka pea ümbermõõdus. Lisaks viitavat nupukusele lühinägelikkus, dendriitide ehk närviraku jätkete pikkus, ajukeskkonna suurem aluselisus (pH>7), aju efektiivsem glükoositarbimine, mistõttu seda kulub vähem, ja palju muud.

   Sugu ja taju

   Lihtsa reageerimiskiiruse soolisi erinevusi illustreerib järgmine näide. 1997. aasta juunis-juulis soostusid vabatahtlikult psühholoogilistes eksperimentides osalema 115 noort naist ja 76 noort meest, kes tahtsid astuda Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonda. Nende üks ülesanne oli vaadata arvutiekraanil olevat punktikeste kogumit ning reageerida klahvivajutusega niipea, kui see kogum ühtlase juhusliku kiirusega juhuslikus suunas liikuma hakkab. Ülesanne on imelihtne ning nõuab vaid pisut kannatlikkust ja tähelepanelikkust, sest juhul, kui punktid ei liigu, ei tohi ka reageerida. Joonisel on viirutamata tulpadega tähistatud meeste ja naiste keskmine reaktsiooniaeg selles katses. On näha, et mehed avastasid liikumise millegipärast kiiremini kui naised. Absoluutnumbrites pole erinevus küll suur, umbes 30 millisekundit, kuid kiirusega 90 km/h liikuv objekt jõuab selle ajaga läbida 0,75 meetrit. Kas sellisel lihtsal ja näiliselt mitte mingit vaimset pingutust nõudval ülesandel on mingisugune seos vaatleja vaimsete võimetega? Kõik sisseastujad sooritasid ka akadeemilise võimetetesti, mille tulemus kujunes verbaalsete, matemaatiliste ja geomeetriliste võimete, ajaloo-, kultuuri- ja ühiskonnatundmise ning inimese bioloogiaalaste teadmiste summana. Viirutatud tulbad joonisel kajastavad meeste ja naiste akadeemilise testi keskmist tulemust. Ilmneb, et mehed, kes olid ju kiirema reaktsiooniga, said sisseastumistestis naistest oluliselt rohkem punkte. Seega on tõepoolest alust uskuda, et reageerimiskiirus ja vaimsed võimed on mingit moodi seotud.

   Soolised erinevused ilmnevad seega juba üsna lihtsates valdkondades. Tajumise kohta ongi teada, et lisaks stimulatsioonile endale, vanusele, hingeseisundile ja meeleorgani tervislikule olukorrale mõjutab ka tajuja sugu seda, milline tajukujund parasjagu tekib. Naiste lõhna- ja maitsemeel on teravam ning lõhnamälu ja puutetundlikkus parem kui meestel. Nägemises ja kuulmises on erinevused spetsiifilisemad, näiteks kohanevad naised pimedusega kiiremini kui mehed.

   Üsna huvitav on see, et katses, kus osalejad pidid hindama, millal toimub kokkupõrge nende poole sõitva liiklusvahendiga, hindasid naised seda aega oluliselt lühemaks kui mehed, kuigi nii mehed kui naised alahindasid kokkupõrkeni jäävat aega. Pole päris selge, kas naised tajuvad liikumist kiiremini või vahemaid lühemana. Ajataju vallast on aga teada, et mehed hindavad ajaintervalle tegelikust lühemaks, naised pikemaks. Kuigi “tühi” ootamiseaeg on igaühe jaoks liiga pikk, peaks see siiski eriti ränk taluda olema just naistele.

   Sugu ja aju

   Lisaks on teada, et inimese sensoorseid ja motoorseid funktsioone kontrollib enamasti keha vastaspoolel olev ajupoolkera. See tähendab seda, et kuigi paremast kõrvast jõuavad närviteed mõlemasse ajupoolkerasse, on vasakule suunduv närvitee võimsam. Kui siis näiteks dihootilise kuulmise testis esitada erinevaid sõnu samaaegselt mõlemasse kõrva, identifitseeritakse oluliselt täpsemini sõnu, mis on esitatud paremasse kõrva ehk siis peamiselt vasakule poolkerale, mis tegeleb verbaalse informatsiooni töötlemisega. Samas tuntakse kergemini ära meloodiaid, kui need on esitatud vasakusse kõrva. See ei tulene muidugi mitte kõrvade, vaid aju ehituse iseärasustest. Nii meeste kui naiste aju on sel viisil ebasümmeetriline, kuid paljud katsed kinnitavad, et meeste ajupoolkerad on erinevamad kui naistel. See aga võib tähendada, et naiste aju on vähem diferentseerunud või lihtsalt töötleb tänu suuremale hulgale valgeainele poolkerade vahel (corpus callosum ehk mõhnkeha) informatsiooni efektiivsemalt.

   Siinkohal on paslik meelde tuletada, et kõnealused erinevused on statistilise iseloomuga, mis tähendab, et need ei võimalda teha järeldusi konkreetse poisi või tüdruku, mehe või naise kohta. Loomulikult on meeste-poiste grupi ja naiste-tüdrukute grupi omadused suuresti kattuvad – sest üleüldist looduse mitmekesisust arvestades on mehed ja naised pigem sarnased kui erinevad. Võimekusest on mõistlik mõelda analoogiliselt mingite teiste bioloogiliste tunnustega, näiteks pikkusega. See tähendab, et kuigi mehed on keskmiselt pikemad kui naised, võib igaüks natuke ringi vaadates leida küllaga vastupidiseid näiteid. Ning enamgi veel, kuigi pikkus seostub sageli inimese kaaluga ja näiteks jalanumbriga, st pikemad inimesed kaaluvad rohkem kui lühemad ning nad kannavad suuremaid kingi, pole needki seosed absoluutsed. Mõnes järgmises Horisondis tuleb lähemalt juttu soolistest erinevustest traditsioonilisemates akadeemilistes võimetes ning nende erinevuste võimalikest põhjustest, ikka statistiliselt.

   Olgu ka lisatud, et iga soovija võib ennast analüüsida ning oma võimeid 2001. aastal Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonda astunute omadega kõrvutada näiteks Olev Musta ja Jüri Alliku brošüüri “Tunne oma võimeid” (TÜ Kirjastus, 2002) abil.

   Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni soovituse kohaselt tuleks soolistest erinevustest rääkides kasutada sõna ‘gender’ kultuuriliste ja ‘sex’ bioloogiliste erinevuste märkimiseks. Kui järgnevas tekstis ei selgu üheselt, et tegu on bioloogiliste erinevustega, tähendab see, et erinevuste päritolu pole täpselt teada.

   KAIRI KREEGIPUU (1973) on Tartu Ülikooli doktorant.


   1 Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni soovituse kohaselt tuleks soolistest erinevustest rääkides kasutada sõna ‘gender’ kultuuriliste ja ‘sex’ bioloogiliste erinevuste märkimiseks. Kui järgnevas tekstis ei selgu üheselt, et tegu on bioloogiliste erinevustega, tähendab see, et erinevuste päritolu pole täpselt teada.

   

Viimati uuendatud 6. juuni 2003