Püha Graali vennaskond

   Michael Baigenti, Richard Leighi ja Henry Lincolni raamat "Püha veri ja Püha Graal" on haarav lugemine. Nagu mõni Robert Ludlumi põnevusromaan. Esimesel pilgul jätab kõik lausa uskumatu mulje - nimesid, aastaarve, termineid, ordusid, suguvõsasid, salaseltse ja reaalseid juhtumeid tuleb kui küllusesarvest. Raamatus on isegi oma salatoimikud! Sic! Infouputus on tõsine, raamatus on 576 lehekülge tihedat teksti. Kõik see tahab jätta tõsiselt teadusliku mulje ning anda selge sõnumi - läbi ajaloo kestev saladus on paljastatud. Nimelt oli Jeesusel Kristusel ja Maarja Magdaleenal ühine laps, kellel omakorda olid järeltulijad. Salaorganisatsioon Siioni Prioraat on aga üritanud läbi ajaloo selle lapse järglasi maistele troonidele aidata. Ja kirik, eriti katoliku kirik, on seda muidugi varjanud. Tõde on Roomas asuvates Vatikani arhiivides peidus, aga papid ei taha seda kuidagi välja anda. Varjavad tõde. Loo tõestuseks tuuakse hulk ajaloos reaalselt elanud isikuid, kaas arvatud keegi Monsieur Philippe, kellest allpool juttu.

   Rasputini eelkäija

   Raamatu "Püha veri ja Püha Graal" leheküljel 213, peatükis "Siioni protokollid", räägitakse mehest, kelle nimeks Monsieur Philippe ja kel koos Papuse-nimelise isikuga olnud suur mõjujõud Vene tsaari õukonnas. Nimelt tegutsenud Venemaal esoteeriline ehk siis ainult pühendatuile määratud enklaav. See enklaav olnud väga mõjukas ja lausa reaalse jõuga. Monsieur Philippe'i mentoriks ehk õpetajaks-nõuandjaks oli Papus - esoteerik, vabamüürlane ja hilisem vabamüürlaste suurmeister Prantsusmaalt. Raamat laseb neid mehi paista kui suuri, tähtsaid ja ajalooliselt salapäraseid isikuid, kellel õnnestus olla maailma pöördeliste sündmuste keskpunktis. Võib-olla olid nad isegi n-ö näppupidi juures, sest ilma Siioni Prioraadita ei juhtuvat maailmas midagi. Eriti Euroopas. Kas ka Euroopa Liidus?

   Lugedes Monsieur Philippe'i tegevusest Vene tsaari õukonnas, tundus see kuidagi tuttav olevat. Võtsingi oma raamaturiiulist 1937. aastal trükitud teose "Tsaaririik Maailmasõjas", mille kirjutanud Prantsuse diplomaat Maurice Paleologue, kes põlvneb viimase Kreeka keisri suguvõsa sellest harust, kes asus pärast Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt 1453. aastal elama Prantsusmaale. M. Paleologue kirjeldab oma raamatu esimese osa VI peatükis 25. aprillil 1849. aastal sündinud Prantsuse kodaniku Philippe Nizier-Vachodi omapärast elukäiku.

   Philippe Nizier-Vachod alustas oma teadlikku eluteed onu lihakarnis. Nõiad, kaardimoorid, magnetisöörid ja kuutõbised tõmbasid teda juba nooruses tugevalt enda poole. Philippe Nizier-Vachod alustas oma praksist okultistliku arstiteadusega ja päris edukalt. See jälle ei meeldinud pärisarstidele. 1887. aastal trahviti Philippe Nizier-Vachod'i Lyonis ebaseadusliku ning ebateadusliku arstitegevuse praktiseerimise pärast. Sama karistus tabas teda 1890. ja 1892. aastal. Tema klientuuri moodustasid käsitöölised, poodnikud, majahoidjad, köögitüdrukud, hiljem ka hästirõivastatud daamid, kohtunikud, näitlejad, ohvitserid, isegi preestrid. Siis saabus Prantsusmaale Vene tsaar Nikolai II koos saatjaskonnaga. Kohemaid võlus Monsieur Philippe tsaari ja tolle abikaasat, kes mehe oma õukonda kutsusid - Rasputinini jäi veel hulk aastaid aega.

   Vene õukonnas praktiseeris Monsieur Philippe hüpnoosi, ennustamist ja inkarnatsiooni. Eriti julgustas ta tsaari tegelema surnute väljakutsumisega ja surnud olevat rääkinud just seda, mida tsaar kuulda tahtis. Tema tegevuse tipuks oli Vene tsaarinna tulevase lapse - poja - soo määramine ja loote arendamine tsaarinna soovide järgi!!! Selleks kasutanud ta salaarstiteaduse kõige tähtsamaid võtteid ja ka tähetarkust. Uskumatu, aga tõsi! Krahh saabus 1902. aasta 1. septembril, kui rasedaks jäänud tsaarinna Aleksandrat tabas ränk valuhoog. Monsieur Philippe sattus segadusse ja üritas seletada, et tsaarinna polnudki tegelikult rase, vaid närvisüsteemi füsioloogilised häired andsid alust seda arvata. Lõpuks sattus ta lihtsa mehena õukonna poliitilistesse intriigidesse ning 1903. aastal vallandati Monsieur Philippe tsaari teenistusest. Ta saabus tagasi oma viletsasse korterisse Pariisis ja jätkas seal poolelijäänud praksist. 2. augustil 1905. aastal Monsieur Philippe suri.

   Mida selle mehe tegevusest arvata? Meilgi on kohalikke Monsieur Philippe'isid jalaga segada. Teateid nende tegevusest leiame ajalehtede tagakülgedelt, võime lugeda tänaval laternapostidele liimitud paberitelt: aitan kiilaspäisuse, ülekaalulisuse, paha silma, kõhuhädade ja needuse vastu. Iseseisvuse aeg on selliseid isikuid jõudsalt juurde sigitanud. Mõned võtavad neid tõsiselt, enamik mitte.

   Kuid graali-raamat vaikib Monsieur Philippe'i tegevusest Venemaal. Graali-raamatul ei ole vaja selle mehe veidrat elu ja tegevust, on vaja ainult väikest lõiku, mis seotud tsaari perekonnaga. Sest see on kõige tähtsam, kuna seda annab vormida oma uskumatu loo tõestuseks. Seevastu mehe igapäevase tegevuse kirjeldamine jätaks saladuse paljastamisele veidi veidra maitse.

   Kujutame ette olukorda, kus paarisaja aasta pärast hakkab keegi kirjutama lugu Eestist, kasutades algallikatena kohalike Monsieur Philippe'ide kirjatükke, "Maalehes" ilmunud Igor Mangi ennustusi ja koltunud ajalehti/ajakirju. Ehk tulevikus loetaksegi sellest, "kuda Estlandis Püha KeRe preestrite poolt Talle linnas korraldatud surma- ja elutantsu müsteeriumi käigus ajakirjanik Inga Raitar kirjandusliku ilmutuse sai, mistõttu habemega Osama bin Ladenit Kristuse teiseks tulemiseks pidas" (vt Eesti Ekspress 12, 21. märts 2002).

   Harry Välja