Põhja-Poolas, Gdynia ning Gdanski linna lääne- ja edelapoolses ümbruses elavad kassuubid, kes nimetavad oma kodumaad Kaszëbë. Eesti keeles võiks seda maad nimetada Kassuubimaaks või Kassuubiaks. Kuna kassuubide kohta kasutatakse eesti keeles ka vastet kašuubid, siis pole valed ka nimekujud Kašuubimaa ja Kašuubia. Kassuubide peamist asuala tunti maailmasõdadevahelisel perioodil Poola koridori nime all – tegemist oli Saksamaa ja Danzigi, poola keeles Gdanski vabalinna vahelise suhteliselt kitsa, 30–90 kilomeetri laiuse alaga, mis võeti Versailles’ rahulepingu kohaselt Saksamaalt ära ja anti Poolale, võimaldamaks viimasel juurdepääsu Läänemerele.

   Ajalooliselt on Kassuubimaad kutsutud nimedega Cassubia, Cassubitae. Tänapäeval on poola keeles selle maa kohta kasutusel nimi Ziemia Kaszubska (kassuubide maa), saksa keeles Kassuben ning rahvusvaheliselt kõige tuntum nimekuju on Kaszuby. Kassuubimaa nime päritolu pole päris täpselt teada. Mõnede arvamuste kohaselt on see tulnud otseselt vanast pomeraanikeelsest sõnast “kaszuby”, millega tähistati madalat veeala, mis oli läbi kasvanud kõrgest rohust.

   Slaavlased, kelle esiisad on pomoraanid

   Kassuubid on väike lääneslaavi rahvas, kelle esivanemad on pomoraanid. Viimased elasid I aastatuhande lõpus ja II aastatuhande alguses Pomorzes – piirkonnas Läänemere lõunarannikul Recknitzi jõe ja Visla alamjooksu vahel. Pomoraanid, kes on nime saanud merelähedase asuala järgi, jagunesid hiljem mitmeks hõimuks, kellest tuntuimad on peale kassuubide veel 20. sajandi keskel lõplikult hääbunud slovintsid. Slovintsid olid ühtlasi kassuubide lähim sugulasrahvas.

   Kassuubid olid pomoraanidest kõige idapoolsemad, olles läänepoolseteks naabriteks balti rahvale preislastele, keda vahel ekslikult germaanlasteks peetakse, sest sakslaste poolt mitme sajandi jooksul halastamatult hävitatud preislaste järgi on nime saanud Saksamaa üks hilisemaid keskseid osasid – Preisimaa. Vahemärkusena olgu öeldud, et viimase preisikeelne nimetus on Leedu preislaste järeltulijaid ühendava rahvusliku organisatsiooni väite kohaselt Prusa.

   Oma rahva määratlemisel nimetavad kassuubid ennast vahel ka balti slaavlasteks. Pomoraanidest lääne poole jäid lääneslaavlased polaabid, kellest hiljem arenesid kõrvuti mitme teise rahvaga välja ka sorbid – tänapäevani eksisteeriv rahvus, kellest oli juttu eelmises omariikluseta rahvaste artiklis (vt Horisont 5/2001, lk 46).

   Kassuubide arvu Poolas hinnatakse rohkem kui 100 000 inimesele, kuid kõigest ligikaudu 3000 neist räägib kassuubi keelt. Ülejäänud Poola kassuubide emakeel on valdavalt poola keele põhjamurre. Lisaks Poolale elab kassuube arvukamalt (kokku ca 25 000) Kanadas – peamiselt Ontario provintsi lõunaosas, Barry’s Bay ning Wilno (vastab poolakeelsele nimekujule Vilniuse kohta!) ümbruses ja USA-s, kus nad on koondunud organisatsiooni KANA ehk Kashubian Association of North America. Brasiilias hinnatakse kassuubide arvu kuni kümnele tuhandele.

   Teisejärguline ja võõras?

   Kassuubid ise ütlevad, et nad on liiga palju sakslased selleks, et olla poolakad, ja liiga palju poolakad selleks, et olla sakslased. Ja tõsi see on – kassuubid on sajandeid elanud Poola ja Saksa ruumiala piiril, kuuludes olulise aja viimasest tuhandest aastast kas Saksa või Poola võimu alla. Seetõttu on kassuubid küll keelelt ja kultuurilt poolakatele lähedased, kuid teisalt on nende keeles väga tugevad saksa keele mõjud ning isegi nende rahvariided sarnanevad pigem Põhja-Saksa kui Poola omadele. Ametlikul tasandil Poolas kassuubide keelt iseseisva keelena ei tunnistata, vaid seda peetakse poola keele dialektiks. Ka ei tunnistata kassuube Poolas iseseisva rahvana, vaid neisse suhtutakse sageli kui saksastunud poolakatesse. See on ka põhjus, miks väga tihti esitatakse kassuubide arvukuse ja keele kasutajate hulga kohta tegelikkusest oluliselt suuremaid numbreid, lülitades kassuubide hulka olulise osa ajaloolise Kassuubimaa osaliselt saksastunud elanikkonnast. Tegelikult moodustavad peaasjalikult maapiirkondades elavad kassuubid Kassuubia rahvastikust tänapäeval alla 10 protsendi, kusjuures kassuubi keele kasutajaid on piirkonna elanike hulgas vähem kui 0,3 protsenti.

   Kassuubimaal viimastel aastatel tehtud uurimused näitavad, et nii nagu paljudes teistes hääbuvate rahvaste piirkondades Euroopas, ei oska ka Kassuubimaal paljud nooremad inimesed oma rahvuskultuuri väärtustada. Põhjuseks on paljuski olnud ametlik poliitika, mis on palju aastaid, eeskätt nn sotsialismiperioodil, vaadelnud kassuube kui midagi teisejärgulist ja võõrast. Seetõttu peavad paljud kassuubi noored ise kassuubiks olemist mingiks arhailiseks ja kohati kummaliseks maarahva traditsiooniks! Seevastu vanemad inimesed väärtustavad oma kassuubi päritolu sageli väga kõrgelt.

   Palju täppidega tähti

   Kassuubi keele säilimine kahe suure kultuuri ristumiskohas on omamoodi üllatav. Samas on ilmselt just see erinevate kultuuride võitlusalal asumine aidanud kassuubidel oma eripära hoida. Rolli mängib seegi, et võrreldes poola keele dialektidega on kassuubi keele erinevus poola standardkeelest suhteliselt suur, mistõttu üleminek poola keele kasutamisele ei ole kassuubide jaoks toimunud nii sujuvalt.

   Omaette väärtus on kassuubikeelse kirjanduse pikaajaline traditsioon, kuivõrd esimesed kassuubikeelsed raamatud ilmusid juba 16. sajandil. Viimase kümne aasta jooksul on kassuubi rahvuslike organisatsioonide poolt ühtlustatud kassuubi keele ortograafia ja grammatika. Vähestele keeleoskajatele vaatamata ilmub järjest enam trükiseid ja internetilehekülgi kassuubi keeles. Seetõttu võib julgesti väita, et Eesti entsüklopeediate väide, justkui ei eksisteeriks kassuubidel oma kirjakeelt, ei pea tegelikkuses paika. Keeleoskajate ja -huviliste arvukuse kasvu poolest viimasel aastakümnel sarnanevad kassuubid aga ühe varasema Horisondi (vt 1/2001, lk 46) loo kangelastele – mänksidele.

   Kassuubimaa kohanimed on järjekordne näide sellest, kuidas eesti keelde on asulate ja tervete piirkondade nimed tulnud suurrahva keele, antud juhul poola keele vahendusel, mitte aga otse põlisrahvalt. Kassuubimaa tuntuim linn Gdansk on kassuubi keeles Gdunsk. Teiste suuremate linnade nimed on järgmised: eesti keeles Gdynia – kassuubi keeles Gdiniô, Sopot – Sopòt, Bytow – Bëtowò, Kartuzy – Kartuzë, Rumia – Rëmiô. Mitte ainult linnade nimedes, vaid kassuubi keeles üldse on laialdaselt kasutusel mitmesuguseid eestlaste jaoks ebaharilikke, ülamärkidega tähti. Kassuubi tähestik koosneb 36 tähest: A, Ą, Ã, B, C, Cz, D, E, É, Ë, F, G, H, I, J, K, L, Ł, M, N, Ń, O, Ò, Ó, Ô, P, R, S, Sz, T, U, Ù, W, Y, Z, Ż.

   “Solidaarsus” loodi Kassuubimaal

   Looduslikult on Kassuubia kogu Põhja-Poola üks ilusamaid paiku ja seetõttu külastab seda piirkonda arvukalt turiste. Eraldi ära märkimist väärib 34 kilomeetri pikkune ja ainult 500–3000 meetri laiune Hel’i poolsaar, mis kujutab endast suures osas lihtsalt ilusat liivast randa. Maaliline on piirkond Kartuzë ja Kòscérzëna vahel – nn Pomorze järvedelava –, mida paljude väikeste järvede ja mäekeste olemasolu tõttu tuntakse ka kui Kassuubi Šveitsi. Seal asub ka Kassuubimaa kõrgeim punkt – 329 meetri kõrgune Wierżyca, kassuubi keeles Wierzëca mägi.

   Huvitav on keskaegsete ehitistega Gdanski linn. Viimases on muu hulgas loodud kuulus ametühing “Solidaarsus” ning seal töötas – kuid ei sündinud, nagu sageli arvatakse – pikki aastaid Lech Walesa, “Solidaarsuse” kauaaegne juht, Nobeli rahupreemia laureaat ja Poola president aastatel 1990–1995. Gdanskis, tol ajal kasutusel olnud nime järgi küll Danzigis, on sündinud vahest tuntuim kassuub – 1999. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass, kes elab küll juba ammu Berliinis ja on Saksa kirjanik, kuid kes peab end ise kassuubiks. Ka tema esikromaani ja ühtlasi ühe tuntuma teose, 1959. aastal ilmunud “Plekktrummi” tegevuskohaks on Kassuubimaa.

   Põgenemine Bismarcki eest

   Kassuubide esivanemad pomoraanid asusid Pomorzesse, eesti keeles tuntud ka kui Pommeri, saksa keeles kui Pommern, 6.–9. sajandil, tõrjudes välja ja assimileerides seal varem elanud balti hõimud. Kuni 11. sajandi alguseni olid pomoraanid valdavalt iseseisev rahvas, kuigi kõnealune ala oli alates 10. sajandist Poola ja polaabi slaavlaste tüliobjekt. 11. sajandi alguses liideti piirkond Poolaga ning see jagunes hiljem kaheks osaks – Lääne-Pomorzeks ja Ida-Pomorzeks, mille piir kulges enam-vähem piki Leba jõge.

   Lääne-Pomorze

   oli 12.–17. sajandil omaette hertsogiriik, mis aastast 1181 oli vasallisõltuvuses Saksa-Rooma riigist. Piirkond germaniseeriti 12. sajandil alanud saksa kolonisatsiooni käigus. 1648. aastal andis Vestfaali rahu suurema osa Lääne-Pomorzest Rootsile. Aastatel 1653, 1720 ja 1815 läks Lääne-Pomorze osade kaupa Brandenburgile (Preisile). Aastaks 1815 oli Preisimaa oma võimu alla ühendanud kogu Lääne-Pomorze. 1945. aastal toimunud Potsdami konverentsi otsuse kohaselt sai suurema osa Lääne-Pomorzest endale Poola. Piirkonna slaavi päritolu elanikud olid selleks ajaks täielikult saksastunud ning nad repatrieeriti Saksamaale.

   Ida-Pomorze,

   saksa keeles Pommerellen, oli kuni 11. sajandi alguseni aeg-ajalt ning aastast 1227 pidevalt iseseisev. See ühendati aastal 1294 Suur-Poolaga. Ida-Pomorze kuulus aastatel 1308–1466 Saksa Ordule ja taasühendati Kolmeteistkümneaastase sõja (1454–1466) tulemusena Poolaga.

   Aastail 1466–1772 kuulus Ida-Pomorze Poolale. Selle aja sisse mahtus muu hulgas ka protestantlik reformatsioon 16. ja 17. sajandil, mille käigus poolakad säilitasid katoliku usu ning sakslased muutusid protestantideks. Viimane tõi kaasa Ida- ja Lääne-Pomorze slaavi rahvastiku veelgi suurema eristumise üksteisest. Kassuubide jaoks tähendas Poola võimu all elamine üsna tugevat poolastumist.

   1772–1918 oli Ida-Pomorze, sealhulgas Kassuubimaa, Preisimaa võimu all. Kassuubide igapäevaellu tõi see kaasa olulisi muutusi. 1842 võttis Preisi kuningas vastu otsuse, mille kohaselt igal Preisimaal elaval lapsel on õigus saada algteadmisi oma emakeeles. 1865. aastal nimetatud õigus tühistati ja ainsaks kasutatavaks keeleks kuulutati saksa keel. Sellele järgnes äge saksastamine, mis eriti ulatuslikud mõõtmed võttis Bismarcki võimuloleku ajal. Viimane põhjustas kassuubide ulatusliku väljarände Põhja-Ameerikasse.

   Kaks agarat suurvõimu

   Versailles’ rahulepingu kohaselt läks enamus Ida-Pomorzest, v.a Gdanski ümbrus, 1919. aastal Poola võimu alla. 1919–1939 olid kassuubid seetõttu valdavalt Poola alamad, kuid Gdanski ümbruse kassuubid elasid Danzigi vabalinnas ning läänepoolsed kassuubid olid Saksa alamad. Sel perioodil muutusid kassuubid Saksamaa ja Poola vaheliste pingete väljaelamise subjektiks. Saksamaa püüdis rõhutada kassuubide saksastumist, mille läbi nn saksa elanikkond Poola koridoris ulatuks justkui kolmveerandini sealsest rahvastikust, kuigi sakslased moodustasid tegelikult umbes poole Poola koridori elanikest. Poola seevastu püüdis veelgi agaramalt näidata kassuubide kuulumist slaavlaste ja konkreetsemalt poolakate hulka. Eesmärgiks oli näidata oma ajaloolist õigust Poola koridori maa-alale.

   Enamuse oma eksisteerimise ajast on Poola riik olnud paljurahvuseline. Näiteks maailmasõdade vahelisel perioodil moodustasid Poola 37-miljonilisest (1938) rahvastikust mittepoolakad – ukrainlased, valgevenelased, sakslased, russiinid, leedulased, juudid, kassuubid, venelased ja teised – kolmandiku. Teise maailmasõja järel, kui Stalini algatusel nihutati Poola oluliselt lääne poole, muutus Poola ametlikult üherahvuseliseks riigiks. Tegelikkuses vähemusrahvuste osatähtsus vähenes küll märgatavalt, kuid kõik varasemad rahvusgrupid jäid suuremal või vähemal määral Poolasse siiski alles. Järgnenud poliitika vähemusrahvuste, eriti sakslaste, ukrainlaste ja poolakate etnograafiliseks rühmaks, kuid vahel ka iseseisvaks rahvaks peetavate massuuride suhtes omandas kohati genotsiidi iseloomu.

   Nimetatud poliitika koosnes tervest reast erinevatest abinõudest, mis pikemas perspektiivis pidid Poola tõepoolest muutma vaid poolakate maaks. Esimene abinõu – deporteerimine – ei puudutanud sugugi ainult sakslasi, nagu tavaliselt arvatakse. Tegelikkuses deporteeriti massiliselt ka näiteks valgevenelasi, ukrainlasi (NSV Liitu ja Poola-siseselt), russiine (Poola-siseselt), massuure ja ka näiteks juba eespool korra meenutatud sorbe (Saksamaale). Deporteerimine puudutas ka kassuubide territooriumi. Kuna osa kassuubide asualast oli varem kuulunud Saksamaale ning Poola koridoris oli sakslasi ligikaudu 50 protsenti, siis jäi Põhja-Poola peaaegu inimtühjaks pärast seda, kui deporteeriti sakslased, enne Teist maailmasõda Saksamaa kodanikeks olnud kassuubid ning sõja ajal sakslastega koostööd teinud kassuubid. Asemele “tulnud” poolakad suhtusid aga vastikusega põlistesse kohalikesse. Järgnenud administratiivne ja elukondlik diskrimineerimine soodustas põliselanike ümberasumist muudele Poola aladele, mingil perioodil isegi Lääne-Saksamaale, ning poolakatest migrantide massilist asumist kassuubide põlisele kodumaale.

   Kassuube, kelle ees- või perekonnanimi oli saksapärane või vähemalt mitte päris poolapärane, sunniti pärast Teist maailmasõda valdavalt võtma omale poolapäraseid nimesid, kusjuures ka paljud traditsioonilised kassuubi nimed kuulutati ametlikult saksapärasteks ja kuulusid seega ümbervahetamisele.

   Haridusasutustes oli kassuubi keeles ainete õpetamine rangelt keelatud. Veelgi enam, isegi lisaainena ei tulnud kassuubi keele õppimine sotsialismiperioodil kõne alla. Seetõttu loodigi esimene kassuubikeelne algkool alles 1991. aastal Godnicas ning esimene kassuubikeelne keskkool samal aastal Brusë’s. Kultuurautonoomiast kui sellisest ei saanud praktiliselt juttugi teha. Massimeedias võis kassuube kajastada aga üksnes seoses folklooriga.

   Koos üldiste muudatustega Poola poliitilises elus 1980. aastate lõpus läks vabamaks ka kassuubi rahvuskultuuri edendamine. Juunis 1992 toimus Gdanskis Kassuubi Kongress, üldteemaga “Kassuubide tulevik”. Kongressiga vähem või rohkem seotud rahvuslikke üritusi toimus Kassuubimaal terve 1992. aasta jooksul. Hilisematel aastatel on mitmed rahvuslikud üritused muutunud regulaarseks. Kõikidel sotsialismiperioodijärgsetel parlamendivalimistel Poolas on kassuubid suutnud valida oma esindajad ka Poola parlamenti.

   Nüüdisajal on kassuubide kesksemad rahvuslikud organisatsioonid Kassuubi-Pomeraani Liit ning Kassuubi Instituut keskusega Gdanskis. Viimase ülesandeks on arendada kassuubikeelset haridust, kirjutada üles kassuubide ja Kassuubimaa ajalugu, anda välja Kassuubimaa kaart koos kassuubikeelsete kohanimedega, kirjutada üles tuntumate kassuubi rahvusest inimeste biograafiad, kassuubikeelse kirjanduse väljaandmine ja kogumine jms.

   Wejrowòs asub kassuubi-pomeraani kirjanduse ja muusika muuseum, Kartuzës Kassuubi muuseum, Kòscérzënas aga Poola vanim vabaõhumuuseum – juba 1906. aastal Teodora ja Izydor Gulgowski poolt asutatud muuseum, mis tänapäeval kannab nime Kassuubi etnograafiline park. Nimetatud 22-hektarilises muuseumis on üle 40 Kassuubimaale iseloomuliku hoone 18.–20. sajandist.

   ANDRUS MÖLDER (1970) on finantsanalüütik, kelle hobiks on juba aastaid väikerahvad ja nende sümboolika.