See, mitu last üks Eestis elav naine sünnitab, on sõltunud mingil määral tema elupaigast, veidi enam haridusest, ootamatult vähe materiaalsetest hüvedest ja ühiskondlikest oludest, aga seda rohkem asjaolust, kas ta on põliselanik.

   Eelmises “Horisondis” kirjutasime sellest, et Eesti põlisrahva sündimus on olnud põlvkonniti märkimisväärselt ühtlane, kuid paraku allpool taastenivood. Ja seda juba meie vanaemadel ehk täpsemalt — alates nendest põlvkondadest, kes ise tulid ilmale 1920. aastatel. Aastakümneid valitsenud arengutrendi on asunud lõhkuma 1970. aastatel sündinud naised, kelle sündimuskäitumine vanemate põlvkondade taustal kipub olema teistsugune päris mitmes plaanis. Ainuüksi sündimustase on neil siiamaani olnud ligikaudu 40 protsenti madalam. Muidugi on too, täna oma kahekümnendates eluaastates põlvkond ju alles sünnituseas, mistõttu võivad need naised järgneval eluperioodil ehk siis kolmekümnendate eluaastate jooksul eesti traditsioonilise sündimustasemeni ikkagi jõuda. Sellisel juhul kasutavad nad selleks lihtsalt märkimisväärselt teistsugust pereplaanimise mudelit. Kuivõrd sellistel ootustel on alust, näitavad järgmised 5–7 kalendriaastat.

   Huvitudes sotsiaalsetest erisustest rahvastiku sündimuses, võib üldarenguna tõdeda pidevat ühtlustumist. Ehk lahtiseletatult — pool sajandit tagasi oli erinevate rahvastikurühmade sündimuskäitumine üksteise suhtes silmatorkavamalt mitmekesisem ning mida lähemale tänapäevale, seda väiksemaks on need erisused kahanenud.

   Kesk- ja Lääne-Eestis rohkem lapsi

   Viimase poolsajandi vältel on sündimus mõnevõrra kõrgem olnud saartel ning Kesk- ja Lääne-Eestis. Kvantitatiivselt pole vahe küll teab mis suur, kuid sisulisest küljest on hälve veidi kõrgema sündimuse suunas seda tähtsam: nimelt on nende Eesti piirkondade sündimus olnud napilt, kuid siiski ülevalpool taastenivood. Madalam on olnud sündimus Põhja- ja Ida-Eestis, eelkõige Tallinnas. Samas on aga just tallinlaste põlvkondlik sündimus nende aastakümnete jooksul kõige rohkem tõusnud, olles nõndaviisi üheks konkreetseks väljenduseks juba eespool viidatud sündimuse ühtlustumisele.

   Haridus mõjutab

   Samalaadselt on kahanenud sündimuse hariduserisused. Liikudes eakatest põlvkondadest nooremate poole, on jälgitav nii kõrg- kui keskharidusega naiste sündimuse tõus. Seejuures on kasv olnud kaunis märkimisväärne, küündides ligilähedaselt 30 protsendini. Samal ajal pole peaaegu üldse muutunud põhihariduse omandamisega piirdunud naiste sündimus. Nõndaviisi ongi sündimuse hariduserisused kahanenud, säilitades siiski ka tänapäeval traditsioonilise kuju — mida kõrgem haridus, seda vähem lapsi. Tähelepanelik lugeja võib nüüd küsida, et miks pole siis kogurahvastiku sündimus oluliselt tõusnud, kui kesk- ja kõrgharidusega naispõlvkondadel on see kasvanud enam kui veerandi jagu. Seletus on lihtne: kui varem moodustasid kõrgharidusega naised selge vähemuse, siis põlvkonnast põlvkonda on nii kõrgharidusega, aga eriti keskharidusega naiste osakaal pidevalt kasvanud. Niisiis on järjest suurem osa naisi libisenud madalama sündimusega rahvastikukihti. Samalaadset struktuurinihet tuleb üsna sageli arengutrendi võrdlustel arvestada.

   Sündimus ei sõltu materiaalsetest hüvedest

   Perekonna ja leibkonna ainelise kindlustatuse seisukohalt vaadatuna tundub, et sündimus pole olnud ega ole ka praegu mingis kindlas selges sõltuvuses rahast või muudest materiaalsetest hüvedest. Omaette probleem aga on muidugi see asjaolu, et lapse tulekul perekonda jaotub leibkonna kogusissetulek suurema arvu liikmete vahel ja isiku kohta võetuna paratamatult väheneb. Ka varematel aegadel on sedasorti sissetuleku suhteline langus tekitanud perekonna eelarves tühimikke, kuid meie käesolev üleminekumajandus on kõnealust sõltuvust mitmekordselt võimendanud ning sotsiaal- ja rahvastikupoliitika pole suutnud oludega sammu pidada.

   Põliselanikud ja sisserännanud

   Teiste taustal jookseb poolsajandi tähtsaim sündimuserisus eesti põlisrahvastiku ning sõjajärgsetel aastakümnetel Eestisse sisse rännanud rahvastiku vahel. Tegelikult on nimetatud kahe rahvastikurühma erisused pea kõigi demograafiliste ja sotsiaaltunnuste ning käitumismallide lõikes silmatorkavalt erinevad — isegi sedavõrd erinevad, et Pere- ja Sündimusuuringu tulemusi on arukas käsitleda põlis- ja välispäritolu rahvastiku kohta eraldi. Sündimuskäitumise seisukohalt on sisserännanute vanima põlvkonna sündimus samaealise põlisrahvastiku sündimusest kõrgem, kuid nooremates kohortides on vahekord muutunud vastupidiseks, ning eriti märkimisväärne on vahe põlisrahvastiku kasuks 1950. aastatel sündinud naiste puhul. Ühtlasi aga tuleb tõdeda sisserännanute sündimuse kiiret tõusu 1980. aastatel, eriti kümnendi lõpupoole, mille tagajärjel näiteks venelaste sündimus Eestis tõusis sõjajärgse ajaperioodi vältel esmakordselt just 1980. aastate lõpul kõrgemale kui venelaste sündimus nende kodupaigas Venemaal.

   Pööre noorenemiselt vananemisele

   Sündimuse üldise taseme ja selles ilmnevate erinevuste kõrval on teiseks oluliseks rahvastiku sündimust kirjeldavaks aineseks sündimusajastus ehk küsimus sellest, millises vanuses naine oma lapse(d) sünnitab. Kogu viimase poolsajandi jooksul on sündimus Eestis kaunis järjekindlat noorenenud. Näiteks oli noorim uuringusse hõlmatud ehk 1970. aastatel sündinud põlvkond ilmale toonud pooled oma esimestest lastest juba 23. eluaastaks, viiskümmend aastat eakamal kohordil oli samaks vanuseks sünnitatud vaid 30 protsenti esmaslastest. Teismelises eas on vahed veelgi märgatavamad: 19. eluaastaks oli vanimast põlvkonnast sünnitanud oma esimese lapse kolm protsenti, noorimas on sama näitaja kasvanud juba 12 protsendini, niisiis neli korda. See järjepidev, enam kui pool sajandit kestnud sündimuse noorenemine Eestis on aga viimaste aastate jooksul peatunud: täpsemini on algust saanud vastupidine trend ning sündimus on küllalt järsku hoopis vananema hakanud. Eks seegi ole üheks praegu sünnituseas oleva rahvastikuosa teistsuguse käitumise peegelduseks nende emade ja vanaemadega võrreldes.

   Kes on vallaslaps?

   Tavaliselt tuntakse huvi selle vastu, kas lapsed sünnivad abielus või väljaspool seda institutsiooni vallaslastena. Selle jaotuse puhul on eriti tundlik, aga ka sisuliselt tähenduslik just esimese lapse sünni ajal valitsev perekonnaseis. Tuleb tõdeda, et selles osas on Eestis kogu sõjajärgse Nõukogude perioodi jooksul valitsenud Skandinaavia maadele omane käitumislaad — nimelt on väljaspool ametlikult vormistatud abielu sündinud suhteliselt suur osa lapsi, keskmiselt ligikaudu viiendik. Põlvkonnast põlvkonda on see suhtarv järjest kasvanud ning tänaseks ületab väljaspool abielu sündinud esmaslaste osakaal juba poole kõigist sündinuist. Ometi pole abielusündimus asendunud mitte vallassündimusega, vaid hoopis vabaabielusündimusega, mis iseloomustab tänaseks enam kui viitkümmet protsenti esmassünni juhtudest. Vallassündimus on aga jäänud kogu vaadeldava poolsajandi vältel küllaltki stabiilselt ligikaudu 10 protsendi peale.

   Olgu öeldud, et just vabaabielusündimuse osas erineb eesti põlisrahvastikukäitumine eriti silmatorkavalt sisserännanute omast. Muidugi ei arvestanud Nõukogude-aegsed seadused vabaabielu sedavõrd suurt levikut ja tugevat seost sündimusega, ei saanudki seda teha, sest eesti põlisrahvastiku sündimuskäitumine ei mahtunud kuidagi tollase Nõukogude Liidu raamidesse. Tagantjärele võib isegi väita, et raudse eesriide püstitamisega viidi läbi omamoodi eksperiment, mis tõestas demograafiliste seaduspärasuste suurt iseseisvust ja sõltumatust riigikorrast, sest hoolimata Nõukogude impeeriumi kammitsatest arenesid rahvastikuprotsessid Eestis sarnaselt ülejäänud samas demograafilises arengujärgus olevate rahvastega. Kurb on see, et ka praegune Eesti seadusandlus järgib endiselt Nõukogude, mitte Skandinaavia arusaamu, asetades sedamoodi eesti põlisrahvastiku jätkuvalt kehvemasse olukorda.

   Taas vabad!

   Omaette teemaks on sünnivahemikud, mis näitavad, kui lühikeste ajavahemike järel lapsed sünnitatakse. Pisiasjadesse laskumata on nii esimese ja teise lapse kui ka teise ja kolmanda lapse sünnitamise vahele jääv ajaperiood 20. sajandil järjekindlalt lühenenud. Teisisõnu — pereplaanimisel on kasvavalt eelistatud laste sünnitamise ja kasvatuse kontsentreerimist lühema eluperioodi peale. Muide, sellest tulenevalt on tänapäeval viimase lapse lahkumisel vanematekodust isa/ema veel vanuse poolest päris mitu aastat nooremad kui varasematel aegadel. Nõnda on pikenenud perekonna see elufaas, kus vanemad on jälle uuesti omaette.Enamikus Lääneriikides on kõnealuse pere elufaasi väljakujunemine olnud märkimisväärseks impulsiks ühiskondliku elu ja eriti töökarjääri edenemisel. Meil Eestis on tõsiseks mureks meeste liigvarane suremus, mistõttu see laste lahkumise järgne pereelu faas ei saa liiga paljudel juhtudel kujuneda täisväärtuslikuks.

   Kalev Katus (1955), Allan Puur (1963) ja Asta Põldma (1951) on Eesti Demograafia Instituudi teadlased.