Eesti rahvastikuteadlaste 20. sajandi lõpukümnendi üheks suurprojektiks kujunes Eesti Pere- ja Sündimusuuring, mis on osa üleeuroopalisest ettevõtmisest, kus osales 26 riiki. Suurprojektiga on tegemist igal juhul, sest see annab ettekujutuse Eesti rahvastiku käekäigust 20. sajandi kahekümnendatest aastatest tänaseni välja. Oluline on seegi, et üle hulga aja rakendati Eestis taas ka rahvusvahelisi definitsioone, mille alusel kogutud andmed võimaldavad hinnata Eesti rahvastiku arengut üleeuroopalises kontekstis – Baltoskandia, Lääne- ja Ida-Euroopa maade taustal.

   Rahvusvahelise tava kohaselt kannab projekt küll pere- ja sündimusuuringu nime, kuid tegelikult käsitleb see inimese elu kõiki põhilisi sündmusi: lapsepõlve, vanematekodu ja sealt lahkumist täiskasvanuks sirgumise käigus, kooliteed, pere loomist ja lagunemist, rasedusi, laste sündi, rände-, haridus- ja töökarjääri ning paljusid muid valdkondi. Sedalaadi uuringute inimkeskne andmestik on Lääne demokraatlikes riikides kujunenud sotsiaal- ja rahvastikupoliitika aluseks. Inimarengule omistatakse tänapäeva maailmas esmatähtis koht, mis tähendab muuseas sedagi, et heaks sotsiaalpoliitikaks ei peeta mitte asjalikku ning kiiret probleemide lahendamist, vaid sellise ettenägelikkusega toimetamist, mis probleemidel ei lase tekkidagi. Eelkõige just viidatud riigikorraldusliku baasinformatsiooni olulise tähtsuse tõttu tänapäeva ühiskonnas koordineeris Euroopa mandril pere- ja sündimusuuringu 1990. aastate vooru ÜRO Euroopa Majanduskomisjon.

   Pere- ja Sündimusuuringu suur metodoloogiline tähendus seisneb veel ka selles, et üle pika aja rakendati Eestis taas isikustatistiliste andmete rahvusvahelisi definitsioone. See asjaolu on üha enam tähtsustunud, kuivõrd enamik ametliku statistikaga tegelevaid Eesti vabariigi institutsioone kasutab tänaseni Nõukogude Liidu aegadest pärit lähenemisviisi. Viimase tõsiasja tõttu on just Eesti Pere- ja Sündimusuuringu raames kogutud andmed need, mis üle pika aja võimaldavad hinnata Eesti rahvastiku arengut üleeuroopalises kontekstis – nii Baltoskandia ja Lääne-Euroopa maade kui ka Ida-Euroopa saatusekaaslaste taustal.

   Millised siis on Eesti uuringu tulemused ning kuidas neid saaks rakendada meie igapäevase elujärje parandamisel?

   Küsimus, millest kõik räägivad

   Eesti Pere- ja Sündimusuuringu üks põhilisi huvivaldkondi oli rahvastiku sündimus. Uuringu käigus küsitleti 20–70-aastaseid naisi ehk põlvkondi, kes olid sündinud ajavahemikus 1924–1974. Kõigilt küsitletavatelt koguti teavet elu jooksul sünnitatud laste arvu ja nende sünniaja, lisaks sünnitusega seotud asjaolude ning muidugi emade ja isade isikutunnuste kohta. Kogutud andmed võimaldasid koostada eesti rahvastiku põlvkondliku sündimustrendi ning sellest tulenevalt hinnata, missugune on olnud viimase poolsajandi vältel Eesti rahvastikutaaste – kas ja kuivõrd laste põlvkonnad on osutunud emade põlvkondadest arvukamaks või vastupidi, väiksemaks. Kogurahvastiku kõrval saab samale küsimusele vastata ka rahvastiku erinevate sotsiaalsete, kultuuriliste, regionaalsete ning muude rühmade lõikes. Tegemist on niisiis küsimusega, mille üle meil on viimastel aastatel palju vaieldud ja muidu heietatud, ilma et kellelgi õigupoolest asjast täpset informatsiooni oleks olnud.

   Eestis pole beebibuumi olnud

   Eesti rahvastiku sündimuse puhul torkab kõigepealt silma märkimisväärselt stabiilne tase, mis on püsinud läbi kõigi põlvkondade alates neist, kes sündinud aastal 1924. Eesti naiste lõpetatud summaarne sündimuskordaja – see on siis laste arv, kes on sünnitatud fertiilsest east väljumise ajaks, tinglikult vanuseks 50, kuid 95 protsendi ulatuses tegelikult juba naise 35. eluaastaks – kõigub põlvkonniti vaid 10 protsendi piires, nimelt vahemikus 1,9–2,1 last. Euroopas ringi vaadates tuleb tõdeda, et polegi ühtegi teist rahvast, keda viimase poolsajandi vältel oleks iseloomustanud sedavõrd ühtlane sündimustase.

   Ilmselt vajavad taolise märkimisväärselt stabiilse sündimusega seotud asjaolud veidi lahtiseletamist. Ühelt poolt on Eesti rahvastiku sündimus meie Ida-Euroopa naabritega võrreldes ühtlasem seetõttu, et Eesti on demograafilise arengu poolest neist ees. Nimelt kuulub Eesti rahvastikuarengu pioneerriikide hulka, mille sündimustase oli juba 20. sajandi kahekümnendateks aastateks madal – nagu Põhja- ja Lääne-Euroopas tervikuna tolleks ajaks kombeks. Uuringusse hõlmatud põlvkondadest ka kõige vanem, küsitluse ajaks 70-aastaseks saanud naised, sünnitas oma lapsed juba pea täielikult pereplaanimise ajastus. Olukord polnud kaugeltki samasugune enamikus Ida-Euroopa maades, kus Teise maailmasõja eelsel perioodil oli sündimus alles demograafilise ülemineku etapis ning tase Eestiga võrreldes hoopis kõrgem. Seetõttu pole ka viimase poolsajandi põlvkondlik sündimustrend neis riikides kaugeltki nii ühtlane, kui seda Eesti puhul tuleb tõdeda.

   Teiselt poolt, aga hoopis teistel põhjustel, polnud sündimus stabiilne ka Põhja- ja Lääne-Euroopa maades, kus ühte sammu eesti rahvaga on juba aastakümneid valitsenud pereplaanimine. Seal aga oli põlvkondliku sündimustrendi destabiliseerijaks Teise maailmasõja järgne kasvulaine ning 1970. aastate kiire sündimuse langus. Teatavasti tõusis taastenivoost madalama sündimustasemega maades pärast Teise maailmasõja lõppu sündimus nii märgatavalt, et seda olukorda on hakatud nimetama beebibuumiks. Eestis püsis aga sündimus ka ilmasõja järel madal. Beebibuumi polnud, mistõttu ka nende riikidega võrreldes on eestlaste sündimustrend olnud hoopis ühtlasem.

   Rahvaarv langeb

   Niisiis on viimase poole sajandi eesti kohort- ehk põlvkondlik sündimus olnud märkimisväärselt stabiilne, sealjuures pole seda näiteks ka vähenemise suunas mõjutanud ei sõjad ega stalinlikud repressioonid. Teiseks oluliseks käsitlusaluseid aastakümneid iseloomustavaks jooneks on aga asjaolu, et eesti rahvastiku sündimus on olnud kogu selle aja vältel suhteliselt madal. Ja mis rahva demograafilise järjepidevuse seisukohalt eriti oluline – sündimus on jäänud taastetasandist allapoole. Ehk teisiti öeldes on laste põlvkonnad olnud pidevalt veidi väiksemad kui vanemate põlvkonnad. Tõsi, mahajäämus taastetasandist pole olnud eriti suur, maksimaalselt 10 protsendi piires, kuid see-eest kauakestev.

   Teadaolevalt hakkab taastetasandist madalama sündimuse korral rahvaarv kahanema. Seetõttu on igati asjakohane küsida, mil määral on kirjeldatud kohortsündimustrend eesti rahvastikuarengut mõjutanud? Ja konkreetsemalt – kui palju meie rahvaarv on langenud?

   Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata. Ühelt poolt on eestlased ja lätlased kaks ainukest omariiklust omavat Euroopa rahvast, kelle tänane arv on sõjaeelsega võrreldes väiksem. Vahe ulatub ligikaudu 10 protsendini, mis on Euroopa kontekstis vägagi tuntav, sest teisi rahvaid iseloomustab ju hoopis arvukuse tõus. Tavapäraselt paneme selle rahvaarvu languse sõja ja järgnenud sovetiseerimise arvele, ja seda igati õigusega. Nimetatud põhjuste kõrval on mõneti vähem silma torganud eestlaste arvu kahanemine 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate algul ning mingil määral isegi 1991. aastast alanud kiire depopulatsioon. Ometi tuleb põlvkondlikku sündimustrendi vaadates pigem küsida, miks pole rahvaarv langenud veelgi rohkem? Miks näiteks rahvaarv kasvas 1950.–1960. aastatel?

   Eesti rahvaarv ja Venemaa eestlased

   Vähesel määral saab seda põhjendada rahvastiku vanusstruktuuri suhtelise noorusega, mida tuleb 1960. aastateni positiivse mõjutegurina tõesti arvestada. Siiski on peamiseks eestlaste rahvaarvu säilitavaks teguriks Eestis olnud hoopiski Venemaa eestlaste küllaltki massiline tagasiränne sõjajärgsel perioodil kuni 1970. aastateni. Venemaa eestlaste ning nende otseste järeltulijate arvu võib hinnata 75 000–100 000 inimesele ehk umbes 10 protsendile praegusest eestlaste arvust Eestis. Muidugi on see äärmiselt üldine hinnang, kuivõrd tagasirännanute teist ja järgmisi põlvkondi on arvuliselt keeruline välja tuua. Niisiis võib-olla küll ootamatu, aga vaieldamatu tõsiasi on see, et taastenivoost madalama sündimuse rahvaarvu kahandav mõju on olnud tunduvalt väiksem just Venemaa eestlaste tagasirände vastupidise mõju tõttu. Taoline sündimustasemega ju otseselt mitteseotud rahvastikuarengu tegur on siinkohal esile toodud seetõttu, et juba paar aastakümmet ja seda enam edaspidi ei saa eestlased niisuguse reserviga enam arvestada. Ligikaudu kahesajatuhandelisest Venemaa eestlaskonnast on endise Nõukogude Liidu riikides järel vaid alla 65 000 inimese, pealegi üksnes pooled neist on säilitanud emakeelena eesti keele.

   Asja ei “otsusta” paljulapselised

   Põlvkondliku sündimustrendi stabiilsuse rõhutamise järel on asjakohane tunda huvi ka põlvkondadevaheliste erisuste vastu. Mõneti kõrgem sündimustase, nii eakamate kui ka nooremate põlvkondadega võrreldes, on iseloomustanud 1950. aastatel sündinud eesti naisi. Nimetatud põlvkonnad jõudsid aktiivsesse sünnitusikka 1960. aastate lõpul ning just nemad põhjustasidki tollase sündimuse tõusu, jõudes välja peaaegu taastenivooni. Ka veel viis aastat nooremaid naisi iseloomustab veidi kõrgem sündimus eakamate põlvkondadega võrreldes, nooremate sündimus on aga juba hoopis madalam. Suur osa viimastest on aga siiski veel sünnituseas ning alles lähemad 5–7 aastat näitavad, kas 1970. aastatel sündinud eesti põlvkonnad toovad pöörde seni valitsenud sündimustrendi stabiilsusesse või mitte. Väärib rõhutamist, et vastupidiselt argiarusaamale ei sõltu Eesti lähiaja sündimustase peajoones mitte paljulapselistest ega noortest, alles moodustuvatest peredest, vaid selle määrab ära täna juba ühte last omavate perekondade edasine käitumine: nad on loobunud teisest lapsest ja muidugi kolmandast oma elu kahekümnendates aastates, kuid saavad selle nii-öelda tasa teha kolmekümneselt. Sellisel juhul säiliks ka viimase viiekümne aasta eestlaste põlvkondlik sündimustase. Muidugi ei pruugi nad seda teha, millisel juhul eestlaste sündimusnäitajad hakkavad langema. Omajagu sõltub valik kahe alternatiivi vahel sellest, kuivõrd hindame ühelt poolt käesoleva hetke ning teisalt pikema ajaperioodi väärtusi, seda nii perekonna kui riigi tasandil.

   Kalev Katus (1955), Allan Puur (1963) ja Asta Põldma (1951) on Eesti Demograafia Instituudi teadlased.