1347. aastal suure aplombiga Euroopasse jõudnud katk jättis temaga kokku puutunutele niivõrd võimsa mulje, et see on püsinud siiani, kujundades nüüdisaja inimese ettekujutust “Pimedast keskajast”. Kas katku ilmumise kustumatu sära oli põhjustatud eelkõige ootamatusest või pigem hoopis heast ajastusest?

   Kas aastate 1347-1351 katkupuhang tähistab pööret Euroopa ajaloos või on tegemist kõigest episoodiga 14. sajandi üldises kriisis? Viimase all tuleks mõelda nn. Väikese jääaja algusega seoses tekkinud tagasilööke, ja mõnede uurijate arvates suures osas just neist tulenevaid vapustusi ühiskonnas, mille hulka arvatakse ka näiteks Wat Tyleri ülestõus ja _akerii. Järsku tuleks sellesse nimekirja lisada ka meie Jüriöö?

   Seda ulatuslikku küsimusteringi siiski siinkohal lahendada ei kavatseta. Eesmärgiks oleks anda vaid võimalikult lai ülevaade katkuga seotud asjaoludest, asetades põhitähelepanu aspektidele, milledest eesti keeles võib-olla vähem juttu on olnud.

   Ei räägiks ka niipalju katkust endast

   Mainiks ainult, et levitavad seda, ilmselt närilistelt pärinevat bakterioloogilist haigust peaasjalikult kirbud, kes pärast oma peremeeste - rottide - katkusurma, on sunnitud leidma uusi ohvreid. Neiks saavad pahatihti inimesed. Katku ajalugu on küllaltki ebaselge ning sageli vastuolulinegi teooriate jada, mille raames võib käsitleda näiteks erinevate rotiliikide levikulugu. Asja teevad veel keerulisemaks katku kolm vormi. Levinuim - muhkkatk - levis parasiitide hammustuste kaudu. Seega on oluline teada näriliste, kirpude jt. parasiitide elutsükleid, liikumisteid ja muud. Kopsukatk ning septiline katk levivad aga inimeselt inimesele. Tagantjärele on muidugi suhteliselt raske erinevate vormide leviku ja esinemise vahel konkreetseid jooni tõmmata ning seetõttu leidub ka katkuloos palju vasturääkivusi ja piirkondlikke erinevusi. Kohe võib ka öelda, et tõenäoliselt Eestigi aladel 14. sajandil möllanud Musta Surma kohta on vähe teada.

   Katku saabumisest Euroopasse

   on samuti piisavalt kirjutatud. Tundub, et valitseb teooria, mille kohaselt 1347. aastal genovalaste kaubalinna Kaffat (nüüdne Feodossia) piiranud tatarlased heitsid katapultidega linna katkusurnute laipu. Laevadega põgenema pääsenud viisid haiguse enestega kaasa Vahemerele, mille sadamalinnadest katku levik ka jälgitav on.

   Tõbi levis lainetena - pidades talvel hoogu - üle kogu Euroopa kuni 1351. aastani, mil jõudis Skandinaavia kaudu otsaga jälle Venemaale. Need neli aastat ongi see õige ja ehe Must Surm. Ülejäänut võib nimetada lihtsalt katkuks.

   Katku on Euroopas ning lähikonnas ka varem olnud

   ning tal oli ka tollal olulisi, siiamaani ulatuvaid tagajärgi. Aastail 541-544 esmakordselt puhkenud, peamiselt Bütsantsi impeeriumi aladel möllanud Justinianuse katk tõi arvatavasti kaasa olulisi rahvastikumuutusi - Lõuna-Euroopas, Balkanimaades kujunes slaavi asuala, lõuna pool said vaba tee araabia hõimud. Euroopa jõukeskused nihkusid põhja ja lääne poole.

   Pikalt ei peatuks ka Musta Surma poolt põhjustatud hävingul. Sellest on rohkesti räägitud ning paljud - eriti toonased kirjamehed - on ka liialdustesse kaldunud. Arvata võib, et Euroopa kaotas kõnesoleva nelja aastaga umbes neljandiku kuni kolmandiku rahvastikust - oletatakse, et 75-80 miljonist suri 24 miljonit. Linnades, kus tollal elas ligilähedaselt 15 protsenti rahvastikust, võis elanikkond väheneda poole võrra. Katkueelne rahvaarv taastus ehk alles 16. sajandi alguseks või keskpaigaks. Rahvastiku taastootmist ei toimunud pidevate uute katkupuhangute tõttu - pandeemiast oli saanud endeemiline haigus, mis nõudis perioodiliselt uusi ohvreid. Arvatakse, et rahvaarv langes kõige madalamale tasemele 1400. aasta paiku.

   Euroopa eri piirkondades ning erinevates inimrühmades ei olnud suremusnäitajad ühesugused. Inglismaal surid enam-vähem pooled vaimulikud - see võiks olla ka äärmuslik näitaja inimrühmade hulgas, olid ju hingekarjased oma kohustuste tõttu surmale kõige enam eksponeeritud. Briti aristokraatidest suri umbes veerand.

   Immuunsus või looduslik valik?

   Nagu juba vihjatud, ei piirdunud rahvastikukatastroof vaid Musta Surma nelja aastaga. Euroopa erinevatest osadest on teada katkupuhanguid aastatest 1361-1363, 1369-1371, 1374-1375, 1390 ja 1400. Samas on vihjeid, et mingi katkulaadne haigus ründas Euroopa idapoolseid alasid ka näiteks aastail 1331 ja 1335. Sellised erinevates piirkondades eri aegadel esinenud epideemiad aitavad seletada, miks Must Surm mõnda piirkonda säästis - näiteks tänapäeva T_ehhi alasid, välja arvatud küll Praha, kus suri umbes kolmandik elanikest. Võib nimelt oletada, et varasem katk oli nende piirkondade inimestes kas tekitanud immuunsuse või oli toimunud teatav looduslik valik, mis soosis neid, kel immuunsüsteem tugevam. Ka juba katku kaasaegsed panid tähele, et järjekordne katkupuhang rüüstas hullemini neid alasid, kus eelmine oli olnud tagasihoidlik või puudunud üldse.

   Katk saabus asju reguleerima!

   Vihjed varasematele haiguspuhangutele 14. sajandil, mis siiski polnud nii fataalsed, on üks argument uskumaks, et katk ei tulnud mitte lihtsalt asja eest teist taga ega hakanud Euroopas inimesi tapma, vaid et pidi olema mingi bioloogiline põhjus epideemial võimust saada. Võrdlus madalamate imetajatega oleks siin ilmselt omal kohal. Võiks arvata, et katk saabus juba nõrgestatud inimpopulatsiooni loodusliku valiku printsiipide alusel reguleerima.

   Mis oli siis enne katku?

   14. sajandiks oli Euroopa elanikkond nautinud mõnda aega demograaflist kuldaega. Soodsad kliimaolud olid kasvatanud rahvaarvu maksimaalselt suureks. Inimesed elasid marginaalsetes tingimustes ning tegelesid nendes oludes muuhulgas ka äärmiselt ebaökonoomse põllundusega. 14. sajandi alul algas aga nn. Väike jääaeg, mis kujutas endast kliima küllaltki järsku jahenemist. Tänapäeval, mil räägitakse palju globaalsest soojenemisest - tänavusel talvel küll kohatu märkus - tundub, et oleme sellest jääajast välja tulemas.

   Igatahes on Lääne-Euroopast teada suuri näljahädasid 14. sajandi algusest, aastatest 1316-1317, Eestist 1315. aastast.

   Seoses kliima külmenemisega on välja pakutud ka rafineeritumaid teooriaid, mis inimeste toitumist ja tervist puudutavad. Võiks oletada, et seoses ilmade jahenemise ning päikesepaiste vähenemisega kahanes ka võimalus mereveest soola aurutada. Soola nappus omakorda tõi kaasa liha ja kala väiksema tarbimise, sest neid toiduaineid polnud võimalik säilitada. Loomsete proteiinide puudus toidus - andku taimetoitlased andeks - aga võis nõrgendada inimorganismi.

   Igatahes on põhjust arvata, et 14. sajandi keskpaigaks, katku puhkemise ajaks, oli Euroopa rahvastik jõudnud demograafilise kriisini, mis väljendus ka eespool oletatud vastupanuvõime languses haigustele. Ning - Deus ex machina! - kriisi asuski lahendama pandeemia. Oli veel aeg, mil inimene allus looduslikule valikule. Ilmselt juba langema hakanud demograafilist kõverat kallutas uus tegur lihtsalt veelgi järsemalt allapoole.

   Ja mis pärast katku?

   Millised olid siis need muutused, mida Must Surm ja katk kaasa tõid? Kohe pärast katku lõppesid lühikeseks ajaks sõjad ning soikus ka kaubandus. Need inimsoole nii omased tegevused leidsid siiski küllaltki pea jälle viljelejaid.

   Aset leidis kolossaalne maade ja varanduste ümberjaotamine. Aristokraadid ja linnade suurkaupmehed, kuigi võib-olla mitte nii väga kannatanud surma läbi, hakkasid kaotama positsiooni ühiskonnas. Tõusid linnad, keskklass ja gildid.

   Põhjustas seda asjaolu, et nõudmise ja pakkumise nihe tõi kaasa pöörde linnade kasuks. Tekitas ju massiline tarbijate vähenemine - eeldagem, et linnades oli suremus suhteliselt kõrgem - kaasa põllumajandussaaduste hinna languse. Pikemas perspektiivis odavnes põllumajandustoodang ka tänu sellele, et inimeste vähesuse tulemusel langesid kasutusest välja väheviljakad piirkonnad ning ebamajanduslikud valdkonnad. Linnatooted aga seevastu kallinesid, tõusis palgatöö hind. Raha hakkas kogunema linnadesse ning viimastest kujunesid keskaegse ühiskonna keskused. Kujutleme ju meiegi siin Eestis keskajast rääkides enesele ette pigem Tallinna vanalinna kui Purtse linnust või Sassi-Jaani talu.

   Kõik ei läinud siiski päris libedalt. Põllumajanduskriis tõi kaasa inflatsiooni. Raha hind langes. Nii oli probleeme ka linnades, kus käsitöölised ei suutnud makse maksta või mässasid lihtsalt uute immigrantide vastu.

   Algselt toimus linnadesse ulatuslik sisseränne, kuid peatselt hakati seda piirama - kardeti käsitöötoodete hindade langust. Linnad muutusid klaustrofoobseiks, gildidesse pääsemist hakati raskendama, selli ja õpipoisiaastad pikenesid.

   Talumeeste saatusest

   Talupoeg muutus põlastamise objektiks, olles sellena püsinud siiamaani… Samas polnud talupoja peamiseks peremeheks enam nälg. Söögi koha pealt läks elu isegi nii heaks, et kerjusedki korraldasid skandaali, kui neile saia ei pakutud…

   Palgatöö hind muutus kallimaks ka maal. Põhjustas seda tööjõu kättesaadavuse vähenemine - terved külad olid välja surnud. Säärane olukord võis talupoegadele laheneda mitmeti. Vabadused võisid suureneda. Endise isanda juurest ära joostes võeti sind uues kohas avasüli vastu ega antud välja. Lääne-Euroopas leidis paiguti aset talupoegade isikliku vabaduse suurenemine, hakkas levima raharent senise teotöö asemel.

   Samas on võimalikud vastupidised arengud - töökäte vähesus ja töö hinna tõus tekitas feodaalides kiusatuse suruda talupoegi veel enam formaalsesse sõltuvusse. Näiteks püüdsid maaomanikud talupoegade enam oma mõju alla saamiseks sisse viia vanu, ammu unustatud ehk siis poolmütoloogilisi koormisi, millistest võiks mainida näiteks nn. esimese öö õigust. Muide - sellesama esimese öö õiguse puhul ei nõutud/eeldatud õigust pruudile, vaid pigem ja eelkõige talupojalt lisamaksu enda sellest kohustusest vabaks ostmiseks.

   Muudatused maal võivad olla üks oluline põhjus, mis kutsus esile eespool mainimist leidnud suured talupoegade rahutused Lääne-Euroopas. Viimaseid põhjustasid ka muud aspektid - näiteks lambavilla hinna tõus tekitas maaomanikes kiusatuse põllupidajatest hoopiski lahti saada. Põllumajandussaaduste turul langesid eriti teraviljahinnad. See tõi kaasa liha- ja piimakarja arengu ning lõppkokkuvõttes muutused inimeste toidulaual.

   Talupoegade ees seisvad probleemid kutsusid esile selle rahvastikukihi rändamise. Üritati minna linnadesse, kuid ka näiteks Landsknecht’ideks ehk palgasõdureiks. Sõjapidamine muutus aadlike hobist lihtrahva tööks.

   Gildidesse mitte pääsevad käsitöölised liikusid ida poole. Saksa talupoegade liikumine itta samas vähenes. Peamistes toonase rände sihtkohtades - Poolas, T_ehhis, Transilvaanias, Ungaris - algas elanikkonna degermaniseerumine.

   Tõusud ja langused

   Paistab, et erinevates Euroopa piirkondades toimusid katku toimel erinevad protsessid, see puudutab nii linna- kui maaelu. On üldistavalt väidetud, et majanduslik areng kiirenes pärast katku Inglismaal, Madalmaades ja Lõuna-Saksa aladel. Majanduslik depressioon tabas Põhja-Saksamaad, Itaaliat ja suurt osa Prantsusmaad.

   Meditsiin ja kirik ei suutnud inimesi kaitsta

   Arstikutse elas läbi vapustuse. Meedikud paljastasid oma abituse katku ees. See viis ameti prestii_i alla. Paljud arstid deserteerisid. Need kes jäid, teenisid muinasjutulist tasu - kui neil muidugi õnnestus haigestumist vältida ja seda hiljem nautida. Kokkuvõttes võib öelda, et arstikutse professionaliseerumisele ja nüüdisaegse arstiteaduse tekkele tuli katk kindlasti kasuks.

   Langes ka kiriku maine - nemadki, sarnaselt arstiteadusega, ei suutnud inimesi kaitsta. Reaktsiooniks katoliikluse kriisile kujunesid kõigepealt kõikvõimalikud ketserlikud liikumised, samuti müstitsism. Pikemas perspektiivis on isegi luterliku reformatsiooni põhjuseks peetud just katku poolt tekitatud vaimset olukorda.

   Kirikumeeste märkimisväärne vähenemine tõi kaasa rahvuskeelte tähtsuse tõusu kirja- ja asjaajamiskeelena - puudus oli ladina keele oskajaist ja õpetajaist. Kui seni olid arhiive, seadusloomet, samuti ehitust ja muid taolisi alasid kontrollinud peaasjalikult kirikumehed, siis pärast katku algas juristide, arhitektide, mündilööjate ja ehitusmeistrite, aga ka näiteks ülikoolide aeg. Toimus ühiskonna sekulariseerumine, mis kaugemas perspektiivis sai oluliseks ka meile praegu nii tähtsa tsiviilühiskonna tekkimisel.

   Vaimne sfäär

   Arvatakse, et just põhja pool Alpe mõjus Must Surm ja sellele järgnenud katkude periood eriti depressiivselt. Juurdunud on isegi selline termin nagu “katkujärgne patopsühholoogia”. Mõtisklused surma ja hauataguse elu teemadel tähendasid muu hulgas muutusi kunsti temaatikas. Tallinlastele on ehk teada, et nende olulisim keskaegne kunstimälestis - Bernt Notke “Surmatants” - esindab ühte sellist sü_eed, mis “pimeda keskaja” perioodil aktuaalseks ja müüvaks muutus. Populaarne oli ka “Viimne Kohtupäev”. Surm sai mõnes mõttes trendikaks asjaks. Selgus, et surevad ka rikkad. Siin on ka muidugi üks paralleel nüüdisaja aidsiga. Nii nagu aidsi puhul, polnud ka katku häbi surra, võrreldes näiteks tuberkuloosi, metanoolimürgituse ja muude seda sorti tervisehädadega.

   Vaimses sfääris tekitas pidev surma kohalolek katkujärgsel ajastul kahesuguseid meeleolusid - ühelt poolt religioossuse ja muu ajatu hindamise tõusu. Paljud omaaegsed arhitektuuri- ja kunstiväärtused on loodud toonastest annetustest kloostritele ja kirikule (Frauenkirche Nürnbergis, Jakobi kirik Hamburgis jt.). Samas elavnes elupõletajalik ilmavaade - lugegem “Decameroni”! Põhjamaades, kus rafineeritud kultuuri ja Boccaccio’likku erootikat vähem, läks lahti lihtlabane porduelu - kiriku mõju vähenemine ning demograafilised olud viisid teinekord perekonna kui sellise kadumisele.

   Võiks ju eeldada, et katkujärgne töökäte puudus ja seega nõudluse kasv nende järele tõi kaasa muu hulgas näiteks tehnoloogia arengu, kuid see on tühi lootus. Tehniliselt täienes ehk sõjapidamine, võibolla (kindlasti Inglismaal) kasvas vesiveskite arv, kuid üldise trendina suurenes pigem luksuskaupade tootmine ja muudele ühepäevarõõmudele suunatud tegevus. Kuniks elu! Investeerimine tootmisse pigem vähenes.

   Keskaegne Holokaust

   Nagu juba mainitud, tekkisid suured rahvastiku liikumised. Liikuma läksid ka toona peamiselt Kesk-Euroopas asunud juudid, keda selleks sunniti. Juudi rahva ajaloos oli ilmselt tegemist millegi Holokaustile samaväärsega. Katku puhkemine kutsus esile suuri juudipogromme. Kas spontaanselt või oma võlgnike õhutusel said juudid kaela süüdistuse kaevude mürgitamises ja niiviisi katku tekitamises. Kuigi paavst Clemens VI eitas juutide süüd, viis olukord paljude getode hävitamisele ja juudi asurkonna üldisele nihkumisele Kesk-Euroopa linnadest Ida-Euroopa maapiirkondadesse. See jäi diasporaa peamiseks kantsiks kuni uute, 20. sajandi vapustusteni.

   Kultuuride vastasseisust

   Huvitav on, et nüüdisajalgi tullakse katku-teema juurde tagasi kõige erinevaimate valdkondadega seoses. Nii kohtame viimasel ajal arvamusi, mille kohaselt inimeste vastupanuvõime HI-viirusele on kõrgem neis piirkonnis, mille elanikkond arvatakse olevat kunagiste katkuepideemiate ajal tolle haigusega kokku puutunud.

   Kolmanda aastatuhande alguse suure kultuuride vastasseisu tingimustes on huvitav märkida ka seda, et 14. sajandil tervitas Araabia maailm Euroopas möllavat Musta Surma kui Jumala karistust uskmatutele. Ometi ei säästnud tõbi ka moslemeid.

   “Terviseks!” On tulnud aeg meenutada, et ka see nii tavaline lausung ulatub tagasi keskaega, mil aevastust peeti külgehakkava katku kopsuvormi üheks esimeseks sümptomiks.

   Tänapäeval võime väita, et Euroopat tabanud katkumöllu tagajärjed puudutavad erinevaid valdkondi, milledest mõnesid sai siinkohal mainitud.

   KEN KALLING on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi teadusdirektor.