Peale otsese tähenduse oli sellel sõnal 19. sajandil ja isegi 20. sajandi algul veel eriline tähendus. Sel ajal olid metallmüntidest käibel kuld- ja hõberahad ning pangandus oli hoopis teisel tasandil. Tänapäevaseid pangatoiminguid ei tuntud ja sääste hoiti niikaua kodus, kuni oli kogunenud peotäis kuldraha, mis siis hoiustamiseks panka viidi - ja pandi seal kassaluugi ees asuvale rohelisele, paksust kalevist riidele või vildile. Siis tasandati rahahunnik siledaks, et kuldrahasid oleks võimalik ükshaaval üle lugeda. Kuldrahade hõõrdumisel ja kulumusel jäid üliväikesed kullaosakesed riide külge. Et raha koguti, hoiti ja pangatehinguid teostati sel ajal peamiselt kuldrahadega, siis oli kulla ringlus küllalt tihe. Teatud aja järel põletati kassaluugi ees asunud riie ja sellest saadi mingi kogus kulda, mis oli kassiirile täiendavaks palgalisaks.

   Arvatakse, et kassiirikulla idee pärineb kunagistelt rahavahetajatelt. See elukutse tekkis juba tuhandeid aastaid tagasi. Pikal ajalooperioodil vermiti paljudes väikestes feodaalriikides ja linnades oma raha, kuid seal käibis ka teisi münte. Müntide väärtuse hindamisel tuli arvestada mündi massi ja selle väärismetalli sisaldust. Seepärast oli rahavahetaja tähtsaks persooniks tolle aja majanduselus. Ka Eestis käibisid 13.-16. sajandini Tallinnas, Tartus, Narvas, Haapsalus, Kuressaares jm. vermitud mündid.

   Rahavahetajad töötasid turgudel, templite juures ja teistes rahva kogunemispaikades. Kui rahavahetajale anti münt, siis puhastas ta selle kõigepealt sametpadjal. Ent eesmärgiks polnud ainult raha puhastamine, nagu näis, vaid ka metalli pinnalt metalliosakeste eraldamine ja kogumine sametisse, millest hiljem saadi väärismetalli. See oli rahavahetaja täiendav tulu.

   Kulda peetakse väga püsivaks metalliks. Kokkupuutel õhu, vee ja paljude teiste ainetega jääb kuld muutumatuks. Ega asjatult nimetatud kahe happe segu, millega oli võimalik kulda lahusesse viia, kuningveeks. Kuld oli metallide kuningas. Teisi reaktiive, millega kulda saaks lahusesse viia, keskajal ei tuntud. Seega on kuld keemiliselt püsiv. Ehe kuld on aga võrdlemisi pehme. Puhast kulda võib kriimustada isegi küünega. Pehme metall on seepärast hästi töödeldav. Enam kui sajandi eest selgitati, et kuldtukati (3,5 g) saab tagumisega nii "välja venitada", et saadud kuldlehega võib katta nii hobuse kui ka ratsaniku.

   Vähendamaks kulumist ja suurendamaks kulla kõvadust, kasutatakse puhta kulla asemel kulla sulameid hõbeda või vasega. Kuld prooviga 585, milles lisametalliks on hõbe või vask, on puhtast kullast palju kulumiskindlam.

   Pöördumatud kullakaod on igapäevaelus seotud kuldmüntide või -esemete kulumisega. Tuule erosiooni tõttu hajub kulda õhku ka kullatud kirikukuplitelt. Eksperimentaalselt on tuvastatud, et iga ringluses olev kuldmünt kaotab aasta jooksul oma massist keskmiselt 0,07 protsenti. Kuldraha ringluse ajal Inglismaal läks sel teel tuulde igal aastal 690 kg kulda.

   Kulla mehaanilise töötlemisega, esemete valmistamise ja müntide vermimisega kaasneb kullatolm. Seda asjaolu kasutas 1893. aastal üks ameeriklane kasuliku äriprojekti realiseerimisel. Ta huvitus ühe Philadelphia kiriku katusest ja pakkus vana tsingitud plekist katuse eest 3000 dollarit. Katus vajas uuendamist ja kaup tundus tulus. Uus omanik puhastas hoolikalt katusepleki, põletas kogu prügi ja prahi ning eraldas tuhast 7,5 kg puhast kulda. Projektist sai ta üle viie tuhande dollari puhastulu. Katusele sadestunud kullatolm pärines kiriku kõrval asunud kuldraha müntimisvabrikust: sealt oli kullatolm hajunud ümbrusse ja langenud ka kiriku katusele, sest rahapaja ventilatsioonitoru oli suunatud kiriku katuse poole. Pärast seda hakati rahapajas heitõhku puhastama ja sellest kullatolmu eraldama.

   keemik
Hergi Karik

   Kes on maailma suurim sisalik?

   Komodo varaan (Varanus komodoensis) on 30 varaaniliigist suurim nüüdisaegne sisalikuline.Ta kasvab kuni 3,5 m pikkuseks ja kaalub üle 200 kg. See hiigelvaraan elab Ida-Indoneesias Komodo, Rindja, Padari ja Florese saarel rannikust kuni mägedeni.

   Komodo varaan, nagu kõik teisedki sisalikud, on munejad ning nende nahkjad pergamenditaolise kestaga munad kaaluvad umbes 200 g ja on 10 cm pikkused. Veerandsada muna matab emasvaraan hoolikalt pinnasesse. Pojad kooruvad alles 8 kuu möödudes ning on umbes 30 cm pikkused. Erinevalt täiskasvanud loomadest on noored väga arglikud ja ronivad ohu korral vilkalt puude otsa pakku.

   Varaanid täidavad neil saartel puuduvate tiigrite, leopardide ja teiste kiskjate rolli, toitudes seal arvukalt esinevatest lakksambaritest, metssigadest ning Rindja ja Florese saarel ka makaakidest. Nad söövad meelsasti raipeid, millel on oluline osa nende toidulaual. Hirmuäratavad elukad käivad mõnikord päise päeva ajal kohalikes külades koguni koduloomi kimbutamas, samuti on langenud aegajalt nende ohvriks inimesi.

   Esmapilgul kohmakate ja aeglastena näivad loomad võivad maa müdisedes joosta ja söösta uskumatult kiiresti. Kuid tavaliselt ootab komoodo varaan liikumatult isegi tundide kaupa, kuni saakloom ise tuleb talle ründamiseks piisavalt lähedale. Ohtlik ia tõhus jahirelv peale suurte lõgade on varaanil tugev ja suure löögijõuga saba, millega ta suudab jalust maha niita isegi suuri lakksambareid. Varaanil on hea nägemine ja raipesööjana ülitundlik haistmine - ta tunneb lõpnud looma lõhna kilomeetrite kauguselt. Pikk, Jacobsoni elundiga, maole sarnanev kaheharuline pidevalt suust välja volksav keel on samuti abiks haistmisel. Komodo varaan tegutseb peamiselt maapinnal, kuid talle meeldib (nagu teistelegi varaanidele) vesi. Neid on kohatud ujumas rannikust kilomeetrite kaugusel meres, kus nad külastavad toiduotsinguil seal arvukalt esinevaid pisikesi saarekesi.

   Komodo varaani hammustus on väga ohtlik eelkõige nende hammaste vahel ohtrasti esinevate infektsiooni tekitavate bakterite ning mürgise sülje tõttu. Varaanide perekonna kõige väiksem esindaja on Austraalias elav paarikümmne sentimeetri pikkune lühisaba-varaan.

   bioloog
Tiit Hunt

   Kes ehitas Suur-Zimbawe ringmüüri?

   Egiptuse püramiidide kõrval on kõige kuulsamaks Aafrika arhitektuurimälestiseks Zimbabwe Vabariigi aladel asuv Suur-Zimbabwe ringmüür ((zimbabwe tuleneb shona keelest dzimba dza mabwe - 'kivimajad'). Ajaloolastele on ainulaadne varemetekompleks pakkunud huvi alates 1868. aastast, mil selle avastas üks savannis uitav eurooplasest jahimees. Oma aukartustäratavate seintega on nn. Suur Ringmüür (vahel tuntud ka Templi nime all) püramiidide järel suurim ja mõistatuslikem kiviehitis Aafrikas. See koosneb elliptilise kujuga suurest välismüürist, mis on pea 300 meetrit pikk, ligi 10 meetrit kõrge ja 3-5 meetrit paks (müüri ülemine osa on õhem) ning see on laotud graniitplokkidest mörti kasutamata. Võttes arvesse müüri kõrgust, on taoline ehitusviis unikaalne kogu Troopilises ja Lõuna-Aafrikas. Suure Ringmüüri lähipiirkonnas võib eristada veel mitut ehitiste gruppi: mäekünkal asub kindlustuse sarnane ehitis ehk nn. akropolis ja eemal orus väiksemad kivimüürid ja tarandikud ehk nn. oru varemed.

   Teaduslikke ja pseudoteaduslikke hüpoteese on selle varemetekompleksi kohta aja jooksul loodud palju ning paraku viitavad neist enamus eelkõige inimfantaasia lennukusele. Üsna pikka aega arvati, et Zimbabwe kultuur pole kohalikku päritolu. Paljuski tänu inglise kirjaniku Rider Haggard'i 19. sajandi lõpul ilmunud seiklusjuttudele on siit otsitud nii kuningas Saalomoni templit ja kaevandusi kui ka Seeba kuninganna lossi. Samuti on püütud leida paralleele müütilise Atlantisega - varemete ringikujuline ja mitme sisemüüriga põhiplaan sarnaneb antiikautorite poolt kirjeldatud kadunud linnale. Kiviehitiste rajamist on läbi aegade omistatud veel foiniiklastele, kreetalastele, araablastele, indialastele, pärslastele, isegi tulnukatele kosmosest - ainult mitte aafriklastele.

   Alles 1958. aastal õnnestus järjekordsete arheoloogiliste kaevamiste käigus teadlastel Roger Summers'il ja Keith Robinson'il seada jalule ajalooline tõde ning koos sellega Zimbabwe kultuuri kronoloogiline tabel. Hiljem on nende tööd edukalt jätkanud arheoloog ning arhitektuuriajaloolane Peter Garlake. Kaevamiste käigus saadi kinnitust, et võimsate kiviehitiste rajajaks olid siiski aafriklased - ilmselt bantude hulka kuuluvad shona hõimud. Nad rajasid riigi, mille õitseaeg jääb ajavahemikku 1200-1450 p.Kr. Pealinna Suur-Zimbabwet ümbritsenud ringmüür ehitati arvatavasti 14. sajandil ja selle varjus asus valitseja residents. Teadlased on seisukohal, et muljetavaldava ringmüüri ehitamisel ei lähtutud mitte niivõrd kaitsefunktsioonidest, vaid pigem kultuslikest eesmärkidest - sooviti rõhutada Suur-Zimbabwe valitseja mõjukust ja jumalikustatud võimu.

   Suur-Zimbabwe õitseng on eelkõige seotud soodsa asukohaga kaubateede suhtes. Riigi rikkus saavutati peamiselt kulla, aga ka teiste aafrika kaupade (vandel, loomanahad jms.) vahendamisega Aafrika idarannikul asuvatesse suahiili linnadesse nagu Sofala ja Kilwa.

   Mis põhjustas omaaegse Lõuna-Aafrika mõjuvõimsama riigi languse? On arvatud, et umbes 15. sajandi keskpaigas lahkusid paljud elanikud Zimbabwe riigi aladelt ja suundusid põhja poole. Osa ajaloolasi rõhutab kohalike loodusressursside (mets, rohumaa, haritav maa) ammendumist, kuna pealinnas ja selle lähistel elas kokku umbes 11 000 inimest. Võimalik, et oma osa oli asjaolul, et rannikuga ühendanud Sabi jõgi kaotas oma laevatatavuse. Shonade suuline pärimus vestab aga ka sellest, et riigi soolavarud olid otsakorral ning shonade hulka kuuluv karanga hõim suundus Suur-Zimbabwest põhja poole, et leida uusi soolaleiukohti.

   Samas kui ajaloolased otsivad konkreetseid põhjuseid endise suurriigi langusele, peaks kindlasti ka vaatlema tollaseid valitsemismeetodeid, et mõista, miks ei suutnud riik oma funktsioone rahva ees täita. Kuna aga kirjalikud allikad Suur-Zimbabwe ajaloo kohta praktiliselt puuduvad, on paljud vastused senini ikka veel leidmata.

   ajaloolane
Karin Hiiemaa