Horisondi logo
<< | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post
Horisont 2/2001
Husaar
Hannes Walter

   Kuuldes räägitavat husaaridest, lööb meil kindlasti kõrvus kumisema mõni Viini operetiviis ning vaimusilma ette kerkib mukitud ja vurrudega punapüksne südametemurdja, kel on võime tühjendada kadedusttekitav arv veinipudeleid ja kes pärast seda suudab veel sadulaski püsida.

   See kujutelm ei olegi nii vale ja maailmas ei leidu vist midagi madjarlikumat kui husaar. Ungari - see on vein, hobused, tšaardaš ja kindlasti ka kaunid naised. Muide, üks husaaride tubliduse eksam nägi tõepoolest ette korvitäie veinipudelite tühjendamist ja seejärel armastusakti sooritamist... sadulast lahkumata!

   Kürassiir - mees nagu tank!

   Kuid nüüd - ad rem. Sajanditel, mis mahuvad rüütliväe hääbumise ja Napoleoni sõdade vahele, kujunes välja klassikaline ratsavägi. Johtuvalt ülesannetest koosnes see alaliikidest, igaühel oma spetsiifiline relvastus ja vormirõivas.

   Selle skaala ühes äärmuses olid kürassiirid ehk raske ratsavägi: kogukatel hobustel suurt kasvu mehed, kes veel 20. sajandi algul kandsid rinnaturvist ehk kürassi ja antiikaega meenutavat harjaga kiivrit ning ülepõlve saapaid. Kürassiiride külmrelvaks oli palas - sirge teraga raske raiemõõk. Kürassiiride ülesandeks lahingus oli teha seda, mida tänapäeval teevad tankid - sooritada ennastunustava vaprusega purustav läbimurre, saavutada võit! Nii etendasid kürassiirid otsustavat rolli Austerlitzis, Borodinos, Waterloos. Vene keiserlikus armees, kus oli au teenida ka eestlastel, oli 18. sajandi lõpus 16 kürassiiripolku. Napoleoni retke ajal Venemaale oli polke 10 ja Esimese maailmasõja ajal 4.

   Täitsamehed!

   Kergeratsaväe hulka kuuluvad ulaanid polnud vähem ähvardavad oma tüüpilise relva - piigi - tõttu. Ulaane võib pidada Poola rahvuslikuks ratsaväeks, kuigi Euroopa keeltesse poola keele kaudu tulnud ulan tuleneb türgikeelsest sõnast oglan ja tähendab täitsameest. 18. sajandil asutati ulaanirügemendid Poola eeskujul Austria ja Preisi armees ning Napoleoni ajal ka Prantsusmaal, kus ulaanideks olid valdavalt etnilised poolakad.

   Venemaal loodi ulaanipolgud alates 1803. aastast. Neid oli 1830. aastal rekordiliselt palju - 23, ning Esimese maailmasõja eelõhtul 19. Prantsusmaal, ja hilinenult (1816) ulaanirügemendid asutanud Inglismaal nimetati neid väeosi sõna-sõnalt "piigimehed".

   Huvitaval kombel kirjutasid just Inglise ulaanid 19. sajandi sõdades selle relvaliigi ajaloo kaunimad leheküljed. 25. oktoobril 1854 vallutas Inglise kergeratsaväe brigaad Krimmi sõjas venelaste positsioonid Balaklavas, kaotades küll 247 meest 673-st. Ja veel nii hilja kui Buuri sõja ajal, tõid ulaanid inglastele mitu briljantset võitu. Buurid nimetasid piiki õudusega barbaarseks relvaks - neil sellist polnud.

   Eesti ratsavägi kasutas Vabadussõjas ja ka hiljem samuti piiki, kuid ignoreeris miskipärast tüüpilist ulaani vormi, mis oli võrsunud poola rahvarõivast. Ulaani tunneb nimelt alati ära värvilise eestnööbitava rinnaesisega kuue (ulanka) ja poola rahvusliku ülestõusu tunnuse (konfederatka) ainetel loodud peakatte järgi.

   Jalavägi hobustel

   Mõne teooria järgi keskmiseks, kohati aga raskeks ratsaväeks nimetatud tragunid on olemuselt ratsastatud jalavägi, mis üksnes liigub ratsa, kuid lahingus hõivab ja hoiab alasid täpselt nagu jalavägi. Tragunite vorm ning relvastus (valdavalt tulirelvad ja jalaväemõõk) sarnaneb jalaväe omaga. Venemaal oli Napoleoni sõdade ajal 36 ja Esimese maailmasõja ajal 22 tragunipolku. Tragunite alaliikideks võib lugeda ka karabinjeerid (Venemaal maksimaalselt 20 polku) ja ratsagrenaderid (Venemaal maksimaalselt 6 polku).

   Husaar olla on auasi!

   Siin jõuame aga husaaride juurde, ja avastame, et probleem on üpris keeruline. Üldise arusaama järgi on husaar ungari algupäraga kergeratsaväelane. Nimetus husaar tuleneb ungari keelest ning tähendab kahekümnendiklane (ung. k. husz - kakskümmend; ar - ette või ära andma). Nimelt kehtestati 1458. aastal Ungaris seadus, mille kohaselt iga 20 aadlimõisa (meie mõistes talu) kohta tuli anda väeteenistusse üks ratsamees. Sellest aadlike maakaitse-ratsaväest värbus aga peagi mehi (üksusi) samuti türklaste vastu sõdivasse Poola väkke. Ungarlaste vaprus ja sõjameheoskused olid nii kõrged, et termin husaar muutus auasjaks. Nii hakkasidki end 16.-17. sajandil husaarideks nimetama ka poola aadliratsaväe rüütlid, kes kandsid aga raudrõivast ja olid relvastatud piikidega, olles seega klassikalises mõttes midagi kürassiiri ja ulaani vahepealset. On perfektsionistist sõjaajaloolasi, nagu poolakas Aleksander Czerwinski, kes teevad terminoloogiliselt vahet Poola husaari hussar ja Ungari husaari huzar vahel, kuid eesti traditsioonis see võimalus puudub. Otstarbekas on ilmselt jääda väljendite Poola husaar = raskeratsavägi ja Ungari husaar = kergeratsavägi juurde.

   Husaarid päästsid Õhtumaa

   Poola husaaride mõrvarlikku rünnakut türklaste vastu Hotini all on säravalt kirjeldanud nobelist Henryk Sienkiewicz romaanis "Pan Wolodyjowski" - tosin viirgu janitšare trambiti seal sodiks piiki ega mõõka liigutamata. Poola husaaride "salarelv" oli seljaturvise külge kinnitatud paar "kotkatiibu". Karjääri kihutava husaaride eskadroni lähenedes tekitas see moraalselt hävitava kohina, mis halvas hirmuga vastase tahet ja meeli, nii nagu saviviled tatarlaste noolte küljes või spetsiaalsed "oreliviled" Saksa sööstpommitajatel - Stukadel - viimase suure sõja ajal. Poola husaarid olid need, kes päästsid Õhtumaa kultuuri, purustades Jan Sobieski juhtimisel 1683. aastal Viini all türklaste hordid.

   Kõver mõõk

   Poola ja Ungari husaaridel oli siiski ka midagi ühist. Nimelt laenasid mõlemad türklastelt sirge mõõga asemele kõvera teraga raiemõõga - saabli -, mida nimetataksegi ungari-poola saabliks. Selle evitajaks mõlemal maal oli Erdely (Transilvaania) vürstist Poola kuningaks tõusnud István ehk Stefan Báthory 16. sajandil.

   17. sajandil taandus kõnealune saabel ilurelvaks aadlike rahvariiete juures ning sai hellitusnime karabela. Praegu on 1976. aastal disainitud karabela Poola ohvitseri paraadrelv. Toonasest saablist modifitseeritud versioonid jäid aga husaaride ja üldse ratsaväe relvaks, kuni see relvaliik vahetas hobuse tanki ja helikopteri vastu. Husaaride erirelvaks kürassiiride vastu oli pika, sirge ja tugeva ning kolm- või nelinurkse ristlõikega teraga mõõk - soomusemurdja (Panzerbrecher).

   Kristliku maailma piirivalvurid

   Kui Ungari südamaa oli 16. sajandil langenud türklaste kätte, jätkasid Ungari

   husaarid võitlust kristliku maailma piirivalvuritena Habsburgide teenistuses, kus loodigi esimesed irregulaarsed Ungari husaarirügemendid, mis 17. sajandil muutusid regulaarseks. 17.-18. sajandi vahetusel asutati Austria eeskujul luureks, eelpostiteenistuseks, jälitamiseks ja väikesõjaks loodud husaaride kui kergeratsaväe rügemendid ka Preisi armees ning 18. sajandil Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal, kus Napoleoni sõdade ajal oli 12 ja Esimese maailmasõja ajal 20 husaaripolku.

   Husaaride võimekus "akrobaatiliste operatsioonide" sooritamisel on kinnistunud näiteks saksa keeles väljenditena Husarenstreich ja Husarenstück, mis tähistavad hulljulgeid, kaelamurdvaid tempe.

   Punaste pükstega

   Algaegadel, mil võitlus käis türklaste vastu, kandsid Ungari husaarid tavaliselt rõngassärki, vahel ka kerget kürassi ja tugevate türgi mõjudega ninakaitsega soonilist sibulkiivrit, mille erialaseks nimetuseks on ungari keeles sisak. Juba 1620. aastail hüljati aga igasugune soomus ja husaaridest sai klassikaline kergeratsavägi, mille rõivastus järgis loominguliselt ungari rahvarõiva traditsioone.

   Tüüpiliseks husaari peakatteks oli karusnahast lottmüts, mille päkapikumütsi tüüpi põhi oli argioludes mässitud karusloomanahast mütsi ümber, kuid paraadidel hüples-lipnes uljalt karumütsi kõrval. Saksa keeles on tolle mütsi nimeks Flügelmütze ehk tiibmüts, mis viitab peakatte kaunistuseks olevale kotkasulgedest tiivale. Ungaris oli kotkatiib kapteni auastmetunnus. Auaste kapten tähistas aga kindluse komandanti või iseseisva väe komandöri, sisuliselt kindralit. Me kõik peaksime mäletama István Dobot, Géza Gárdonyi "Egeri tähtedest". Vahel kandsid husaarid karusnahast mütsi asemel ka vildist, tavaliselt koonilist torumütsi mirliton, mida ka haidukimütsiks nimetatakse, ent rippuv lott oli ka seda tüüpi mütsil.

   Teiseks husaari vältimatuks vormielemendiks oli dolman, tiheda nöörilustusega vööni ulatuv kuub. Eesti ratsaväelase paraadvorm sisaldas ka nöörilustusega kuube, mida nimetati dolmaniks, kuid tegelikult oli see attila, s.o. kuub, mille nöörilustus on tunduvalt harvem või hõredam.

   Talvekülma vastu kaitses husaare hallis ajaloos karusnahk, mis hiljem muutus karusnahaga vooderdatud dolmaniks või attilaks. Eesti vormi puhul on seda nimetatud ka poolkasukaks, mis on aga üsna ebatäpne tõlge.

   Ka husaarid ei pääsenud moevooludest ning 19. sajandi algul muutus nende peakate mitmel maal kõvaks, kooniliseks torbikmütsiks nimega tsaako (ung. k. csako - kiiver). Ajapikku kahanes see Ameerika kodusõjast tuntud armeemütsiks nimetusega kepi, mis on jäänud Prantsuse paraadmütsiks senini.

   Husaari püksid olid üldreeglina punased (nii ka Eesti ratsaväel) kintspüksid ja saapad ungari rahvarõiva madalad, ilunupsudega säärikud. Husaaridelt levis 18. ja 19. sajandi vahetusel ka teistesse ratsaväe liikidesse tüüpiline saablitasku.

   Ungari enda ratsavägi on alati koosnenud üksnes husaaridest. Esimese maailmasõja eel eraldas Ungari kaksikmonarhia ühisarmeesse 18 husaarirügementi. Kahe maailmasõja vahel oli Ungari armees 4 husaarirügementi ning Teise maailmasõja eel oluliselt suurendatud armees formeeriti lisaks 2 ratsabrigaadile (kummaski 2 rügementi) 9 armeekorpuse koosseisus kokku 26 husaarieskadroni. Reformiga aastal 1943 koondati 3 husaarirügementi I armeekorpuse koosseisus ratsadiviisiks. Ungari viis sajandit väldanud hiilgav ajalugu sai väärika lõppakordi Teise maailmasõja heitlustes. Tänapäevalgi meenutavad aga husaaride traditsioone mitmed Ungari vormirõiva aksessuaarid.

   HANNES WALTER (1952) on ajaloodoktor, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige.

Viimati uuendatud 6. juuni 2003