Kuidas siis on juhtunud, et olete nii põhjalikult oma uurimisperioodi muutnud?

   Õigupoolest peaks siin eristama kahte asjaolu, n.-ö. juurt.

   Kõigepealt seda, et mis tahes erialal tegutsemiseks peab vastav valdkond inimest erutama. See kehtib ka ajalooteaduse puhul. Selleks, et mingit teemat (perioodi) uurima hakata, peab ajaloolaselegi too kitsam lõik tunduma piisavalt huvitav, et sellesse süüvida. Kui taoline sügavam huvi puudub, muutub uurimistöö väga vaevaliseks. Mind näiteks ei ole millegipärast kunagi köitnud arheoloogia - see, mis maa seest välja tuleb. Kuigi lapsena, see oli veel esimesel Eesti ajal, lugesin ka selliseid äsjailmunud raamatuid nagu "Muistsed Eesti linnused", Eesti ajaloo esimene köide jne. Aga põnevaks muutus ajalugu minu jaoks ikkagi alates sellest ajast, kui jõuti kirjutatud sõnadeni, tekkis tekst, pandi kirja esimesed saagad jne.

   Peale seesuguse üldise suunitluse on ikka olnud ka üksikuid perioode, mis on kerkinud n.-ö. huvi keskmesse. Näiteks olen alati tundnud romantilist huvi ajalooperioodi vastu, mida võiks ehk nimetada vara-ajalooks - määratleksin seda kui ajaetappi arheoloogilise (muinas) ja kirjutatud ajaloo vahepeal. Seejuures eelistan mina tugineda siiski kirjutatud ajaloole (sõnale) põhimõttel, et igaüks jäägu oma liistude juurde.

   Kõrvalepõikena olgu öeldud, et minu meelest teevad näiteks väga paljud silmapaistvad arheoloogid vea, kui nad kasutavad kirjalikke (keele) allikaid. Sest pahatihti ei ole neil sellest valdkonnast kõige vähematki aimu ning sageli kistakse mõni fakt lihtsalt mehhaaniliselt kontekstist välja, püüdes niiviisi midagi tõestada. Parem oleks, kui arheoloog viiks tõestuse läbi ainuüksi arheoloogilise materjali põhjal ning samamoodi kunstiajaloolane vastavalt kunstialase ja arhitektuuriajaloolane arhitektuurialase teabe alusel. Ja pärast, sünteesi tasemel, kui tekib vajadus koostada üldkäsitlus, pannakse vastavad tulemused kõrvuti.

   Lisaks vara-ajaloole on mind alati huvitanud ka uusim ajalugu. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et selles ajas olen ma ise elanud - kaasa arvatud näiteks esimene Eesti aeg. Olin noil aastail juba ajalehelugeja ja tagantjärelegi vaadates tundub mulle, et küllaltki teadlik maailma asjadest. Tol ajal räägiti ja arutleti palju muidugi Vabadussõja teemadel. Aga hiljem hakkas juba ka kaasaeg inimeste tähelepanu köitma.

   Siit jõuame küsimuseni, et mis on üldse lähiajalugu?

   Mina ütleksin, et lähiajalugu on selline ajalugu, kus on kerkinud esile need probleemid, mis tunduvad meile tänapäeval tähtsad ja olulised. Ja see ongi see ajalugu, mis algas 1939. aastal, kui maailm muutus ebastabiilseks. 1939. aastal muutus ebastabiilseks ka Euroopa, Eesti ja näiteks perekondki! See viimane on minu meelest üks kõige traagilisem asi, mis üldse võis juhtuda - vanemad ei saanud lastele pakkuda enam vähimatki turvatunnet, tagada vähimatki julgeolekut. Kõik olid nagu suleebemekesed tuule käes.

   Selle pöördelise aja vastu on mul niisiis lapsest saadik huvi olnud, aga teatud perioodil ei olnud arusaadavatel põhjustel võimalik vastava ajastu probleeme uurida, sest see oleks tähendanud päriselt parteipoliitilise valetamise teele asumist. Mina läksin Ajaloo Instituuti tööle 1957. aastal, Hruštšovi ajal. Siis oli seal vanema põlvkonna mehi, kes minusse väga meeldivalt ja leebelt suhtusid ning mind suunasid. Ja minu meelest sai sel ajal täiesti tõsiselt tegeleda ainelõikudega, mis olid meeldivas kauguses sotsialismi peateest - nagu näiteks vanema aja agraar- ja asustusajalugu. Iialgi ei tulnud instituudi direktor või mõni kõrge ülemus ette ütlema, mida tohib kirjutada või mida mitte. Stalini ajal see muidugi nii oli, aga veidi hiljem võis täiesti rahulikult tegutseda ja tagantjärele pole põhjust midagi maha tõmmata, eriti kui teema ei puudutanud poliitilist ajalugu, näiteks Vene-Liivimaa või Põhjasõda.

   Mina hakkasin tegelema Poola ajaga, sest see oli üks valge laik 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi alguse ajaloos (Rootsi perioodiga olid tegelenud juba mitmed uurijad, ka minu kaasaegsed), pealegi on just 16. sajand minu jaoks alati olnud üks huvipakkuv periood. Veidi hilisem Rootsi aeg ühelt poolt ja varasem orduaeg teiselt poolt on mind millegipärast juba tunduvalt vähem köitnud. Põnev ajalugu lõpeb minu jaoks niisiis 13. sajandi algusega, kui sakslased Eestis kanda kinnitasid, põnevad on ka n.-ö. segased ajad, kui heitlus käis Poola-Rootsi-Taani vahel. 18. sajand ja 19. sajandi esimene pool pole seevastu üldsegi huvitavad, aga teine asi on jällegi ärkamisaeg, mil rahvas hakkas ennast taas avaldama. Ja siis muidugi lähiajalugu alates 1939. aastast, aga see huvi oli pikka aega vaid teoreetiline, ma lihtsalt lugesin sellest valdkonnast materjale, mis minu kätte jõudsid.

   Konkreetsemalt lähiminevikuga tegelema mõjutas mind 1990. aastate lõpul kolleeg Ajaloo Instituudist ja S-keskuse loojaid Jaak Valge. Alguses tundus see ettepanek mulle isegi veidi naljakas, seda enam, et Rootsis olin rohkem tähelepanu pööranud just varasemale perioodile, viikingiajale. Käisin tudengitega koos muinaspõhja ja vanarootsi keelt õppimas, lugesin vastavaid allikaid jne.

   Aga kui ma 1998. aasta algul Eestisse tagasi pöördusin, siis võetigi mind S-keskuse liikmeskonda (tollane S-keskus oli omamoodi klubitaoline koondis arhiivi juures) ja aasta lõpul valiti koguni kuratooriumi esimeheks lähiajaloo professori Jüri Andi asemele. Nii ma alustasin - alguses siiski põhiliselt kõrvaltvaatajana ja nõuandjana, aga viimasel ajal olen olude sunnil paratamatult ka natuke kirjutanud, peamiselt metodoloogiast ja periodiseerimisest. Pean tunnistama, et kõigest hoolimata ei ole ma lähiajalugu siiski päris oma asjaks jõudnud võtta, ei ole järjepidevalt, nädalate ja kuude viisi ka arhiivis istunud.

   Olete lähemalt käsitlenud metodoloogia- ja periodiseerimisküsimusi. Kuidas on viimasel ajal muutunud Eesti ajaloo periodiseerimine?

   Periodiseerimine on küllaltki tähtis asi, mis paratamatult kerkib esile igal ajal. Ei olnud sugugi juhuslik, et kui 1940. aastate lõpul, 1950. aastate algul hakati nõukogude ajalookäsitlust koostama, siis pandi kõigepealt paika periodiseering. 1954. aastal ilmus ju vastav brošüürgi - "Eesti NSV ajaloo periodiseerimisest", mis oli programmiline dokument ja seadis lähtealuse edasisele. Periodiseerimine kehtestab teatud raamid, mis nõukogude historiograafias olid ette määratud formatsioonide õpetusega.

   Nüüd ei ole periodiseerimine küll nii oluline, aga praktilises töös on see täiesti vajalik ja päevakajaline. Tuleb ju iga raamat või üldteos kuidagi liigendada ja tavaliselt (eriti kui raamat haarab pikemat ajalõiku ja ei ole just puhttemaatiline) on kõige käepärasem liigendamise viis kronoloogiline.

   ENSV ajaloo periodiseerimisega oli kõik üheselt selge, Eesti ajaloo periodiseerimist ei ole nüüdisajal veel n.-ö. kilbile tõstetud. Päris mööda sellest siiski ei saa, mina puutusin vastava probleemiga kokku hiljuti Eesti Entsüklopeedia Eestile pühendatud köidetesse kirjutamisel. Tegemata endale liigset peavalu, jätsin nõukogudeaegse lähenemisnurga lihtsalt kõrvale, kuna ma põhimõtteliselt ei suuda aktsepteerida ühiskondlik-majanduslikke formatsioone tavaliselt kasutataval kujul. Näiteks feodalism oli minu arvates läänikord, mis eksisteeris Lääne-Euroopas keskajal, ja mis Eestis suri välja kusagil orduriigi lõpul. Kuigi selle sugemeid võib veel leida muidugi ka Poola, Taani ja Rootsi ajal. Aga ei ole vähimatki õigustust nimetada feodalismiperioodiks kogu seda pikka ajavahemikku, nagu nõukogude ajalooteaduses. Eriti naljakas ja naeruväärt on rääkida feodalismist 19. sajandi keskpaigani. Talupojad käisid 19. sajandil küll mõisas teotööl ning üks keskaja ühiskonnale omastest komponentidest oli seega olemas (talupojad olid sõltuvuses ja maksid makse teotöö näol), aga muid ühisjooni feodalismiga pole sel ajal mitte vähimaidki. Nii et ma ei teagi, kuidas seda 19. sajandi esimest poolt peaks nimetama - ehk sobiks näiteks mõisamajanduslik kord ehk manorialism. Ja varasem periood oleks siis lihtsalt keskaeg.

   Niisiis periodiseeriksin mina Eesti ajaloo järgmiselt: 13. sajandi alguse Muistne vabadusvõitlus, keskaeg, Vene-Liivimaa sõda (rõhutan LiiviMAA, mitte Liivi), edasi jälle poliitilisest ajaloost lähtuvalt Rootsi-Taani-Poola aeg, Rootsi aeg, Vene aeg (mida oleks mõistlik liigendada kusagil 18. sajandi lõpus, mil algas reformide periood) ja 1860. aastatest rahva eneseavaldamise ehk ärkamisaeg, mida kroonis iseseisvus.

   Aga kuidas liigendada ajaliselt viimast poolsajandit?

   Mis puudutab edasist periodiseerimist, alates 1939. aastast, siis Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus vajab seda juba puhtpraktilistel kaalutlustel, et kavandada muuseumi ekspositsiooni - ei saa ju eksponaate, pilte, heli ja kõike muud läbisegi välja panna. Sellest lähtuvalt ongi välja töötatud Eesti lähiajaloo 8-astmeline periodiseering. 1998. aasta detsembris korraldati ka ühiskonnateadlaste ühepäevane ajurünnak, kus oli võimalik avaldada mõtteid nõukogude aja periodiseerimise kohta.

   Põhimõtteliselt peaks ju nii olema, et eri teadusvaldkondade periodiseeringud on erinevad. Poliitilist ajalugu liigendatakse teistmoodi kui majandus- või kunstiajalugu. Jaak Kangilaski oli nendele küsimustele varem mõelnud ja ilmneski, et lähiajaloo periodiseerimise alused kunstiajaloos on hoopis teistsugused kui nad poliitilise ajaloo järgi oleks. See tähendab, et meie lähiajalugu ei saa liigendada lihtsalt, eeskätt poliitilise ajaloo või siis ka NLKP KK peasekretäride järgi. See oleks niisama hea, kui hakata Egiptuse ajalugu periodiseerima ainult vaaraode järgi, arvestamata teisi parameetreid.

   Nii et hoolimata kõigist "jõupingutustest" ei olnud NLKP KK peasekretärid nii vägevad mehed, et kogu ühiskonna elu võiks nende järgi liigendada?

   Ei, ei olnud, isegi mitte Stalin, see "vägevaist vägevaim". Jääb niisugune tunne, et tema surm iseenesest ei tähendanud veel midagi, stalinism kestis kuni NLKP XX kongressini, kuni Ungari sündmusteni. Alles pärast seda tekkis teatud leevendatuse ja sula aeg.

   Eesti ajaloo esimesed etapid pärast 1939. aastat võiksid olla sõda ja Saksa aeg. Järgnes periood, mida tinglikult võiks nimetada Stalini ajaks ning mis lõppes umbes 1950. aasta ja kahe sündmusega - suure märtsiküüditamisega ja EKP KK VIII pleenumiga. Viimased panid "asja paika" ja näitasid, et nõukogude süsteem Eestis on välja kujunenud. Järgnevat aega võiks tinglikult nimetada stalinismiperioodiks ja see kestis 1956. aastani (XX kongress ja Ungari sündmused). Siis oli tõesti selge, et midagi on muutunud, enam ei olnud surmahirmu ja Siberist tuldi tagasi. Aga teistpidi oli ka ilmne, et mingisugust Valget Laeva ja abi Läänest ei tule ning igaüks tegi sellest oma järeldused - kes tuli metsast välja, kes laskis endale metsas kuuli pähe, või kes astus parteisse, sest elu tahtis elamist ja tundus, et muud võimalust pole.

   Järgnev periood võiks tinglikult kesta 1965.-1968. aastani, võib-olla peaks selle Tšehhi sündmusteni välja vedama. Need tähistasid järgmist illusioonide purunemist, Tšehhoslovakkia sündmustele järgnenud aega iseloomustab minu meelest veelgi kõrgenenum küünilisus ja kaasajooksiklus, sest ma ei usu, et nendel noortel vihastel meestel, kes 1960. aastatel kaasa läksid, need eesmärgid nii kõrgesti isamaalised ja sini-must-valged olid, nagu tagantjärgi räägitud juttudest ilmneb.

   Edasi tuli juba stagnatsiooni- ja lagunemisaeg, mille vahejoone võiks tõmmata kusagile 1979. aasta kanti - peamiselt majandusajaloolise põhjendusega. Pärast seda läksid Nõukogude Liidus asjad täiesti uppi, hoogustus venestamine (1978. aasta lõpust pärineb salajane määrus vene keele õpetamise kohta). Suurel Venemaal ehk Nõukogude Liidus oli kõik ehitatud naftatulude peale, aga ei suudetud kaasa minna teaduslik-tehnilise revolutsiooniga, ei suudetud majandust ja poliitilist süsteemi moderniseerida. Seepärast oli päris selge, mis suunas asjad kulgevad, kuigi keegi ei osanud ette näha, et lagunemine nii ruttu käib. Minagi olin veendunud, et N. Liit kunagi kaob, aga olin ka siiralt veenunud, et minu silmad seda ei näe. Aga nüüd on juba kümmekond aastat näinud...

   Viimane periood oleks rahvuslik ärkamine, mis algas orienteeruvalt 1987. aastast.

   Gorbatšovi võimuletulek 1985 ju midagi eriti ei muutnud, kohapeal kulges kõik vanaviisi edasi. 1987. aastal aga koguneti juba Hirveparki ja tuldi välja ka Tartus. Tekkis konfrontatsioon poliitilise võimuga ja mis peaasi - vähenes hirm rahvahulkades, eriti noorte seas. Rääkimata siis juba aastast 1988 - laulva revolutsiooni ajast. Nii jõuamegi 1991. aasta augustini, edasisega S-keskus enam ei tegele.

   S-keskus uurib otseselt nõukogude aega, mis õigupoolest hakkab 1940. aastaga. Ja kui mõnel juhul saame piiri perioodide vahel määratleda paariaastase täpsusega, siis antud juhul päevapealt - esimene punane aasta algas 17. juunil 1940. Aga ka 1939. aastast ei saa antud seoses päriselt mööda minna, see on midagi analoogilist eeltaktiga muusikas.

   Nii et Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse ja S-keskuse uurimisvaldkonnad kattuvad suuresti?

   Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse kavandatud lähiajaloo muuseumi ekspositsioon peaks kajastama nii Vene kui Saksa okupatsiooni aega. Sihtasutust rahastab Ameerikast üks isamaaline eesti daam Olga Kistler-Ritso, kes on abielus Šveitsi miljonäriga ja kes alguses mõtles kinkida eesti rahvale ühe monumendi. Prominentsete isamaalaste soovitusel tegi ta oma plaanid siiski ringi ja hakkas toetama muuseumi loomist. Praeguseks on muuseumil krunt olemas ja lõppenud ka arhitektuurivõistlus, kuhu laekus 51 tööd.

   Iga soliidne muuseum arendab ühtlasi teadustegevust ning Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus on sellel taustal pööranud palju tähelepanu ajalooallikatele ning allikakriitikale, vastava konverentsi materjalid on ka raamatuna ilmunud. Allikaõpetuse-alane tegevus tundus vajalik olevat seepärast, et 1987 ja eriti 1888 hakati meil suure innuga tegelema lähiajalooga, mille tulemusel kirjutati aga tihti kas lihtsalt kompilatiivseid artikleid vanade "Sõdurite" ja "Kaitse Kodude" alusel ilma midagi uurimuslikku tegemata, või siis jutustavaid ülevaateid - võeti mingi arhiividokument, kirjutati see ümber ja avaldati naturaalsel kujul, analüüsimata, küsimusi esitamata.

   Kas töötamine keskaegsete ja lähiajaloo allikatega ka põhimõtteliselt erineb?

   Ei, põhimõttelist vahet pole, erinevused on puhttehnilised - kirjasüsteemides, keeles, mis mõnikord võib vanemate ürikute puhul raskusi tekitada. Aga kõik muud nõuded allika töötlemisele, tema usaldusväärsuse määramisele jne. on täiesti samad.

   Näiteks ühe allika küsimus, mille metodoloogid on väga teravalt tõstatanud. Vanemast ajaloost ilmestab seda probleemi hästi näiteks Herodotose jutustus sküütidest, mida ükski teine allikas ei kinnita. Kuidas sellesse siis suhtuda? Kas see on muinasjutt või midagi rohkemat? Ilmselt ei tohiks niisuguseid lugusid tõsimeelsesse ajalukku lülitada, aga ometigi kohtab seda kõigis vanema ajaloo käsitlustes. Või kogu vanem Rooma ajalugu, alates etruskide kuningatest, mis on kirja pandud ühe allika teabe põhjal? Hüperkriitikud viskavad kõik niisugused jutustused ja faktid kõrvale. Teised väidavad siiski, et taolised lood rikastavad ajalugu. On ka öeldud, et ajalugu ei pea olema huvitav, ta peab olema õige.

   Ka lähiajaloos kerkib see ühe allika küsimus pidevalt esile - näiteks julgeolekuorganite materjalid on ju enamasti ainulised. Neistoodut ei kinnita mingi teine allikas.

   Tihti lähtutakse asja formaalsest küljest - kui on palju tunnistajaid, palju allikaid, siis need kinnitavad üksteist. Aga seegi pole alati nii. Näiteks totalitaarühiskondades, olgu siis Goebbelsi-aegses või mõnes muus, produtseeriti massiliselt ühesugust materjali. Aga kui midagi on lõpmatu hulk kordi korrutatud lendlehtedes, raamatutes ja ajalehtedes, siis see ei kinnita ju veel asja tõele vastavust.

   Niisiis - allikaid tuleb kastuda nende taha tungides, rakendades allikavälist teavet kogu ümbritseva tegelikkuse kohta, analüüsides ja mõtestades, et otsustada, kas ja kuivõrd üht või teist allikat usaldada.

   Veel üks näide vanemast ajaloost - Skandinaavia Nja´li saagas on põnev jutustus sellest, kuidas Saaremaal käidi, mis seal tehti ja mida nähti. Kuidas see rikastaks Saaremaa ajalugu! Paraku on saaga-uurijad kindlaks teinud, et taoline jutustus esineb mujal ka, see on n.-ö. laenatud jutustus. Nagu ka Jüriöö-aegne Viljandi kotilugu, mis samuti on lihtsalt rändmuistend. Arutlemine selle üle, et küllap midagi niisugust võis juhtuda, on tulutu, sest asjaolu, et niisugune motiiv ka mujal esineb, seab selle suuresti kahtluse alla.

   Niisugused näited illustreerivad, et pole põhimõttelist vahet, kas töötada vanade või uuemate allikatega. Tähtis on üles ehitada väärtuste süsteem ja otsustada, mis on tähtis, mida meil on vaja, milliseid allikaid me hakkame kasutama ja milliseid küsimusi neile esitama. Allikaid on ju tohutult palju ja neid kõiki läbi vaadata nagunii ei jõua.

   Väärtussüsteemid on muidugi erinevad. See on selge, et nõukogude ajaloolased või mõned suured ajaloolased mõnel teisel ajal ehitasid oma väärtusüsteemi hoopis teistmoodi üles kui seda tehakse praegu. Ja enamgi veel - sellest ilmneb ka niisugune tõde, et objektiivset ajalugu selle sõna igapäevases mõttes ei ole võimalik kirjutada. Mõned ju unistavad vahel, et võiks kirjutada objektiivse Eesti ajaloo. Aga mis tähendab objektiivse? Niisuguse, mis kõigile poliitilistele jõududele ühtviisi meeldiks? Nii päris sini-must-valgetele kui punastele kui roosadele kui internatsidele? Sellest ei tule midagi välja, sest igaühel on erinev väärtussüsteem, millest lähtuvalt valitakse ka materjal jne.

   Need küsimused on küllaltki olulised eriti sellel taustal, et nõukogude ajal tekkis paljudel kutselistel ajaloolastel n.-ö. allergia metodoloogia vastu, sest kogu aeg räägiti ühest ja samast. See ei tähenda siiski, et metodoloogia kui selline põhimõtteliselt oleks kõlbmatu. Mõned väga tunnustatud teadlasedki on deklareerinud oma püüdu empiirilist teadust teha - käia arhiivis, koguda materjale ja kirjutada neist, mis olevatki kogu teadus. Küsimusi polevat vaja tõstatada! Nii see siiski päris ei ole, nemadki ei saa metodoloogiata läbi, kuigi nad seda võib-olla igakord ei taju. Tahes-tahtmata peavad ka nemad metodoloogilisi valikuid tegema ja allikate töötlemisel kerkivad neilgi kõik need samad küsimused üles. Seepärast ei tohiks metodoloogiast loobuda, seda enam, et metodoloogiamaailm ei piirdu hoopiski ajaloolise materialismiga, mis, muide, ei ole ka oma elu veel ära elanud. Olles õpetust saanud Tartu alma mater'is, olen minagi ju õpetatud marksist, ja sellepärast põen minagi "allergiat" formatsiooniteooria vastu. Aga näiteks kogu aeg vabasse maailma kuulunud Uppsala ülikool on üks ajaloolise materialismi tugikantse. Formatsiooniteooriat ja kõike muud sellega kaasnevat kasutavad paljud sealsed uurijad tänapäevani kui ühte väga mugavat skematiseerimise vahendit.

   Metodoloogia ühe külje moodustab niisiis ajaloofilosoofia, ajaloo põhimõttelised alustoed. Aga teiselt poolt hõlmab see ka küsimused, mida eesti keeles tähistatakse sõnaga metoodika (paljudes keeltes tähistab metodoloogiat ja metoodikat üks sõna) - konkreetsed võtted ja nipid, mida uurija kasutab. Ja selles mõttes leidub maailmas igasugu "imeasju", millest meil Eestis veel selget aimu pole. Näiteks Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse metodoloogiakogumikus astub üles Turu noor ajaloolane Pertti Grönholm artikliga uusimatest meetoditest lähiajaloo uurimisel. Tema objektiks on Eesti nõukogude ajalookirjutus, mida ta siis lahkab niisuguste ajalooteaduses vähekasutatud ning küllaltki uute ja rabavate meetoditega, nagu näiteks diskursianalüüs, narratiivanalüüs ja argumentatsioonianalüüs, mida on varem rakendatud põhiliselt kirjandusteaduses. Kuigi teema ise on tuttav, on huvitav teada saada, mida ikkagi mingite sõnadega on tahetud öelda, kuidas nimetab kõiki neid tollal kasutatud loogilisi vigureid ja nippe kirjandusteadus ja formaalne loogika.

   Nii et soomlased on meie S-perioodi ajalookirjutuse analüüsimisega kaugemale jõudnud kui meie?

   Nii vist päris öelda ei saa. Üks asi on see, et selle konkreetse uurimuse objektiks on ENSV ajalookirjutus (juhendajaks muide Kalervo Hovi), keskne on siiski uute meetodite rakendamine, mida on ka Soomes vähe tehtud. Aga ega ajaloolastel polegi nagu päris oma meetodeid - kunagi rakendati näiteks matemaatilisi ja matemaatilis-statistilisi meetodeid, mis tõstsid esile majandusajaloolist külge.

   Aga muidugi, soomlased on väga tublid meie lähiajaloo uurimisel, nagu keskaja osaski. Ja näiteks pärast sõda, kui eestlased ei saanud siin vastavate teemadega tegeleda, kirjutas Seppo Myllyniemi Saksa okupatsioonipoliitikast jne. Eesti uurimise suund on Soome üldajaloolaste seas kogu aeg esindatud olnud.

   Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse kaugem eesmärk muuseum, aga S-keskuse oma?

   S-keskuse suurim pooleliolev (kuigi kaugeltki mitte ainus) projekt on "Eesti sõjaline ja julgeolekupoliitiline ajalugu 1939-1956", mis on kavandatud viie aasta peale ja 10-köiteline. Selle projekti idee käisid 1998. aastal välja kaks S-keskuse liiget, peaminister Mart Laar ning Erik-Niiles Kross, õnnestus saavutada ka projekti riiklik rahastamine. Meie tööd toetab ka Rahvusarhiiv, oleme ühendust pidanud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoniga jmt. organisatsioonidega. Ei saa muidugi öelda, et meil neid lähiajaloo uurijaid liiga palju oleks, ja paraku on olemasolevadki hirmsasti koormatud. Sellest hoolimata loodab S-keskus oma suurprojektiga katta järgmised teemad: aastad 1939-1940 (sh. diplomaatiline tagapõhi), esimene nõukogude aasta, sealhulgas eraldi suvesõda (metsavendade võitlus), Saksa okupatsioon, 1944. aasta (kuni Sõrve sääre lahinguteni), Eesti sõjamehed II maailmasõjas, väliseestlased, nõukogude poliitiline süsteem ja kokkuvõttev köide. Algselt planeerisime avaldada nii allikmaterjale kui analüüsivaid kirjutisi, kuid hetkel tundub, et allikapublikatsioonide osa jääb ilmselt väiksemaks. Ja kahtlemata on hästi kirjutatud uurimuslik tekst huvitavamgi.

   Muuseumi puhul on ju oluline ka esemeline külg, kuidas edeneb vanavara kogumine?

   Lähiajaloo muuseumil on juba mitu tuhat eksponaati, mida esialgu säilitame hoidlas. Kuid oleme korraldanud ka juba ühe näituse ja 3. aprillil avame Rahvusraamatukogus koostöös Goethe Instituudiga teise (nende poolt on esindatud STASI-ga seotud materjalid).

   Tulevase muuseumi ekspositsioon on kavandatud igati nüüdisaegne - virtuaalne, koos heli ja pildiga, aga kindlasti on seal omal kohal ka esemed ja dokumendid. Kõikvõimalikku informatsiooni okupatsiooniaegade kohta kõigilt huvilistelt oodatakse sihtasutuse büroo aadressil Endla tänav 69 (e-post krf@mailer.ee).

   Professor ENN TARVELIGA vestles KÄRT JÄNES-KAPP