Käes on juunikuu ning öösel võib siin-seal metsa all näha säramas meie ainsat helendavat loomaliiki – jaanimardikat. Milleks tollele tagasihoidliku välimusega putukale säärane "latern"?

   Jaanimardikas, ladina keeles (Lampyris noctiluca) ehk rahvapäraselt jaaniuss on omalaadne putukas, kes ikka ja jälle köidab inimeste tähelepanu omapärase võime tõttu, anda endast märku valgusega. Kahjuks on andmeid selle huvitava putukaliigi kohta üsna vähe. Vanemas kirjanduses on neid mardikalisi käsitletud ühes sugukonnas pehmekoorlastega (Cantharinidae). Tõesti, kuni 15 mm pikkune isane jaanimardikas on väga sarnane pehmekoorlastega, niitudel ja metsaservades sageli kohatavate saledate, kollakaspruunide kattetiibadega mardikatega. Jaanimardikad eelistavad elupaigana niiskeid looduslikke niite, karjamaid, metsaservi ja võsastikke, harvem vähehooldatud parke, kultuuristatud aladele aga ei tule. Nende laiema leviku kohta on vähe andmeid. Eestist on leitud neid kõikjalt, välja arvatud läänesaartelt. Käesoleval ajal liigitatakse jaanimardikad omaette sugukonda (Lampyridae), mis on üsna liigirikas. Sellesse sugukonda kuulub ligi paar tuhat liiki, kellest enamus elab meist lõuna pool troopilistel aladel.

   Selle loo peategelased on Eestis elavad jaanimardikad. Meil elava jaanimardika liigi emased on tiibadeta, 16–18 mm pikkused, pruunikasmusta värvusega ja lapiku usja kehaga lennuvõimetud putukad. Ussisarnase välimuse annab neile tiibade poolt katmata tagakeha. Eestis elutseva jaanimardika valmikutest helendavad ainult emased, kuid troopikas elutsevatel liikidel heidavad valgust nii emased kui isased.

   Täiskasvanud jaanimardikaid võib leida juunis ja juulis. Mõnedel eriti soodsatel aastatel on neid kohatud isegi septembris. Aktiivselt hakkavad mardikad tegutsema alles õhtuhämaruse saabudes. Kesköö paiku kustuvad emaste laternad ja ka isased poevad peitu. Roheline tuluke ongi kutsuv märgusignaal lennuvõimelistele isastele. Jaanimardika helenduselund on evolutsiooniliselt kujunenud putuka rasvkehast ja paikneb tagakeha kõhupoolel. Roheka hiilguse põhjustab küllaltki kummalise nimetusega orgaanilise aine – lutsiferiini lagundamine. Ka protsessi teostav ensüüm kannab sarnast nime – lutsiferaas. Miks mõlemad osapooled nimetuste kaudu põrguvürstiga seotud on, võib vaid oletada. Üks põhjendus on selles, et ammustel, nii otseses kui kaudses mõttes pimedatel aegadel, tekitas selline helendus ebausklikes inimestes hirmu ja seda seostati saatanaga. Eesti rahvapärimustes jaaniusse hirmuga ei seostata. Tegelikkuses on helenduse põhjuseks looduses küllaltki levinud bioluminestsents. Rohekalt hiilgava valguse tekkeks on lisaks eelpooltoodud osapooltele vajalikud veel ka universaalne energiakandja ATP, magneesiumioonid ja hapnik. Et helendusaktis osaleb hapnik, siis on tegu oksüdatsiooniprotsessiga. Õhuhapniku kohaletoimetamiseks sündmuspaigale on jaanimardika, nii nagu ka kõikide teiste putukate, kehas torustikku meenutav trahheede süsteem. Just hapniku pealevoolu reguleerimisega kontrollivad putukad nii laterna süütamist kui ka selle helendumisastet. Hapnikuvoolu muutmisega saab laternat isegi vilgutada, kusjuures valgussignaalide tugevus ja kestvus on liigikaaslastele olulised infoedastajad. Jaanimardikas süütab oma laterna närviimpulsi kaasabil. Biokeemiliselt ja energeetiliselt on helendussüsteem huvitav aga seetõttu, et tema kasutegur on äärmiselt suur, sest ligikaudu 98 protsenti kulutatud energiast muutub valguseks ja ainult 2 protsenti soojuseks. Nii et tõeliselt külm valgustus! Võrdluseks olgu mainitud, et inimese poolt leiutatud valgusandjad (hõõg- ja gaaslahenduslambid) suudavad valguseks muuta vaid kümnendiku kasutatud energiast. Selleks, et valgus veelgi paremini maksvusele pääseks on jaaniussi kehas omalaadne reflektorite süsteem, nagu tõelistes laternates. Valgust peegeldavad ja intensiivistavad kusihappe kristallidega täidetud rakud. Helendumine võib toimuda isegi teatud aeg pärast loomakese surma. See on ka põhjus, miks helenduvatest jaanimardikatest toitunud loomad võivad ka ise nõrka valguskuma heita. Selge on see, et helendus pole kujunenud vaid inimese silmarõõmuks. Lisaks partneri ligimeelitamisele on valgussignaalidel ka muid ülesandeid. Troopilistes piirkondades, kus elab palju erinevaid jaanimardiklaste liike, aitab bioluminestsents vältida liikidevahelist ristumist. Põhjus on selles, et eri liiki mardikad kiirgavad erineva lainepikkusega valgust. Samuti on erinevusi ka valgussignaalide rütmilisuses ja kestvuses. On täheldatud ka munade ja vastsete nõrka helendust. Võib arvata, et see on omalaadseks hoiatuseks neist toituda himustavatele loomadele.

   Meil elutsev jaanimardikas on suhteliselt pika arenguperioodiga putukas. Areng munast valmikuni võib kesta 30–35 kuud, s.o. kuni kolm aastat. Enamik sellest ajast möödub vastsestaadiumis. Emase mardika vastne on veidi suurem kui isase mardika oma, kuni 25 mm pikkune, hallikaspunane, tumehallide täppide ja tumeda seljapoolega olevus. Talle on iseloomulik silmatorkavalt väike pea ja nõrgalt arenenud silmad. Vastseea lõpetab suhteliselt lühike, kuni 9 päeva kestev nukuperiood. Nagu nimele kohane, toimub vabanemine nukukestadest enamasti jaanikuus. Valmikute eluiga on lühike – isastel mardikatel üks, emastel maksimaalselt paar nädalat. Sellel lühikesel eluperioodil söömise peale enam aega ei raisata. Kui isane on hõõguva märgutulega ligi meelitatud, järgneb paaritumine. Muide, pärast paaritumist pole helendust enam vaja ja seetõttu ka emasloomade tulukesed enam ei sütti. Emane muneb sellejärgselt paari päevaga kuni 90, mõnikord isegi üle saja muna. Bioloogilise põhikohustuse täitmise järel sureb emane mõne päeva pärast. Munast koorunud vastsed elutsevad metsakõdus ja on rööveluviisiga. Nad toituvad tigudest. Vastsed leiavad ja jälitavad väikseid tigusid viimaste poolt jäetud limajälje järgi. Kui ohver on leitud, siis surmatakse see mürgise hammustusega keha peapoolsesse piirkonda. Sageli "ratsutab" vastne oma suure ohvri seljas seni, kuni see mürgi mõjul sureb. Järgnevalt eritab vastne teo kehasse kudesid lahustavaid seedenõresid ning tarbib seejärel vedeldatud toidu.

   Jaanimardiklased võivad olla ka inimesele kasulikud. Nimelt elavad Jaapanis riisipõldude vees ja mudas jaanimardika sugulase Luciola cruciata vastsed, kes ööpimeduse varjus ründavad mitmesuguseid tigusid. Samal ajal on nad märgatavad iseloomuliku helesinise helendumise tõttu. Hävitades tigusid, toovad nad inimesele kasu, sest riisipõldudel elavad teod on imiusside, inimese veres elavate parasiitusside, vaheperemehed. Mardikaid on troopikamaadel rändavad rännumehed kasutanud ka elavate laternatena, mille valgusel olevat võimalik isegi raamatut lugeda.

   Et põhjamaises looduses on helenduvad loomad suhteliselt haruldased, siis on nad jäädvustunud ka erinevates rahvapärimustes. Kõige tuntum uskumus räägib jaaniussi õnnetoovast mõjust leidjale, näiteks peatsest meheleminekust. Õnnelik saatus pidi pärimuste järgi ootama ka neid inimesi, kes helendava mardika endale koju viisid. Seevastu jaaniussi tapmine pidi tema hävitajat karistama tulekahjuga.

   MATI MARTIN on
entomoloog, Tartu Ülikooli õppejõud.

URMAS KOKASSAAR on
Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi lektor.

Pildid:

• Jaanimardikas. Rein Kuresoo joonistus