Millest kõnelevad juuksed, kulmud, silmad? Millest kõneleb üldse inimese nägu? Miks oleme pika bioloogilise evolutsiooni käigus just säärase näo endale saanud?

   Juuksed

   Üldiselt silmatorkavate karvadeta inimese juuksepahmakas on inimliigi üks veidramaid jooni. Oma karvaste suguvendade kõrval paljastena ringi silgates võisid meie esivanemad, kes pealaelt põlvedeni ulatuvat sassis juuksepahmakat kandsid, enne kääride ja kammi ajastut üsna veidrad välja näha. Skalp eristas inimesi eksimatult teistest primaatidest ning toimis kaugelt nähtava liigispetsiifilise signaalina.

   Tänapäeval identifitseerivad juuksed pigem kandja sugupoolt –peaaegu igas kultuuris on eristatav naiselik ja mehelik soengustiil, ning seda vaatamata asjaolule, et enne seda, kui mehed hakkavad kiilanema, on nende veidi karmimate juuste struktuur sarnane naiste omale ning looduslikest soospetsiifilistest signaalidest eristab mehi naistest pigem habeme kasv. Euroopa kultuuris näitas mehe soengutüüp algselt ta sotsiaalset staatust – üldine lühike juukselõige hakkas levima tänu Püha Pauluse epistlile, milles ta nõudis, et meesterahva juuksed oleks pöetud, kuid ajaloo jooksul tehti selle reegli suhtes rohkeid kõrvalehüppeid. Äge juuksepahmakas pole algselt ei mehelik ega naiselik, vaid lihtsalt inimesele olemuslik. Primaatide lähedased liigid erinevad üksteisest oma pea karvkatte pikkuse ja karvapartiide paiknemise poolest üsna oluliselt, imelik on vaid see, et inimesel väljendub liigispetsiifiline tunnus sedavõrd utreeritult – see on evolutsiooniliselt peaaegu sama ekstravagantne ja kandjale kulukas tunnus nagu mõõkhambulise tiigri hiigelkihvad. Seetõttu pole imeks panna, et täiustuvaid terariistu hakati õige pea kasutama ka karvakasvu vaoshoidmiseks ning liiga koormavast dekoratsioonist vabanemiseks. Vajadus pea piirkonna ehtimiseks ja esiletõstmiseks on aga säilinud tänapäevani. Kõikvõimlikud soenguatribuudid, parukad ja kübarad, loovad lisaks sellele võimaluse eristada argipäevapead pidupeast.

   Keskmiselt on inimesel peas umbes 100 000 juuksekarva. Ehkki on teadmata, miks see just nii on, on heledajuukselistel inimestel juuksekarvu rohkem (kuni 140 000), brünettidel vähem (80 000). Iga karv kasvab nahast tupes, mida nimetatakse folliikuliks ehk karvajuureks. Sellele on kinnitunud ka väike karvapüstitaja lihas, mille tegevust võime märgata tavaliselt vaid kananahana oma ihul. Juuste karvapüstitajad tõmbuvad kokku ning "juuksed tõusevad püsti" vaid erakordselt hirmsate sündmuste mõjul, ja ka siis mõistagi mitte täies hiilguses. Karvafolliikuli alusel on papill ehk karvasibul, mis toimib nagu karva uuenemispung. Juuste kasvamise kiirus sõltub inimese vanusest ning tervisest –tavaliselt kasvavad juuksed kolmandiku millimeetrit päevas. Kõige kiiremini kasvavad juuksed haigusjärgsetel taastumisperioodidel ning 16. ja 24. eluaasta vahel. Igal juuksekarval on oma elutsükkel – juuksekarva eluiga on umbes kuus aastat (tunduvalt enam kui kulmu- ja ripsmekarvadel). See tähendab, et noore ja terve inimese juuksed peaksid kasvama veidi üle meetri ja ulatuma, nagu juba öeldud, põlvedeni. Pärast kasvuperioodi langeb juuksekarv välja (nii kaotame iga päev 50–100 karva) ning igal ajahetkel on umbes 10 protsenti juuksekarvadest puhkeseisundis. On inimesi, kes on suutnud kasvatada juukseid meetrist tunduvalt pikemaks ning ilmselt on nad suutnud siis sageda kammimise (ja võib-olla ka juuste sikutamise) abil parandada papillide verevarustust. Indiast Madrase lähedasest kloostrist on teada näiteks munk Swami Pandarasannadhi, kelle hooldamata juuksetuust oli üle 7,5 meetri pikk – see aga tähendab, et ta juuksed pidid kasvama praktiliselt välja langemata ja uuenemata kogu eluea vältel.

   Juuste vastupidavus on märkimisväärne. Hiina tsirkuseakrobaadid olevat löönud vaatajaid pahviks sellega, et nad võtnud patsipidi õhus rippudes sisse kõige mugavamaid poose. Tugevam juuksekarv võib kannatada kuni 160 grammist raskust. Juuste sagedast sikutamist ja peamassaazi võibki pidada parimaks preventiivseks abinõuks mehi ähvardava kiilaspäisuse vastu. Ehkki juuksed hakkavad meestel tasapisi asendumatult välja langema juba varsti pärast suguküpsuse saavutamist, on kiilanemist märgata alles viiendikul 30aastastest meestest. Viiekümneaastastena võib aga juba ligi 60 protsenti europiidse rassi meestest lugeda mingil määral kiilaspäisteks. Kiilaspäisus on geneetiliselt determineeritud ning juuste sikutamine, terved eluviisid, ning kõikvõimalikud määrded võivad protsessi vaid mõnevõrra aeglustada. Leidub ka selliseid mehi, kelle uinunud papillidest on mingi stiimuli mõjul taas tärganud vähemal või rohkemal määral uusi juukseid ning neid õnnelikke on hea kasutada kiilaspäisuse vastaste preparaatide reklaamimiseks. Kiilaspäisust seostatakse meessuguhormoonide suurema aktiivsusega – nii et, kui kiilaspäine mees ei pruugi olla atraktiivne, on ta arvatavasti seksikas ning ainsaks teadaolevaks kindlaks võtteks kiilaspäisuse vastu on kastreerimine enne suguküpsuse saavutamist. Meeste kiilaspäisuse mustrid on erinevad – kui kõige sagedamini paljanduvad oimukohad, siis paljudel meestel kaugeneb juustepiir laubal otsmiku suunas, taandub mõnikord lagipeani ning vahel muutub kõigepealt paljaks kukal. Ka naiste juuksed muutuvad vananedes hõredamaks, kuid juuksed langevad välja ühtlaselt kogu pealae ulatuses ning väga harva jõuab see protsess tõelise kiilaspäisuseni.

   Juustega seotud uskumused on olnud õige vastuolulised. Paljudes kultuurides arvati juustes peituvat inimese vägi. Delila röövis Simsonilt meheliku väe, lõigates ära tema juuksed. Ka sõna 'caesar', millest on tulnud sõnad keiser ja tsaar, tähendas pikajuukselist või karvast. Babüloonia Gilgameš olnud pikkade juustega ja tohutult tugev. Püha Pauluse kiri korintlastele oli ilmselt mõjutatud võitmatute Rooma sõdurite lühikeseks pöetud soengu nägemisest. Nii on aja jooksul meheliku jõu sümboliks kujunenud ka paljakspöetud pea ning paljud dominantsed vanemad mehed kasutavad seda märki tänapäevani justkui tahtes öelda – ma ei ole kiilaspäine vaid raseeritud ning see on minu valik.

   Paljaks pöetud pea võib samal ajal tähistada ka sügavat alandlikkust jumaluse ees või olla otsese inimliku alanduse märgiks – nii pöeti pärast Teist maailmasõda Prantsusmaal paljaks sakslastega maganud prostituutide pead. Psühhoanalüütikud tõlgendasid juuste pügamist kastratsiooni sümbolina.

   Juuste värv sõltub eelkõige rassist, olles ainsa juuksepigmendi –melaniini poolest rikkam lõunapoolsetel laiuskraadidel, pruunikas Kesk-Euroopas ning heledam blond Põhja-Euroopas. Punapeade juustes on tavapäraste pikkade melaniinigraanulite asemel sfäärilised või ovaalsed pigmendikerad, üheskoos esinedes annavad erineva kujuga melaniiniosakesed kastanpunase kuni punakasmusta juuksevärvi. "Hallid juuksed" tekivad siis, kui karvafolliikulid ei tooda enam melaniini ning kasvavad karvad on tegelikult valged, moodustades halli tooni koos pigmenteerunud karvadega. Juuksekarvad võivad olla kas krässus (negriididel), lainelised (kaukaasia rassil) või sirged (mongoliididel).

   Kulmud

   Vaadates kõrvuti inimahvi ja inimese nägu, torkab otsekohe silma suur erinevus nende laupade vahel – šimpansil laup praktiliselt puudub ning ta "juuksed" algavad otse kulmude kohalt. Inimese koljult näib olevat kadunud ka meie esivanematele omane kulmukaar, ehkki tegelikult on inimese aju-kolju just otsmiku kohal oluliselt suurenenud ning kasvanud kulmukaartega peaaegu ühetasa. Sellelegi vaatamata eristuvad kulmud nii inimese kui ka šimpansi näos selgesti – ainult, et inimesel on need karvased, šimpansil aga tumedal ja karvasel foonil selgelt eristuvad paljad näoalad. Kuna naiste kulmud on reeglina peenemad, on naised seda sootunnust sageli kulmude kitkumisega teadlikult ekspluateerinud. Kulmupliiatsid tulid siiski kasutusele alles möödunud sajandi 20. aastatel. Kahe maailmasõja vahel kitkusid naised sageli kulmupiirkonna täiesti paljaks ning joonistasid siis kulmujoone soovitud kõrgusele.

   Ehkki silmade kohal kõrguvate kulmude ülesandeks on kindlasti ka silmade kaitsmine ülevalt sadava vihma eest, on nende märksa ilmsemaks funktsiooniks anda liigikaaslastele märku meie emotsionaalsest seisundist.

   Kulmude leksikas eristatakse vähemalt seitset zesti, kuid nende tähenduste arv on märksa rikkalikum. Nii ahvidele kui inimestele on näiteks omased langetatud kulmudega raevukad rünnakud, kõhklev rünnak võetakse ette tõstetud kulmudega ning alistutakse taas kulmude langetamisega.

   Silmad

   Psühholoogide hinnangute kohaselt saab inimene kuni 80 protsenti informatsioonist, mis päeva jooksul ta ajju jõuab, silmade vahendusel. Inimsilma läbimõõt on ligikaudu kolm sentimeetrit, kuid ta edestab oma keerukuselt siiamaani mis tahes kõrgtehnoloogilist optikaseadet. Silmamuna tagaseinas asuv valgustundlik rakukiht – reetina – koosneb 137 miljonist rakust, mis edastavad nähtu kohta signaale ajju. 130 miljonit neist on kepikesekujulised ning vastutavad mustvalge nägemise eest, kepikestega kõrvuti asub 7 miljonit kolvikesteks kutsutavat värvustundlikku rakku. Kolvikesed on jagunenud kolme spektriosa spetsialistideks – neist osade tööks on püüda rohelisi valguslaineid, teised on tundlikud punase ja kolmandad sinise valguse suhtes. Igal ajahetkel on töös vähemalt 1,5 miljonit nägemisrakku, mis edastavad samaaegselt signaale ajju ning vajavad pärast valgusimpulsi vastuvõtmist ja edasisaatmist lühikest taastumisaega. Silma sellise keerukuse tõttu ei ole imeks panna, et silm on elund, mis imikueast täiskasvanuks saamiseni kõige vähem kasvab.

   Silmamuna keskosas on pupill – avaus, mille kaudu valguskiired silma pääsevad. Pupilli suurust reguleeritakse vastavalt valgusoludele, kuid erinevalt fotokaamerast sõltub silmaava suurus ka vaataja emotsionaalsest seisundist. On täheldatud, et eriti meeldiva vaatepildi korral pupill suureneb, vastumeelset olukorda või objekti silmitsedes tõmbub pupill kokku. Pupilli ümbritseb lihaseline ning silmadele värvi andev vikerkest ehk iiris, kokkutõmbuv kettake, mis reguleerib pupilli suurust. Vikerkesta kontraktsioonid ei allu tahtele ning seetõttu puudub meil võimalus pupillidega valetada. Silma vikerkest on erinevail inimestel erineval määral pigmenteerunud, ehkki pigment ise on kõigil seesama, mis nahas ja juusteski – melaniin. Valge rassi imikutel on silmad sündides tavaliselt taevasinised ning hakkavad tumenema alles lapse vanemaks saades. Täisalbinootilistel inimestel annab kapillaarides ringlev veri iirisele punase värvi.

   Inimsilma üheks omapäraks on suured nähtavad silmavalged (skleera). Enamikul loomadest (k.a. inimahvid) on suured "nööpsilmad" ning skleera on nähtav vaid siis, kui loom kõõrdi vaatab. Seetõttu on inimese pilgu liikumine juba kaugelt hästi jälgitav. Psühholoogid on leidnud suhtleva inimese pilgu suuna ning ta seisundi vahel huvitavaid seoseid. Rusikareeglina võib öelda, et vasakule üles pööratud pilguga inimene otsib midagi mälust, paremale üles pöördunud pilk on tulevikus, haub mingit plaani või mõtleb valet välja. Otse ette või horisontaaltasandil liikuv pilk annab tunnistust sellest, et inimene kuulab, allapoole pöördunud pilk aga sellest, et inimene on emotsionaalsel tasandil.

   Inimene on üks vähestest loomaliikidest, kes oma emotsionaalse seisundi väljendamiseks nutab (seda tegevat siiski ka hülged ja merisaarmad) ja seetõttu on nutmise faktist tuge otsinud inimese poolveelise päritolu pooldajad. Pisaranäärmed asetsevad silma välimise nurga kohal, kuid pisarakanal avaneb silma sisemise nurga lähedal. Pisaranäärme nõre hoiab tavaolukorras silma niiske ning sisaldab bakteritsiidset ensüümi lüsosüümi. Nutmine on stressi ja kurbuse manifestatiivne väljendus, samal ajal lõõgastab see keha ning arvatakse, et nii võidakse kehast pisaratega eemaldada ka teatud stressiga seotud ühendeid. Igal juhul on sibula koorimisest voolava pisara ning murepisara koostis leitud olevat erinev.

   Silmade pingutamine ning nägemishäired on suures osas tsivilisatsiooni kaasnähtuseks. Meie eellastel tuli silmi kasutada eelkõige mõõdukal kaugusel olevate esemete vaatlemiseks ning meie silmad ongi paremini kohastunud kaugnägemiseks. Eelajalooline inimene ei kummardunud peene šriftiga raamatute kohal ega pidanud päevade kaupa jälgima ekraanidel virvendavaid kriiksakulle. Objektide ristamiseks lähedasel distantsil tuleb meil silmade fokuseerimiseks silma peenlihaseid märksa rohkem pingutada. Televiisori või arvutiekraani vaatlemine ja raamatu lugemine põhjustavad probleeme ka seetõttu, et silmaläätse asendit korrigeerivad lihased ei saa vaheldust, mida võimaldab erineval kaugusel olevate objektide jälgimine. Silmad võivad sellest valutamagi hakata, kuid esialgu on silmade pingutus võrreldav mis tahes teisegi lihasgrupi pikaajalise koormamisega –taastumiseks on vaja lasta silmi lihtsalt puhata.

   Lühinägelikkuse probleem tekkis juba esimestel õpetatud meestel. Rooma retoorik ja filosoof Seneca, kes elas Kristusega ühel ajal, kasutas lugemise hõlbustamiseks veega täidetud klaaskera, kuid prillide kasutuselevõtuni jõuti alles 16. sajandil – päris täpselt ei olegi teada, kas need leiutati Hiinas ja Itaalias üksteisest sõltumatult, või tõi Marco Polo esimesed prillid Hiina-reisilt kaasa.

   Prillid ei toonud üksnes kergendust nägemishäiretega inimes-tele, vaid täiendasid ka näo ilmestamise vahendeid. Prilliraamide ülaserv hakkas rõhutama kandja kulmujoont, kusjuures dominant-semad inimesed on aina eelistanud raskeraamilisi prille, intellektuaalide ja poeetide silmade väljendusrikkust on suurendanud ümarad, õhukeste raamidega prillid. Mustad prillid võimaldavad silmi ning selle kaudu ka nende kandja kavatsusi peita.

   Väga laialt on maailmas levinud usk pilgu jõusse. Kurja silma usk on tänapäevani eriti tugev katoliiklikes maades, usutakse ka, et inimene võib omandada kurja silma needuse, s.t. kurja pilgu vastu omaenese tahtmist ning põhjustada teistele sellega rohkeid kannatusi. Isegi kaht paavsti – Pius IX ja Leo XIII olevat selline needus tabanud. Kui soovitakse mitte sattuda silmsidesse kurja silmaga, võib selle tähelepanu kõrvalejuhtimiseks kanda kaelas nilbet talismani. Suur osa talismanidest kujutab aga endast kurja silma eest kaitsvat silma.

   REIN KURESOO (1959)
on vabakutseline literaat ja kunstnik.
Oma kirjutistes, joonistustes ja fotodes on ta keskendunud eelkõige loodusele.

Pildid:

• Rein Kuresoo
• Juuksed
• Kulmud
• Silmad