Uhke savannielanik, jaanalind, on üldtuntud, sest on ta ju maailma suurim lind. Järgnevad pildikesed Aafrikast aitavad meil veidi lähemalt tutvust teha tolle ebalinnulikult jõulise avamaastiku asukaga, kes elab üpris omapärasel viisil moodustuvates perekondades ning, nagu näha, tuleb kenasti toime ka turistidest küllastunud rahvusparkides.

   Naeratasin kaastundlikult ja ütlesin taksojuhile, et sada šillingit on säärase väikse otsa eest küll ülearu palju. Juht käänas silmamunad taeva poole, just nagu oodates, et sealt laskub keegi alla toda juhmi turisti õpetama. "Nelisada šillingit ja ei kriipsugi vähem." Muidu ei jäävat tema kallil naisel muud üle kui tänavale teenima minna ning lugematuid armsaid šokolaadpruune lapsi ootab kibe nälg. Säärasest kohutavast tulevikukangastusest vapustatuna tõstsin hinna 150 šillingi peale. Vastaspool teatas aga, et see ei tule kõne allagi, kas maksan 300 šillingit või kõnnin minema. Tundsin endal kogu aja tema sõbralikku, kuid oma veendumuses kaljukindlat pilku.

   Kogu asi hakkas mulle lõpuks nalja tegema, naer lausa pressis end minu sisemusest välja. Hüva, nüüd ootab küll nälg meie lugematuid lapsukesi, tegin teatavaks, enne kui hinna süngel ilmel 200 šillingile tõstsin. Ning lisasin, et rohkem ei saa me maksta, sest see on kogu meie raha! "It's a deal," naeris taksojuht nii nakatavalt, et minagi naerma puhkesin. Lõbusaks tujuks oli põhjust küllaga, maksime talle rohkem kui kohalikud ning lisaks oli veel ka korralikult tingida saanud.

   Taksojuht esitles ennast – ta oli kikuju ning nime poolest George. Esitlesime ka ennast ning teatasime, et kuulume soomlaste suguharru. Uus tuttav sügas veidi oma käharat pead ja otsustas siis, et kõnealune suguharu peaks kusagil inglaste ja sakslaste naabruses, ühesõnaga Euroopas, elama. Et olime oma Ühendriikide reisidel harjunud sellega, et enamik ameeriklasi paigutab Soome kuhugi Kagu-Aasia ning Korea vahele või hoopistükkis Gröönimaa kõrvale, siis olime sunnitud siin Aafrikas sügavalt imetlema meie kaaslase maateaduslikku haridust.

   Keset üldist melu tõstsime kolmekesi oma kraami autosse. Must Toyota Crown oli vähemalt paarikümne aasta eest tõusva päikese maal sündinud, üle mere Aafrikasse rännanud, seal uut ja vana näinud ning lõpuks hindust omaniku taksofirma ehteks ja kikujust juhi lemmikuks saanud. See polnud lihtsalt auto, vaid ka mälestusmärk, mis ühendas endas märke lugupidamisest ja vägivallast.

   Toyota tagauste siseküljel polnud käepidemeid, ühe ukse klaas ei liikunud üldse, teisel vaid veidi. Juhi kõrvalistme ukseklaas kadus sujuvalt ukse sisemusse, kui selle kinni tõmbasin. Istmed ei liikunud, välja arvatud tagapink, mis oli hoopis põranda küljest lahti. Aastate jooksul olid istmete vedrud lõplikult alla andnud ning igas tänavaaugus sai tagumik valusa vopsu.

   Auto mineku järgi võis otsustada, et üks silinder oli tumm. Mootor tekitas senikuulmatuid helisid ja käigukast ragises iga käiguvahetusega, välja arvatud teine käik, sest see ei läinud üldse sisse. Meie seljataha jäi lehvima paks sinine suitsupilv. Nairobi liikluskeerises on korralikud pidurid autole eriti tähtsad ning need paistsidki paari pumpamise järel päris kenasti toimivat.

   Uus sõber viis meid lennuväljalt Nairobi kesklinna ja sealt edasi rahulikku ja veetlevasse Hurlingtoni hotelli. Pärast kohalikus liikluskeerises saadud närvišokki kulus puhkus marjaks ära. Maksin Georgile ja lisasin veel tubli jootraha, et ta meid elusalt läbi selle möllu pärale oli toonud. Leppisime kokku, et järgmisel päeval üürime tema auto 800 šillingi eest kogu päevaks enda käsutusse. Kokku pidime saama hotelli hoovis kell kuus hommikul.

   Need linnud ...

   Just päikesetõusu ajal sõitsime sisse Nairobi rahvuspargi värvast. Olime paar kilomeetrit mööda lainetavat savanni sõitnud, kui meie tähelepanu köitis teeveeres askeldav uhke mustavalgekirju isane jaanalind. Kenakene pruun emalind seisis veidi eemal. Georg pidas auto kinni, et saaksime neid pildistada. Kui asusin aknaklaasi alla väntama, libises see alla ja kadus kolksatusega kusagile ukse sisemusse. Toetasin kaamera aknaava alaservale ja asusin teravustama. Ühtäkki pööras jaanalind oma tagapoole otse meie poole ning sealt paiskus pritsmete saatel välja midagi täiesti seletamatut.

   Autojuht rõkatas: "Bwana Juha, what is dat thing!" Nagu kaja, esitas Anne täpselt sama küsimuse. Näis nagu oleks jaanalinnu saba alt, kloaagist, välja pulpsatanud linnu siseelundid. "Ega ometi pärasool, või on tal vaesel nii vägevad hemorroidid," käis mul läbi pea.

   Vahtisin tummana erakordset vaatepilti ja kuulasin samal ajal teise kõrvaga Anne ja autojuhi anatoomia-alast vestlust. Tasapisi hakkasid mulle meenuma kunagi ammu raamatust loetud faktid. Jajah, kas ka mitte jaanalinnud ei kuulu nende lindude hulka? Seega siis samasse seltskonda kui luiged, haned ja pardid – ehk teisisõnu, lindude hulka, kelle isastel, noh, hmm, on. Jah, nii see on, jõudsin veendumusele. Ja mida siin veel kahelda, sellel isasel jaanalinnul meie ees igatahes kindlasti on.

   Käänasin end tähtsalt Anne ja autojuhi poole, köhatasin ning seletasin rahulikult ja teaduslikku väärikust säilitades, et meil oli suurepärane võimalus oma silmaga näha isase jaanalinnu sugutamiselundit ehk penist. Mõlemad jäid mind säärase näoga jõllitama, nagu oleksin ma ütelnud midagi totakat ja rõvedat ühekorraga. Mina säilitasin külma rahu. Lõ-puks küsis juht ettevaatlikult: "Bwana, you mean, de bird has de peckeh?" Vastasin, et just seda ma tahtsingi ütelda. Mees vangutas kahtlevalt pead, ent paraku tuli ka temal oma silmi uskuda.

   Jaanalind esitles veel korra uhkelt meile oma jõudu ja toredust, saputas tiibasid ning korraks ilmavalgust näinud elund kadus silmapilgu jooksul taas keha sisemusse. Vaatemäng oli läbi. Hiljem oleme aina isaseid jaanalinde kohates üritanud neid mitmelt poolt seirata, et ehk... Paraku ei ole ükski sadadest lindudest olnud samas meeleolus, kui too Keenias kohatud atleet.

   Tohutud lasteaiad

   Iidsetel aegadel laius tänase Etosha rahvuspargi kohal hiiglaslik madal järv. Tänapäeval leiab sealt vett vaid pärast vihmasid ning kohati ka kunagise kaldajärsaku alt väljaimmitsevate allikate ümbrusest. Selliste joogipaikade naabruses kohtab alati hulgaliselt loomi.

   Salvadora allikas on Etoshas üks meie lemmikpaikasid. Loomasid saab vaadata muistse kaldajärsaku pealt, mille all laiub mitme hektari suurune lompidega kirjatud allikasoo. Kuivaperioodi lõpul on sellest tavaliselt järgi vaid paari aari suurune tiigike. Salvadoras näeb pea alati sebrasid, hüpikantiloope, gnuusid ja šaakaleid. Vahel kohtab seal ka suuri uhkeid orükseid ja hüääne. Õhtuhämaruses lendab kohale parvede kaupa kõrbeliivureid.

   Seekord pakkus kõige huvitavamat vaatepilti jaanlinnupere, kes kahlas allikate ümbruse kõrges kuivanud rohus. Õigupoolest tuleks seda nimetada suurpereks, sest jaanalindude perekonnaelu on kõike muud kui tavaline. Seda kinnitas ka meie silmade ees askeldav seltskond – ees uhke isane, tema järel kena emalind ning nende sabas mitukümmend triibulist pojakest. Märkimisväärne on veel see, et pesakond koosnes ilmselgelt erivanustest poegadest.

   Jaanalinnud olid jäägitult hõivatud oma lemmiktegevusest ehk söömisest. Maailma suurim lind on peaaegu täiesti taimtoiduline, ta toitub eelkõige taimeseemnetest ja viljadest. Nooremad linnud ei põlga ära siiski ka putukaid ning viimaseid napsavad vahel ka vanalinnud.

   Osa isaseid jaanalinde vallutavad pulmaaja saabudes endale reviiri, mille suurus võib ulatuda paarist ruutkilomeetrist kuni kümne ruutkilomeetrini. Ta hangib endale emalindude seast paar kaaslast, kellest üks saab n.-ö. valitseva positsiooni. Samal ajal ei sõlmi osa emaseid mingeid püsivaid sidemeid ning liigub ühest reviirist teise. Isased paaritavad kõiki emaseid, kes selleks soovi avaldavad, kusjuures pulmaajal on kõik emased ka selleks valmis. Isane kaevab oma reviiri piiresse mitmeid pesalohkusid ning esitleb neid valitsevale emasele. Sobiva leidnud, asub viimane munema.

   Paari nädala jooksul muneb ta iga päeva tagant uue muna. Ent samasse pesasse munevad ka madalama staatusega emased ning isegi juhuslikult sealtkandist mööda kõndivad hulkuvad emased. Nii lisandub pesa omaniku 7–8 munale tavaliselt veel paar-kolmkümmend võõrast muna. Jaanalind suudab haududa korraga vaid paarkümmend muna, ülejäänud ei mahu pessa ning need looted hukkuvad. Valitsev emane suudab eristada oma mune võõrastest ja paigutab enne hauduma hakkamist need pesa keskele – nõnda kindlustatakse oma järglaste koorumine. Samal ajal on siiski enamus poegi võõrad ning sealjuures ka võõraste isaste järglased.

   Reviiri omav isane haudub öösiti, valitsev emane päeval. See on vägagi mõistlik tööjaotus, sest mustavalgekirju isane hakkab päeval karjuvalt silma. Pruunikashall emane aga sulandub savannipinnaga kokku. Haudumine algab veidi üle kahe nädala pärast esimese muna munemist ning kestab poolteist kuud. Kõik ühe pesa pojad kooruvad enam-vähem üheaegselt.

   Salvadore jaanalinnupere poegade suuruserinevusi polnud siiski raske seletada: need pojad olid pärit eri pesadest ja seega ka erineval ajal munast koorunud. Poegadega koos liikuvad täiskasvanud jaanalinnud tahavad kõiki teele jäävaid jaanalinnupoegi enda pesakonnaga liita. Tavaliselt saadavad jaanalinnuperet isane ja emane, vahel ka mitu emast. Kohates mõnda teist jaanalinnuperet, hakkavad täiskasvanud tüli norima. Nad tormavad teineteise kallale ning üritavad poegi ära võtta. Lõpuks saab üks pool võidu endale ning kahmib kõik pojad kaasa. Poegade vanusel pole seejuures mingit tähendust, olgu need siis vanemad või nooremad kui enda omad. Tegelikult kasvavad poegade ellujäämisvõimalused suures karjas. Väga tugev jaanalinnupaar võib kogu ümbruskonna pesakonnad endale haarata ning lõpuks sadakonna poja saatel liikuda. Seni teadaolev rekord on 380 pojast koosnev perekond!

   Isehakanud sõber

   Mountain Zebra rahvuspark asub Lõuna-Aafrika Vabariigis Cradocki linna lähistel, Port Elizabethist paarsada kilomeetrit põhja poole. Nagu nimigi ütleb, asutati see rahvuspark mägisebra Lõuna-Aafrika alamliigi päästmiseks. Selle ülesandega on kaitseala igatahes kenasti toime tulnud – täna elab seal sadu kohalikke mägisebrasid ning neid viiakse sealt ka teistele kaitsealadele. Mountain Zebras elab ka hulgaliselt muid huvitavaid loomaliike, nagu näiteks valgesabagnuusid ning teiste seas ka jaanalinde. Need pole küll Lõuna-Aafrikas levinud alamliigi esindajad, sest viimane suri juba aastate eest välja. Tegu on paljude alamliikide ristanditega, kes osalt on pärit ka kasvandustes sirgunud lindudest.

   Istusime parajasti oma telgi ees ja nautisime varjus pärastlõunast puhkehetke. Puhastasin just parasjagu oma kaamerat, kui Anne sõnas rahuliku ja tasase häälega: "Meile tuli külaline. Vaata hästi rahulikult selja taha!" Pöörasin pead ning sattusin vaatama otse emase jaanalinnu säravatesse uudishimulikesse silmadesse. Lind seisis minust vaid meetri kaugusel. Pähe turgatas kusagilt kuuldud võrdlus, et jaanalinnu silmad on suuremad kui tema aju ning see tundus olevat üpris usutav. Ja veel torkas mulle pähe, et vihane jaanalind võib tappa inimese ühe jalahoobiga.

   Meie külalisel polnud aga midagi halba mõttes. Ta oli tulnud tutvust tegema lootuses mõnd maitsvat toidupala saada. Paari küpsise kaasabil oli vaata et igavene sõprus sõlmitud. Lind oli nii kõrge, et ei mahtunud ilma kummardumata meie telgi varikatuse alla, mis oli tõmmatud kusagile 190 cm kõrgusele. Kummargil seismine polnud kuigi mõnus ja nii ta heitiski meie söögilaua kõrvale kõhuli maha – ilmselt sättides end lõunaaega ootama.

   Järgmistel päevadel oli meil kämpingus ringi liikuvast jaanalinnust palju rõõmu. Ta külastas järjekindlalt kõiki telke iga päev. Osa inimesi põgenes hirmunult oma vagunautosse, mõned panid talle värisevi käsi süüa, et ehk õnnestub siis terve nahaga pääseda, üpris paljud aga otsisid linnule maiuspalu ning nautisid võimalust teda lähedalt silmitseda. Jaanalind valis sellest kirevast seltskonnast enda erilisteks lemmikuteks meid ja meie platsinaabreid (kaks afrikaani keelt rääkivat abielupaari kokku 7–8 lapsega). Nemad suhtusid jaanalindu silmatorkavalt heatahtlikult ja suure huumoriga ning lapsed tassisid suurele linnule aina liiga palju toitu.

   Siis aga sekkus asjasse keegi eriti pirtsakas ja kitsarinnaline isik. Kaitseala keskusesse oli saadetud kaebus jaanalinnu peale! Tegu olevat eluohtliku loomaga, kes ründavat pahaaimamatult kämpingus liikuvaid loodusehuvilisi! Metsloomade koht ei ole kämpingus! Nõnda sõitiski ühel päeval kämpingusse lahtise kastiga veoauto, millest ronis välja pool tosinat kaitseala valvurit. Jaanalind lösutas parasjagu kahe vanaproua vahel, kes õndsas rahus raamatut lugesid. Naised olid üpris ehmunud ja seejärel pahased, kui valvurid nende telgi juurde astusid ning neil kõrvale astuda palusid. Jaanalind piirati sisse ning mehed kargasid kõik korraga talle peale. Üritas ta põgeneda, mis ta üritas, ent jõudude vahekord oli liiga ebavõrdne. Suur lind seoti kinni ja tõsteti autole. Rabelemine jätkus ka autokastis, kui masin mootorimöirete saatel tolmupilve kadus.

   Kämpingu kontoris kuulsime, et lind viidi paarikümne kilomeetri kaugusele, ühte kaitseala kaugeimasse kolkasse. "Ahh, paari nädala pärast on ta siin jälle tagasi," rehmas kontoris istuv ametnik tüdinult. "Savannist ju küpsiseid ei leia. See on vist neljas kord, kui me teda minema veame, sest mingi lollpea on jälle kaevanud. Mis nad siia tulevad, kui nad jaanalinde kardavad?" Ka meil tekkis sama küsimus. Soovisime mõttes oma uuele sõbrale õnne ja ohtrat küpsisesaaki ka edaspidi.

   JUHA VALSTE on Soome bioloog ning
ökoloogia ja inimese evolutsiooni probleemidele keskendunud ajakirjanik,
ta töötab ajakirja "Suomen Luonto" toimetuses.

Pildid:

• Kaks jaanalindu poegadega.
• Isane pulmameeleolus jaanalind Nairobi rahvuspargis.
• Jaanalinnuperekond Etosha rahvuspargist.
• Kaks jaanalindu (2).
• Kaks jaanalindu (3).