|
|
| << | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post |
| Horisont 2/2000 |
|
ZIGFRIDS MEIEROVICS BALTIKUMI ANDEKAIM DIPLOMAAT HEINO ARUMÄE Zigfrids Meierovics, Läti välisminister aastail 1919–1924 ja 1924–1925 tervelt kaheksas erinevas valitsuses ning aastail 1921–1923 ja 1923–1924 ühtlasi peaminister, oli lõunanaabrite silmapaistvamaid poliitikuid. Teda võiks ehk pidada isegi Balti riikide kõige andekamaks diplomaadiks, kelle nimega on tihedasti seotud ka Eesti-Läti suhete areng iseseisvuse algusaastail. Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumisaastatel leidus palju skeptikuid, kes kinnitasid, et Balti väikeriigid ei suuda suveräänsetena püsida. Seda põhjendati mitte üksnes geopoliitiliste ja majanduslike argumentidega, vaid ka kaalutlusega, et neil rahvastel puudub riikliku elu korraldamiseks vajalik intellektuaalne potentsiaal – riigimehed, diplomaadid, väejuhid. Sündmuste käik lükkas sellised oletused otsustavalt ümber, murrangumomentidel on eestlaste, lätlaste ja leedulaste seas ikka leidunud isikuid, kes suutsid rahva huvides realiseerida ajalookäigu poolt pakutud võimalused. Üheks selliseks tundmatuks meheks tundmatult maalt, kes võrdväärse tegijana tõusis Euroopa poliitikute ja diplomaatide perre, oli Zigfrids Meierovics. Maimuke nimega Anna Zigfrids Anna Meierovics sündis 5. veebruaril 1887 Durbes. Tema isa Herman oli arst, ristitud juut, kes kõrghariduse oli omandanud Tartu ülikoolis. Ema Anna (sünd. Filhold) oli Läti teatmeteoste andmetel lätlanna, kuid Saksa Riia saatkonnas oldi veendunud, et tegemist oli sakslannaga. Ema suri paar päeva pärast poja sündi ja nagu see katoliiklikus traditsioonis mõnikord esineb, pandi maimukesele teiseks eesnimeks Anna. Noor Zigfrids oli tubli, andekas ja töökas poiss. Ta õppis Riia Kommertskoolis ja seejärel kuulsas Riia polütehnilises instituudis. Pärast kõrgkooli lõpetamist 1911 võis ta oma nime taha kirjutada lühendi cand. rer. merc. – majanduskandidaat kaubanduse alal. Esialgu töötas Z. Meierovics Riia pankades, 1916. aastast aga Moskvas riigipangas. Ta sukeldus ühiskondlikku ja poliitikaellu. Läti asja ajas ta põgenikekomiteedes, läti rahvusväeosade moodustamisega tegelevas komitees ja mujal. Iseseisvuse eest Pärast Veebruarirevolutsiooni tuli Meierovics Riiga, esimesed diplomaadikogemused sai ta läbirääkimistel Vene Ajutise Valitsusega Petrogradis. Tookord oli Läti olukord väga komplitseeritud. Saksa väed olid juba 1915 okupeerinud Läti lõunaosa kuni Daugava jõeni ja umbkaudu kolmveerand miljonit Läti elanikku evakueerus tagalasse. Lätlased arendasid siiski intensiivset poliitilist elu ning kujunes välja parteide süsteem. Pahempoolsed pidasid Läti saatust seotuks Venemaaga, parempoolsete seas leidus Berliini kursi pooldajaid, kuid rahva hulgas levis üha enam iseseisvuse idee. Ka Meierovics, üks Maaliidu asutajaid, asus võitlema Läti iseseisvuse eest. Tunnustus tuli enne iseseisvust! Saksa okupatsiooni päevil kuulus Meierovics nende Läti poliitikute sekka, kes uskusid Saksamaa lüüasaamist ja Entent'i võitu. 1918 sõitis ta Londonisse selgitamaks lätlaste iseseisvuspüüdeid ja taotlemaks Briti valitsuse abi selle realiseerimisel. Londonis kujunesid tal tihedad suhted Ants Piibuga, kes oli kohale jõudnud juba aprillis 1918 ja osalt Soome esindaja Rudolf Holsti abiga poliitikaellu sisse elanud. Nüüd oli A. Piibul omakorda võimalus Läti kolleegile head nõu anda ja mõne vajaliku isiku juurde teed sillutada. Suuresti tänu Meierovicsi selgitustööle teatas Briti välisminister Arthur James Balfour 11. novembril 1918, et Suurbritannia valitsus tunnustab Läti Rahvusnõukogu de facto iseseisva asutusena. Niisiis tunnustas Briti valitsus Läti Vabariiki de facto juba enne viimase iseseisvuse väljakuulutamist 18. novembril. Ajutine Valitsus moodustati 19. novembril, Läti peaministriks sai Karlis Ulmanis, välisministriks Zigfrids Meierovics. "Poliitikakoolis" Pariisis Jaanuaris 1919 Pariisis tööd alustanud suurejoonelisele rahukonverentsile sõitsid ka Balti riikide delegatsioonid. Läti omasse kuulus mõistagi Z. Meierovics, kellele, nagu teistelegi Balti riikide esindajatele, kujunesid Pariisis viibitud kuud tõeliseks diplomaadikutse omandamise kooliks. Rahukonverentsi ajal oli Pariis maailmapoliitika pealinn, kus oli võimalik otseselt tutvuda nii erinevate riikide eesmärkide ja taktika kui ka diplomaatia kui sellise köögipoolega. Ebanormaalselt esinduslik Välisministeeriumi praktilise juhtimise võttis Z. Meierovics üle juulis 1919, kui Läti Ajutine Valitsus pärast Landeswehr'i purustamist Liepajast Riiga saabus. Peagi selgusid tema hiilgavad poliitiku- ja diplomaadivõimed. Milles need avaldusid? Kõigepealt oli Z. Meierovicsil väga esinduslik välimus. Üks Poola ajakirjanik iseloomustas teda poola-keelses artiklis prantsuskeelse väljendiga enormement representable – ebanormaalselt esinduslik. Ajakirjaniku sõnul oli tegemist sihvaka mehega, kelle silmist särab vastu sügav intelligents, mehisus, tuli ja jõud ning kelle kogu keha reedab mehelikku tugevust. Kuid mõistagi polnud meeldiv välimus Meierovicsi eduteel otsustav tegur. Peamiseks olid siiski vaimsed võimed, tahe ja iseloom: kiire mõtlemine, väga hea võõrkeelteoskus, võime loogiliselt ning sisendusjõuliselt oma seisukohti esitada. Lisaks oli Z. Meierovics väga kannatlik ja kompromissivalmis ka poliitiliste vastaste suhtes. Seda oli juhtivatel Läti poliitikutel tõesti vaja, sest sisepoliitilised pinged nii lätlaste endi vahel kui suhted rahvusvähemustega olid tõesti teravad. Meierovics oli üks väheseid, kes pälvis ka poliitiliste vastaste lugupidamise. Meierovics mõistis hästi, kui tähtsad on poliitikule head suhted avalikkusega. Ta vestles sageli kodu- ja välismaiste ajakirjanikega, andis intervjuusid ka Eesti lehtedele. "Päevalehe" esindaja väitis isegi, et Eesti ajakirjanikel on põhjust Läti kolleege nende välisministri pärast kadestada. Läti suutis Meierovicsi juhtimisel teha oskuslikumalt välispoliitilist propagandat kui Eesti ja anda Läti välispoliitilistele üritustele suuremat sära. Äärmiselt komplitseeritud oludes aastail 1919–1920 suutis Ajutine Valitsus edukalt Läti riiklikke huve kaitsta. 1919. aasta sügisel suudeti tagasi lüüa vene ohvitseri Bermondt-Avalovi vägede pealetung Riiale ja järgnevalt tema saksa-vene palgaväelased Lätist välja tõrjuda. Riiale kriitilistel päevadel astus ka Z. Meierovics ajutiselt sõjaväkke. Saladiplomaatia ja jõuga Venemaa vastu N.Venega suhete korraldamisel kasutasid lätlased nii saladiplomaatiat kui jõudu. Eesti ja Läti ühistest rahuläbirääkimistest N. Venemaaga ei saanud asja kõigepealt seetõttu, et osa Lätist, nimelt Latgale, oli Punaarmee valduses. Kui Läti-Nõukogude salajastel läbirääkimistel selgus, et Moskva ei soostu Latgalet loovutama, saavutas Meierovics kokkuleppe Poolaga ning Poola vägede abiga saigi Läti Latgale omale. Valgat jagamas Ka vahekorra korraldamisel põhja- ja lõunanaabriga tuli Läti Ajutisel Valitsusel ning isiklikult välisministril palju vaeva näha. Kõige komplitseeritumaks osutus piiriküsimus. Nii Läti-Eesti kui Läti-Leedu piirialadel elas segarahvastik ning piiri kindlaksmääramine etnilisel alusel oli raske. Eriti teravaks kujunes Eesti ja Läti vaidlus Valga linna üle. Sügisel 1919 korraldatud spetsiaalse loenduse andmetel elas Valgas 7064 eestlast ja 5496 lätlast ning seega oli lahenduse leidmine raske. 1920. aasta kevadel põhjustas piiriprobleem Eesti ja Läti vahel üsnagi terava konflikti. Läti Asutava Kogu valimiste eel püüdsid parempoolsed selle küsimusega loorbereid lõigata ja alustasid propagandakampaaniat Eesti vastu. Eesti ajakirjandus ei jäänud võlgu. Nii ajaloost kui päevapoliitikast otsiti välja kõik negatiivne, mida lõunanaabrile ette heita andis. Siin-seal räägiti isegi sõjajutte. Valitsused säilitasid siiski külma vere. Lepiti kokku, et piirijoone määrab Eesti-Läti segakomisjon, mille esimeheks on erapooletu Suurbritannia kodanik. Komisjoni esimees, Briti kolonel Stephen Georg Tallents otsustaski 1. juulil Valga saatuse ja 3. juulil 1920 kogu Eesti-Läti piiri. Valga põhiosa jäi Eestile, kuid segarahvastikuga valdadest anti kompensatsioonina enam Lätile. Kumbki pool polnud otsusega rahul ja läbirääkimised kestsid veel kaua. Ka Läti-Leedu piiri määras lõpuks kindlaks Suurbritannia esindaja. 1920. aasta sügisel, kui Poola haaras Leedult Vilniuse piirkonna, kujunes Lätil ühine piir ka Poolaga. Poola valitsus taotles endale kuut Latgale läti-poola segarahvastikuga valda, kuid kohtas Läti otsustavat vastuseisu. Ühine eesmärk – Balti liit Neil aastail, kui Z. Meierovics juhtis lõunanaabrite välisministeeriumi, oli Eesti ja Läti välispoliitilistes tõekspidamistes palju ühist. Mõlema põhieesmärk oli riigi julgeoleku kindlustamine, mõlemad pidasid peamiseks ohuks N. Liitu. Ka riigi julgeoleku tagamise põhikontseptsioonid olid sarnased: teostada rahuarmastavat välispoliitikat, orienteeruda Läände, tugineda Rahvasteliidule ja kollektiivsele julgeolekuprintsiibile ning arendada koostööd Venemaa piiririikidega. Just viimane taotlus – luua poliitiline ja kaitseotstarbeline Balti liit Soome, Balti riikide ja Poola vahel – oli 1920. aastate esimesel poolel mõlema riigi välispoliitika prioriteediks. Balti koostöö peamiseks eestvedajaks on peetud nii Eestit, Lätit, Leedut kui ka Poolat, ja paradoksaalsel kombel on sellistel väidetel tõepõhi all – kõik need riigid olid liidust tõsiselt huvitatud ning erinevatel etappidel oli aktiivsem kord üks, kord teine. Tõsi küll, kaalutlused olid sealjuures sageli erinevad. Läti välisministergi tegeles Balti koostööga temale omase energiaga ning rahvusvaheline avalikkus pidas sageli just Z. Meierovicsit Balti liidu peamiseks organisaatoriks. Esimesed Balti riikide ja Soome välisministrite konverentsid välispoliitika kooskõlastamiseks toimusid Tallinnas ja Tartus 1919. aasta sügisel. Järgneval, Helsingi konverentsil jaanuaris 1920, osales ka Poola. Arutati poliitilise, majandusliku ja sõjalise koostöö võimalusi ning otsustati järgnev konverents pidada Riias. Viimane kestis tervelt kuu aega – 6. augustist 6. septembrini – ning selle organisatsioonilist kulgu võis Eesti delegatsiooni juhi Karl Robert Pusta hinnangul võrrelda Pariisi rahukonverentsiga. Mõistagi tegi see Läti välisministrile au. Kuid asjaolu, et Poola okupeeris sügisel 1920 Vilniuse, tõmbas Riia (Bulduri) konverentsi tulemustele kriipsu peale. Edasisi Leedu-Poola suhteid on iseloomustatud kui sõjategevuseta sõjaseisukorda, nende ühine osalemine Balti liidus oli võimatu. Kujunenud olukorras tuli Lätil vastata keerukale küsimusele: kas eelistada partnerina Leedut või Poolat?
Läti suutis 1920. aastate algul Leedu või Poola? Läti poliitilistel jõududel oli sellele erinev vastus. Sotsiaaldemokraadid, aga ka paari teise partei esindajad rõhutasid, et tuleks läheneda vennasrahvale leedulastele, kellega koostöö annaks majanduslikult enamarenenud Lätile ka otsest kasu. Mitme teise partei esindajad, samuti kõrgemad sõjaväelased, pidasid vajalikuks koostööd Poola kui tookordsetes oludes sõjaliselt tugeva riigiga. Seda seisukohta jagas põhimõtteliselt ka Z. Meierovics. Tõsi küll, välisministrina pidi ta arvestama nii sisepoliitilisi jõuvahekordi ja üldist rahvusvahelist olukorda kui ka Poola mõneti kõikuvat poliitikat. Võib isegi väita, et Leedu ja Poola suhtes jäigi Läti valitsus kõhklema. Otsustati, et kõigepealt tuleb sõlmida kaitseotstarbeline sõjaline liit Eestiga ning edaspidi seda vastavalt võimalustele laiendada (pidades silmas Leedu kaasatõmbamist). Ka Tallinnas leiti, et Eesti julgeoleku seisukohalt on kõigist N. Venemaa piiririikidest kõige olulisem Läti. Sellest lähtudes leidsid välisministrid Z. Meierovics ja A. Piip ühise keele. Kohtumisel Valgas 2. juulil 1921 lepiti kokku, et kaitseotstarbeline sõjaline leping koosneb kahest – põhimõttelisest ja tehnilisest osast. Põhilepingule, mille ametlikuks nimetuseks oli "Vastastikuse kaitse leping", kirjutati alla 7. juulil 1921 Tallinnas. Lepingu lisas pealkirjaga "Ajutine kokkulepe Eesti ja Latvia kindralstaapide vahel" fikseeriti vastastikuse sõjalise abi osutamise tingimused. Sõjalise konventsiooni sõlmimisest avalikkusele ei teatatud ning see kavatseti ratifitseerida parlamentide kinnisel istungil. Ratifitseerimine aga venis, sest mõnedki Eesti-Läti vaidlusküsimused olid reguleerimata. Peale selle näis avanevat võimalus laiema liidu sõlmimiseks Soome, Eesti, Läti ja Poola vahel. Tähetund Varssavis 1922. aasta algul valmistus pea kogu Euroopa konverentsiks Genovas, kus kavatseti arutada Euroopa majanduslikku ülesehitamist ja suhete korraldamist N. Venega. Enne Genovat otsustasid Soome, Eesti, Läti ja Poola välisministrid koguneda Varssavisse. Too konverents 13.–17. märtsil 1922 kujunes Z. Meierovicsi üheks tähetunniks. Välisministrid saabusid Poola pealinna mõneti erinevate eesmärkidega. Ants Piibu taotlused olid selged: saavutada poliitilise ja sõjalise koostöö osas nii kaugeleulatuvaid kokkuleppeid kui vähegi võimalik. Ka Z. Meierovics pooldas põhimõtteliselt nelja riigi kaitsealast koostööd. Seevastu Soome välisminister Rudolf Holsti oli keerulises olukorras. Ta ise oli valmis liidu sõlmimiseks, kuid pidi arvestama, et Soome sotsiaaldemokraadid olid selle vastu ja parempoolsed kõhklesid. Poola riigipea Josef Pisudski ja kindralstaap pooldasid koostööd Balti riikidega, kuid parempoolsed poliitikud olid vastu. Mis aga kõige olulisem – moment oli Balti liidu loomiseks ebasoodne. Poola välisminister Konstanty Skirmunt tõdes, et olukorras, kus Euroopa valmistub N.Venega suhteid rajama, pole sõjalist laadi küsimuste arutamine Varssavis lihtsalt sobiv. Peale selle hoiatas liitlane Prantsusmaa Poola valitsust, et viimane ei võtaks endale kohustusi Balti riikide suhtes. Sellistes tingimustes ei õnnestunudki ametlikel istungitel mingi lepingu sõlmimist arutada. Ja siis ühel õhtusöögil pärast šampanjapokaalide tõstmist tegi Z. Meierovics ettepaneku koostada poliitiline leping, mis demonstreeriks maailmale nelja riigi koostööd, kuid teisalt ei seoks osalisi kaugeleulatuvate kohustustega. Järgneval hommikul esitaski Läti välisminister vastava projekti. Lühikese aja jooksul saadi Poola riigipea, valitsuse ja kindralstaabi nõusolek. Nii sündis Accord de Varsovie – Varssavi leping, millele neli välisministrit kirjutasid alla 17. märtsil 1922. Lepingu kõige olulisemaks peetud VII artikkel kõlas ametlikus eestikeelses tõlkes järgnevalt: Varssavi Konverentsil esitatud riigid deklareerivad, et juhtumisel, kui üks neist ilma oma poolt seda väljakutsumata oleks attakeeritud teise riigi poolt, nemad heatahtliku seisukoha võtavad attakeeritud riigi vastu ja viibimata kokku leppivad sammude kohta, mida ette võtta. Lisaks kirjutasid välisministrid alla salajasele lisaprotokollile (vt. pildiallkiri lk. 42). Nii Eesti, Läti kui Poola parlament ratifitseerisid Varssavi lepingu, Soome Eduskund aga seda ei teinud ning välisminister Rudolf Holsti, kes väidetavalt oli ületanud oma volitused, oli sunnitud ametist lahkuma.
Soome Riia saadiku Rudolf Holsti ettekandest Ruhnu ja tasumata arved Kujunenud olukorras leppisid Z. Meierovics ja A. Piibu järglane ministritoolil, Aleksander Hellat kokku, et vaidlusküsimused tuleb lahendada ning luua kindel alus kahe riigi liitumisele. 25. oktoobrist 1. novembrini 1923 toimuski Tallinnas Eesti-Läti konverents, kus delegatsioone juhtisid pea- ja välisminister Z. Meierovics ning augusti algul välisministriks saanud Friedrich Akel. Ägedad vaidlused arenesid peamiselt piiri- ja vastastikuste nõudlustega seotud küsimustes ning konverents venis kavandatust paar päeva pikemaks. Lätlased nõudsid Ruhnu saart ja Laura piirkonda, eestlased piiri korrigeerimist mitmes punktis. Lõpuks saavutati kompromiss ja sõlmiti Eesti-Läti piirileping. Vastastikuste nõudluste komisjonis vaieldi tuliselt kulude üle, mis tulenesid Läti väeosade relvastamisest ja varustamisest Eesti poolt 1919. aastal ning Eesti vägede sõjategevusest nii Punaarmee kui ka Landeswehr'i ja Bermondt-Avalovi vägede vastu Läti territooriumil. Nii 18. veebruaril kui 21. juulil 1919 sõlmitud lepingus kohustus Läti valitsus mainitud kulud korvama. Tallinna konverentsil esitas kindral E. Põdder Eesti arveks u. 23 miljonit kuldfranki ning lisaks tsiviilvõimude arve u. 3 miljonit Eesti marka. Z. Meierovics esitas Läti arve – 31 346 450 kuldfranki, rõhutades, et Läti maksimaalsumma oleks isegi 46 miljonit kuldfranki. Seega oli abistatava arve palju suurem abistaja omast! Lõpuks tegi Z. Meierovics osava käigu, taotledes nõudluste kustutamist ja teatades valmisolekust maksta Lätis langenute omastele ja invaliidistunud sõduritele toetust 30 miljoni Eesti marga ulatuses. Eesti nõustuski lõpuks selle ettepanekuga. Konverentsil sõlmitud Eesti-Läti tolliuniooni eellepingut peeti esimeseks sammuks kahe riigi tolliuniooni loomisel. Tõsi küll, hoolimata järgnevatest aastaid kestnud läbirääkimistest tolliuniooni saavutada ei õnnestunud. Tallinna konverentsi tähtsaim tulemus oli Eesti-Läti sõjalis-poliitilise liidu leping, millele koos teiste lepingutega kirjutati alla 1. novembril 1923. Lepingus fikseeriti ka partnerite sõjalised kohustused juhul, kui üks neist on langenud omapoolse provokatsioonita kallaletungi ohvriks. Z. Meierovics deklareeris pärast konverentsi lõppu ajakirjanikele: Siin on saavutatud Balti liidu tuum, mis põhja ja lõunasse peab laienema. Sedasama rõhutas ka F. Akel. Eesti-Läti liidulepingu sõlmimine oli nii Z. Meierovicsile kui ka Eesti valitsusele küll suur õnnestumine, kuid kahjuks osutus liit praktikas väheefektiivseks. Ka järgnevail aastail tegeles Z. Meierovics aktiivselt Balti koostöö probleemistikuga, kuid kahjuks ei olnud Z. Meierovicsile selleks enam palju elupäevi antud. Valgus ja varjud Seal, kus on ere valgus, et saa puududa ka varjud. Küllap käib see tõdemus ka Z. Meierovicsi kohta. Põhiline, mis sellele hiilgavale diplomaadile juba eluajal ette heideti, oli liigne paindlikkus ning mõnes olulises küsimuses isegi kindla ja selge välispoliitilise kursi puudumine. Nii Eesti Välisministeeriumis kui Riia diplomaatkonnas fikseeriti korduvalt, et Meierovics rääkis ühes ja samas küsimuses erinevate riikide esindajatele erinevat juttu. Meierovics püüdis kõikidega nii hästi läbi saada, et ühe suurriigi saadik pillas kord isegi lause: Meierovics suudleb igaühega. Mõned Meierovicsi usalduslikud avaldused Nõukogude diplomaatidele liidupartneri Eesti suhtes on üsna kummalised. Näiteks ütles ta saadik Semjon Aralovile otsesõnu, et Läti valitsus ei toeta Eesti Poola-sõbralikku kurssi ning et ta on suutnud K.R. Pusta keevalisust jahutada. Nii andis Meierovics otseselt mõista, et Läti teostab Moskva suhtes sõbralikumat poliitikat kui Eesti. Riia diplomaatkonnas äratas mõneti negatiivset tähelepanu ka asjaolu, et Meierovics laskis end esimesest naisest lahutada ilmselt karjäärihuvidest lähtudes. Tema teine abikaasa oli küll väga esinduslik naine, kuid temaga käis kaasas kumu, et tegemist on pool-ilmadaamiga, kes varem elas ühe juudi ärimehe paksu rahakoti najal. Samal ajal oli teada, et Meierovics armastas väga lapsi esimesest abielust Helmutit, Gunarsit ja Rutat ning viibis sageli koos endise perekonnaga. Korvamatu kaotus Nii oli see ka saatuslikul laupäeval, 22. augustil 1925, kui Meierovics sõitis Tukumsi lähedal asunud suvilasse. Autojuht ei sõitnud kiiresti, kuid künklikul maastikul ja libedal teel kaotas auto juhitavuse. Autojuht hüüdis "Hüpake välja!", auto libises kraavi, rullus üle katuse ja autosolijad kas hüppasid või kukkusid autost välja. Meierovics sai ränga kolju- ja kaelavigastuse ning suri teel haiglasse. Tema süles olnud noorem poeg oli täiesti terve, ülejäänud said kergemaid vigastusi. Teenekas Läti poliitik ja diplomaat maeti Riia Metsakalmistule. Tema surm äratas laia rahvusvahelist tähelepanu, näiteks Mussolini ei piirdunud kaastundeavaldusega, vaid saatis erilennukil pärja. Z. Meierovics oli ka Eestis populaarne ja tema surm oli paljudele tugevaks löögiks. Tema omastele, Läti valitsusele ja rahvale saadeti kaastundeavaldusi, ajakirjandus valgustas põhjalikult tema elu ja tööd. Läti saadik J. Seskis iseloomustas Eesti avalikkuse suhtumist juhtunusse järgmiselt: Kaastundeavalduse viisist olen jõudnud veendumusele, et paljudele ei ole see lihtsalt formaalsus, vaid sügavalt läbituntud vajadus näidata oma osavõttu sellest maagilisest sündmusest, mis röövis meilt meie kalli sefi. Kadunud Meierovicsil oli kogu Euroopas nimi, mida kellelgi teisel meist ega meie lähematel naabritel ei ole ja sellist nime Euroopas keegi nii kiiresti ei omanda. See on meile korvamatu kaotus.
HEINO ARUMÄE (1928) Pildid:
|
Viimati uuendatud 6. juuni 2003