Loomulikult on see kass.

   Tänapäeva inimese jaoks on kass koduloomade hulgas oma kindla koha leidnud ning tavaliselt ei tule me selle pealegi, et kass on Eestisse toodud märgatavalt hiljem kui enamik koduloomi.

   Kassi kui sellist tundsid tegelikult küll juba kiviaja inimesed – kindlasti oli neil kokkupuuteid tol ajal meie metsades ringi liikunud metskassiga. Euroopa metskass (Felis silvestris) asustas Euroopat juba enne viimast jääaega, ka jääajajärgsel perioodil oli see liik Lääne-Euroopas laialdaselt levinud. Eestis on metskassi jäänuseid leitud neoliitilistest Kääpa ja Tamula asulakohtadest, neist esimene on dateeritud atlantilisse, teine subbo-reaalsesse kliimaperioodi. Lätis on metskassi luid leitud viiest neoliitilisest asulakohast, mis kõik olid kasutusel subboreaalsel kliimaperioodil. Kiviaja inimese jaoks polnud metskass ilmselt siiski eriti tähtis – selle liigi luid ei ole ühestki asulakohast leitud massiliselt ja seda tuleb ühtviisi tõdeda nii Baltimaade kui ka muu Euroopa kohta. Tänapäeval on euroopa metskass levinud kohati Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kuid kõikjal peale Balkani ja Kaukaasia on ta vähearvukas.

   Kodukassi (Felis catus) metsikuks eellaseks on siiski hoopis Aafrikas elav ookerkass (Felis libyca) ning kõige tõenäolisemalt kodustati kass Egiptuses.

   Kodustatud või metsik?

   Kui kassiliikidel on välimuse järgi suhteliselt lihtne vahet teha, siis luustiku alusel on see märgatavalt keerulisem. Näiteks Euroopa metskass on väga sarnane tavalise halli kodukassiga, kuid ta on viimasest mõnevõrra suurem ning täidlasema kehaehitusega. Kõige kindlamaks eristustunnuseks on metskassi paksu tömbi otsaga saba. Ookerkass sarnaneb samuti kodukassiga, kuid on temast mõnevõrra suurem ning kollaka värvusega.

   Kodustamise käigus on kassi välimus ja luustik mitmeti muutunud. Põhiliseks eristustunnuseks on luude suurus, kuid selle alusel on võimalik eristada ikkagi vaid äärmuslikke isendeid, sest suures osas mõõtmed kattuvad. Arheozooloogid kasutavad eristamiseks väga sageli kolju pikkust lõikehammastest kuni kuklapõntadeni, kuid siin tuleb arvestada, et näiteks väga noorelt kastreeritud isase kodukassi kolju võib kasvada suuremaks, kui see on metskassidel. Kodukasside hambad on üldreeglina väiksemad, mistõttu kodukassil on kihvade ja eespurihammaste vaheline hambalaiend ehk diasteem sageli märgatavam. Loomulikult olid need erinevused kodustamise algstaadiumis suhteliselt nõrgalt arenenud, erinevusi kahandab veelgi metsikute liigikaaslastega ristumine.

   Kassi surma järel olid muistsed egiptlased
sügavas leinas, mille väljenduseks nad ajasid ära
oma kulmud, tulekahju korral päästeti aga kõigepealt
kass ning seejärel muu varandus.

   Surmanuhtlus kassi tapjale

   Arvatavasti elas kass algselt lihtsalt inimese naabruses ning jahtis närilisi, kuid teda ei peetud veel koduloomana. Millal egiptlased kassi kodustasid, ei olegi täpselt teada. Ilmselt toimus see kas vana või keskmise riigi ajal. Mõned teadlased väidavad, et kindlad andmed kodukassi kohta pärinevad alles 18. dünastia perioodist (alates 16. sajandist e.Kr.), mil ta muutus koduloomana väga populaarseks.

   Egiptuses peeti kassi pühaks loomaks ning teda ümbritseti kõikjal suure austusega. Kassi surma järel olid tema omanikud sügavas leinas, mille väljendamiseks ajasid nad ära oma kulmud. Tulekahju korral päästeti majast kõigepealt kass ning alles seejärel asjad. Kassi tapmise eest oli ette nähtud surmanuhtlus.

   Kasside jumalustamise kõrgaeg oli ligikaudu 400 aastat e.Kr. Kass-jumalanna Bastet oli ilu, viljakuse ja sünnituse jumalanna ning teda kujutati kassi pea ja naise kehaga olevusena. Basteti preestrinnad olid tuntud oma erootiliste rituaalsete tantsude poolest. Kreeklased peavad Bastetit ja Artemist üheks ja samaks jumalannaks, paralleele võib tõmmata ka muinasskandinaavia armastusejumalanna Freyaga, kelle vankrit olla vedanud kaks metskassi.

   Jumalanna Basteti tempel tegutses Bubastise linnas ning sealt on leitud ka arvukalt kassimuumiaid. Kuigi Egiptuses oli kassi tapmine rangelt keelatud, näib, et ohverdamise eesmärgil seda siiski lubati – templist leitud tuhandetest muumiatest on lähemalt uuritud 55 ning selgus, et peaaegu eranditult oli tegemist kuni aastaste kassipoegadega, mõne isendi kaelalülidel oli näha ka selge murdmisjälg. Noorte kasside ohverdamist tingis ilmselt juba kas või puhtpraktiline vajadus, sest templis elavate kasside arvukus tuli hoida mingites piirides.

   Lisaks templite kassimuumiatele on Egiptuses avastatud ka spetsiaalseid kassikalmistuid, kust on leitud sadu tuhandeid palsameeritud kasse, kes on maetud puust, pronksist või isegi kullast kirstudes. Tänu sellisele kassimuumiate kogusele tekkis ühel 19. sajandi Briti kaupmehel idee viia terve laevatäis kassimuumiaid Inglismaale ning müüa need seal väetiseks. Õnneks sattus suur osa tollest laadungist teadlaste kätte, mistõttu Inglismaa muuseumides säilitatakse suurt hulka kassimuumiaid.

   Ekspordikeeld kassidele

   Aja jooksul jõudsid kassid Egiptusest Kreekasse, kus neid peeti esialgu kui eksootilisi lemmikloomi. Vanim teadaolev Kreeka leid on dateeritud 5. sajandisse e.Kr. Kreekast levis kass ilmselt üle Balkani poolsaare, kust roomlased ta Kesk-Euroopasse viisid. Eriti hinnatud olid nad Rooma impeeriumis – enamikust roomlaste küladest ja linnadest on leitud ka kassiluid. Kassi väga hiline jõudmine Euroopasse on seletatav asjaoluga, et Egiptuses kehtis pühade loomade väljaviimise keeld. Kuna roomlastel niisugust keeldu ei olnud, siis levis kass õige kiiresti ka impeeriumi ümbritsevatele aladele. Euroopas hakkas kodukassi kui liigi edasisele kujunemisele küllaltki suurt mõju avaldama kohalik euroopa metskass. Nimelt ristuvad need kaks liiki omavahel vabalt, mistõttu kodukass omandas euroopa metskassile iseloomulikke jooni. Samal ajal tuli metskassi populatsioonidesse mõningaid nende Aafrika sugulastele omaseid tunnuseid.

   Praktiline tähtsus tuli koos hiirte ja rottidega

   Rootsi vanimad tõendid kodukassist pärinevad ühest Västergötlandi hauast, ning need, kahe isendi luud, on dateeritud vanema rooma rauaaja lõppu. Üksikuid kassiluid on avastatud ka Ölandilt ja Gotlandilt ning neid arvatakse kuuluvat rahvasterännuaega. Viimastest mõnevõrra varasem võib olla üks leid Skedemossest.

   Eesti vanimad seni teadaolevad kassiluud (kolm hammast) on pärit Saaremaalt Tõnija tarandkalmest ning on dateeritud 4.–5. sajandisse p.Kr. Kuigi kodu- ja metskassi luud võib väga kergesti segamini ajada, on nende leidude puhul metskassi-võimalus välistatud, kuna nii Baltimaadel kui ka Skandinaavias sellel perioodil metskass ei elanud.

   Alates viikingiajast (8.–11. saj.) omandas kass koduses majapidamises tänapäevani säilinud praktilise tähtsuse – nimelt oletatakse, et just ligikaudu sellel ajal ilmusid siinsetele aladele ka koduhiir (Mus musculus) ja kodurott (Rattus rattus), kelle levikut soodustas järjest elavnev kaubandus. Arheozooloogiliste leidude põhjal võib oletada, et nii Baltimaadel kui ka Skandinaavias jäi kodukass suhteliselt haruldaseks loomaks kuni viikingiajani või isegi keskajani. Esimese aastatuhande teise poolde kuuluvaks võib arvata üksikud Tartu linnuselt, nooremasse rauaaega aga kaks Varbola linnamäelt leitud kassiluud. Mõned kassiluud on päevavalgele tulnud ka Otepäält, kuid need võivad olla keskaegsed.

   Läti ja Leedugi muinasaegsetelt linnamägedelt on samuti leitud väga vähe kassiluid. Linnade keskaegses luuaineses on kass juba kõikjal esindatud, leitud on nii noorte kui täiskasvanud isendite jäänuseid.

   Kuivatatud kassid Euroopa katedraalides

   Algkristluse perioodil suhtuti kassidesse positiivselt – kass oli ainus koduloom, keda lubati pidada kloostrites ja teistes varjupaikades. Kuna tollal oli kogu Euroopa hädas rottidega, kes hävitasid vilja ja kandsid edasi nakkushaigusi, siis oli kass igati asendamatu ja kasulik loom. Kuid aegamööda hakkas kristlaste suhtumine kassidesse muutuma. Väga võimalik, et tänu oma öisele eluviisile, harukordselt heale sigivusele ja võimele peaaegu hääletult liikuda, hakati neid pidama saatana kehastisteks. Paastu ajal tapeti ja põletati kasse saatana väljaajamise ettekäändel.

   Aja jooksul muutus suhtumine kassi siiski taas sallivamaks. Väga huvitavad andmed pärinevad aga Inglismaalt, kust on leitud mitmeid kuivanud kassijäänuseid, mis on dateeritud kolme-nelja viimasesse sajandisse. Osa neist on ilmselgelt seotud õnnetusjuhtumitega, kuid mõned kuivatatud kassid, kes hoiavad suus lindu või rotti, viitavad selgelt mingile ebausule. Tegemist võib olla näiteks rottide eemalepeletamisega. Tõenäoliselt on sellised "kompositsioonid" kuivatatud enne, kui nad on asetatud kas müüri sisse või trepi alla. Ühest Dublini katedraalist näiteks leiti hiirt suus hoidev kuivatatud kass 1698. aastal paigaldatud oreli tagant. Sama katedraali lähedusest, ühe 1786. aastal ehitatud maja vaheseina alt avastati samuti kuivanud kassimuumia. Üks hilisemaid taolisi juhtumeid on teada Kesk-Rootsist, kus kass oli asetatud 1920. aastate paiku ehitatud maja trepi alla. Ka Eestist on teada üks analoogne leid – Tartust Lossi tänava kaevandist leiti 16.–17. sajandi hoone seinanišist kuldbrokaadi tükke koos kassiluudega.

   Väikest kasvu ja ühte tõugu

   Keskaegsete kasside välimuse kohta ei ole eriti palju andmeid, teada on vaid niipalju, et nad olid suhteliselt väikest kasvu. Eesti keskaegsetest linnadest leitud kassiluude võrdlemisel Rootsi ja Ungari vastavate andmetega selgub, et need on suhteliselt sarnased. Täpsema analüüsi jaoks on materjali siiski liiga vähe. Arvatakse, et keskajal erinevaid kodukassitõuge veel ei eksisteerinud. Nende aretamiseks puudus ka otsene vajadus, kuna näriliste hävitamisel ei olnud kassi välimus oluline.

   LIINA MALDRE (1965)
on bioloogiamagister,
Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja
muinastehnoloogia laboratooriumi teadur.

Pildid:

• Kass. Foto: ARNE RANDVEER
• Muinasskandinaavia armastusejumalanna Freya vankrit vedasid kaks metskassi.
• Kassikujuke Egiptusest.