Horisondi logo
<< | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post
Horisont 2/2000
PEA EES KRAATRISSE
KALLE JA STEN SUUROJA

   Eesti geoloogide viimaste aastate üks huvitavamaid leide – Neugrundi madala piirkonnas end merepõhjas varjav meteoriidikraater, on täna peaaegu samasugune nagu viissada miljonit aastat tagasi. Küll on aga muutunud paari viimase aasta jooksul suuresti meie teadmised, mis selle kraatri kohta on lühidalt kirjas ka 1997. aastal ilmunud "Horisondis" nr 7. Kui tollal oli vaid kaunis hüpotees ja geofüüsikaliste uuringutega (seismoakustiline pidevprofileerimine) oli enam-vähem usutava tõenäosusega kindlaks tehtud meteoriidikraatrile sarnaneva struktuuri olemasolu, siis tänaseks on kõik see saanud vaieldamatuks reaalsuseks. Selle tõestamiseks pidid geoloogidest merepõhja uurijad üksjagu vaeva nägema ja ise merepõhja vajamineva informatsiooni järele sukelduma. Oma silm on ikkagi kuningas. Nii nagu ei seota vilja pahmava härja suud, ei saa keelata ka uurijal pöörata erilist tähelepanu tema avastatud imelistele loodusnähtustele.

   Esimesed inimesed kraatrivallil

   Esimene ja Neugrundi kraatri avastamise seisukohalt vahest kõige olulisem ekspeditsioon algas 1998. aasta 8. juunil uurimislaeva "Mare" kodusadamast Pirital. Ajaloolised sündmused hakkasid hargnema juba järgmisel päeval – 9. juunil, kui ligikaudu 4 meremiili kaugusel Osmussaarest kirdes heideti ankur. Keskpäeva paiku laskusid allveearheoloogidest sukeldujad Vello Mäss ja Andres Eero merepõhja, jättes hetke otsustavusest närveldavad geoloogid laevatekile tammuma.

   Pool tundi ärevat ootust, ja juba kerkisidki laeva kõrvalt mullikobarad, mõni hetk hiljem ka sukeldujad ise, kaasas sibulavõrgust konstrueeritud koti põhjas esimene saak. Kivid! Parasjagu suured, parasjagu rasked ja ... Jah, just sellised nagu geoloogid olid oodanud – kunagises hiidplahvatuses purustatud kristalse aluskorra moondekivimid 1. Piisas ainsamast pilgust neile, et öelda: just need on Loode- ja Lääne-Eestis ning sealsetel saartel nii tihti ette tulevad bretšarahnude lähtekivimid. See, mida oli otsitud, mille olemas-olusse vargsi usutud, oli kinnitust leidnud. Merepõhjast pinnale toodu ja silmaga kaetu rääkis selgemast selgemat keelt sellest, et otsitud Neugrundi meteoriidikraater on leitud! Mitte üksnes meteoriidikraatri, vaid ka veel ühe teise sündmuse poolest oli see hetk ajalooline. Esimest korda, ja võib julgelt öelda, et sellesinatse maailma loomisest peale, küündis inimkäsi Eestimaa piirides katsuma kristalse aluskorra pinda – paika, milleni ta seni vaid sügavate puuraukude kaudu oli jõudnud.

   Esimesele sukeldumisele järgnes teine, kolmas jne., ning igaüks lisas midagi uut äsjatehtud avastusele. Sukeldujate arvamus oli ühene, midagi niisugust nad Eestimaa piires igatahes senini ei olnud näinud. Rippuvad kaljuseinad sööstavad päikesevalgusest otse mustavasse sügavikku, lõhedel ja koobastel pole lõppu ega algust. Tuntakse kaasa geoloogidele, kes kõike seda üksnes nende juttude, videolindi ja kaasatoodud kivimpalade järgi peavad ette kujutama. Aga ette kujutada nad oskavad, sest kust muidu see lausa palvena kõlav soov: "Mehed, kas suudaksite veel veidi sügavamale minna!" Geoloogid on sukeldujate käe läbi saanud pea täieliku tõestuse oma hüpoteesile, aga seda kõige tähtsamat, kraatri põhjas olevaist meteoriidiplahvatusel peeneks jahvatatud kivimeist (impaktiitidest), ei ole ikkagi veel ühtegi esinduslikku näidist. Vello Mäss, meie üks kogenumaid süvasukeldujaid, vangutab pead ja ütleb, et kui hädasti vaja, siis viie-kuuekümne meetrini võiks ehk veel proovida. Viimane elustav valguskiir kustub kusagil kahe-kolmekümne meetri sügavusel, ja edasi on tõesti ainult põhjatu pimedus.

   Tegelikkus teeb siin aga omad parandused ja võtab ära vajaduse sedavõrd sügavale minekuks, sest juba neljakümne viiest meetrist sügavamal on kraatrivalli nõlvad kaetud mudaga ja geolooge huvitavat kivimit ennast ei ole enam näha. Üritatakse küll kolmel korral erinevates kohtades, aga tulemus on ikka sama. Kuid ka saavutatud nelikümmend viis meetrit valmistab geoloogidele üllatuse, mis sunnib neid oluliselt revideerima seniseid tõekspidamisi kraatri vanusest. Mis siis selgus? Kraatrit täitvatest kivimitest võetud proovid (glaukoniitliivakivi, diktüoneemakilt, liivakivi) kuulusid kivimitele, mis on tunduvamalt vanemad kui kraater, mille sees need asuvad. Kuna see on võimatu, siis oli põhjust oletada, et ka kraater ise on seniarvatust mõnevõrra vanem. See tähendas aga omakorda seda, et Osmussaare ranna-astangu paekivides nähtavaid merepõhja efektselt mõjuvaid purustusnähte ei saanud enam kuidagi siduda Neugrundi kraatrit tekitanud meteoriidiplahvatusega. Kus on siis Neugrundi plahvatuse jäljed? Geoloogid ei jäänud jänni ja tulid välja uue, olukorraga sobiva ning pea sama kauni hüpoteesiga. Nad sidusid Neugrundi meteoriidiplahvatuse Loode-Eesti puuraukudest leitud alamkambriumi vanusega savides esineva paarikümne meetri paksuse purustatud kivimite (bretšade) lasundiga. Viimane näis samuti viitavat mingile tolleaegsele, tuhandeid ruutkilomeetreid haaranud katastroofilisele sündmusele. Sellest ka uuele olukorrale vastav kraatri vanus – ligikaudu 540 miljonit aastat.

   Järgnevad 1998. aasta ekspeditsioonid

   Esimesele 1998. aasta ekspeditsioonile järgnesid veel teine ja kolmaski. Aeg jõudis lõpuks nii kaugele, et ka sukeldumiskogemuse ja varustuse omandanud geoloogid ise pääsesid oma veealuse uurimisobjekti – Neugrundi meteoriidikraatri – juurde. Kogunes sadu proove ja pea samajagu kilomeetreid merepõhja sondeerimise profiile külgvaate sonariga. Arusaadavalt lisandus iga sukeldumisega ka täiendavat informatsiooni kraatri ehitusest. Kraatri lähiümbruse merepõhjas asuvate mõnekümne meetri kõrguste ja mitmesajameetrise läbimõõduga küngastele tehtud sukeldumised näitasid, et needki koosnevad kraatri ringvallile väga sarnase koostisega kivimist, millele nüüd juba oma nimigi oli antud – neugrundbretša. Need, kraatri ringvallist 1–2 kilomeetri kaugusel asuvad hiidpangased, on sinna paisanud kraatrit tekitanud meteoriidiplahvatus. Seeläbi hakkas välja kujunema arvamus, et suur osa Loode- ja Lääne-Eestis näha olevaist neugrundbretša koostisega rändrahnudest ei pärine mitte niivõrd Neugrundi kraatri ringvallilt, kuivõrd just kraatrist väljapaisatud pangastest. Oma praegustele asukohtadele on need rändkivid tarinud loomulikult mandriliustikud.

   Merepõhja uurimise käigus ei leidnud oma rahulduse üksnes geoloogid, vaid üksjagu kordaminekuid langes ka nende koostööpartnerite, Eesti Meremuuseumi allveearheoloogide osaks. Vaadeldes külgvaate sonariga Osmussaare läänekalda astanguid, satuti mõnesaja meetri kaugusel kaldast 30 meetri sügavusel poolkogemata sealsamas Esimese maailmasõja aegu sakslaste uputatud Vene sõja-transpordilaevale "Dago". Nagu hiljem selgus, ei olnud see sugugi nii poolkogemata, sest meie tuntud meresõiduajaloo uurija Vello Mässi ligi viitsada Eesti vetes olevate oletatavate laevahuku kohtade kataloogis oli see paik juba ammu väljaselgitamist vajavana kirjas ja oma uurimislaeva suunas ta sinna enam kui juhuslikult. Sukeldumised laevale, mis vaatamata oma kurvale saatusele oli veel küllaltki hästi sälinud, näitasid kätte nii selle huku põhjuse kui ka tagasihoidliku relvastuse – kaks väikest kahurit ja muud ei midagi. Väiksem neist, kenal pronksalusel suurtükk, mis 1999. aastal üles tõsteti, on tänaseks ilmselt juba oma auväärse koha muuseumi ekspositsioonis sisse võtnud.


   1 Vt. Juho Kirs. Kivimite ümbersünd. "Horisont" nr. 7–8 1999, lk. 24–27.

   KALLE SUUROJA (1945)
on Eesti Geoloogiakeskuse kaardistamise osakonna juhataja, geoloogiamagister.

SSTEN SUUROJA (1972)
on Eesti Geoloogiakeskuse meregeoloogia osakonna geoloogdoktorant.

Pildid:

Viimati uuendatud 6. juuni 2003