Kaelkirjakud – savannide pikakaelalised tuhandekilosed kaunitarid on tänaseks rahvusparkidesse surutud. Osad selle evolutsiooniõpetuse mudellooma alamliigid on hoopis väljasuremise piiril. Aafrika savann poleks aga enam õige savann ilma nende ebatavaliste loomade kõrgete pikakaelaliste siluettideta silmapiiril.

   Kaelkirjak ja Kongo ürgmetsades elav okaapi on ainsad kaelkirjaklased. Nad kuuluvad sõraliste seltsi – kaelkirjaku ja okaapi lähimad sugulased on hirved, põdrad, veised ja antiloobid. Kaelkirjak on olnud üks Aafrika edukamaid suursõralisi: veel möödunud sajandi lõpul elas ta kõikjal Saharast lõunasse jäävatel savannialadel. Neid võis kohata kogu Sahelis, Ida-Aafrika poolkõrbetes ning Lõuna-Aafrikas Oranje jõe ja Natalini välja. Praegu elab enamik kaelkirjakuid rahvusparkides ja kaitsealadel, mujal leidub neid vaid mõningates hõredalt asustatud piirkondades, Sahelis, Kirde-Keenias ja Somaalimaal.

   Suurimad kaelkirjakupullid kaaluvad ligi 2 tonni, täiskasvanud isaste keskmine kaal on 1,2 tonni ja emastel 830 kilogrammi. Sõltuvalt toidu kvaliteedist ja koostisest sööb kaelkirjak tavaliselt 50–70 kg päevas. Nad valivad hoolikalt toitu, eelistades lehti, võsusid, pungasid, vilju ja õisi, ning nende seedimine on silmatorkavalt tõhus nagu mäletsejatel ikka. Üks savanni ruutkilomeeter elatab kõigi teiste taimtoiduliste kõrval ära ka kaks täiskasvanud kaelkirjakut. Kaelkirjakuga ei konkureeri ükski teine liik, välja arvatud ehk elevandid, sest keegi ei suuda nii kõrgelt toitu hankida kui nemad.

   Kaelkirjakud on suurepäraselt kohastunud sööma akaatsiate ning teiste savannipuude ja –põõsaste lehti ja pungasid. Teiselt poolt on ka need taimed kohastunud kaelkirjakutega (õigemini küll nende vastu): nende okstele on aegade jooksul ilmunud astlad ning vigastamise korral moodustub puu lehtedes ja pungades kiiresti halvamaitselisi mürgiseid aineid.

   Kaelkirjakud liiguvad ringi oma reviiri piires, mille suurus võib ulatuda mõnest ruutkilomeetrist mõnesaja ruutkilomeetrini. Reviir koosneb südamikust, kus elu peamiselt toimub ja seda ümbritsevast puhveralast. Kaelkirjakud ei kaitse oma reviiri teiste eest ning kõrvuti elavate pikk-kaelte asualad kattuvad tihti osaliselt. Kattuvate reviiridega kaelkirjakud ühinevad lõdvalt seotud karjadeks, kust kogu aeg tullakse ja minnakse. Ühiselu arendavatel loomadel on reeglina hierarhia, mis määrab eelkõige selle, milline isasloom pääseb esimesena paaritama indlevat emaslooma.

   Kaelkirjakutel pole kindlat innaaega, emasloom võib indlema hakata ükskõik millisel aastaajal. Emased saavad suguküpseks viie aasta vanuselt, isased paar aastat nooremalt. Noored isased aga ei pääse tavaliselt paaritama indlevat emast. Pullide võitlustes emaste pärast on kõige määravam tegur isaslooma suurus. Kaelkirjaku kandeaeg on 14–15 kuud. Vastsündinu on ligikaudu 100 kilogrammi raskune ning pooleteise meetri kõrgune. Viis minutit pärast sündimist suudab ta juba jalule tõusta.

   Kaelkirjakutel on erilised poegimispiirkonnad, kuhu emased lähevad vahetult enne sünnitust. Serengeti piirkonnas vaadeldi 89 tiinet emaslooma ning ainult viis neist tõid poja ilmale mujal kui sünnituspiirkonnas. Emasloomad tulevad teist korda sünnitama reeglina täpselt samasse paika kui esimene kord. Sealsamas Serengetis tulid kõik vaadeldud 25 emaslooma teisel korral sünnitama samasse paika, kus nad esimest korda poja ilmale tõid, ühel korral poegis emane vaid 15 meetrit eemal oma esimesest sünnitamispaigast.

   Kindel ühine poegimispiirkond võib olla vajalik selleks, et samas paigas sündinud poegi kergemini ühte karja liita. Pojad ühinevad noorloomadest moodustuvatesse karjadesse ehk "lasteaedadesse" ühe-kahe nädala vanuselt. Oma käe peal on need karjad tavaliselt keskpäeval kui emad toituvad ning kiskjad enamasti puhkavad. Kaelkirjakupoeg lahkub "lasteaiast" 3–4 kuu vanuselt ning hakkab liikuma ema sabas. Ema imetab oma järeltulijat 6–12 kuud. Esimene eluaasta on noorele kaelkirjakule ohtlik aeg, sest 50–75 protsenti neist saab selle jooksul hukka. Enamasti lõpeb nende elu lõvide, hüäänide, leopardide või krokodillide hammaste vahel ning mõnigi kord langevad nad ka inimese ohvriks.

   Täiskasvanud kaelkirjakut võib tõsiselt ohustada vaid lõvi, kes ei jäta ka sobivat võimalust kunagi kasutamata. Kaelkirjak saab end kaitsta vaid jalahoopidega ning kui lõvil õnnestub rünnata ootamatult ei ole pikk-kaelal kuigi palju võimalusi eluga pääseda. Ent uurijad on ka mitmel korral näinud, kuidas kaelkirjak surmab ühe jalahoobiga teda ründava lõvi. Kõige ettevaatlikumad on kaelkirjakud jooma minnes, sest nad peavad veeni küünitumiseks väga ebamugava asendi võtma.

   Maailma kõige pikem kael

   Täiskasvanud isase kaelkirjaku pea kõigub 5 meetri kõrgusel maapinna kohal. Umbkaudu pool sellest kõrgusest langeb tema pika peene kaela arvele. Pikkusest hoolimata on kaelkirjakusama palju selgroo kaelalülisid kui inimeselgi, ehk kokku seitse. Kaelkirjaku kaelalülid on seega märkimisväärsete mõõtmetega.

   Pikk kael toob kaasa ka probleeme. Vere pumpamine rindkerest ligi kolme meetri kõrgusele nõuab tohutult jõudu ja energiat –kaelkirjaku süda on jalgpalli mõõtu. Teine mure seondub vererõhu vaheldumisega ajus kui pea langeb kiiresti kolm meetrit südamest kõrgemalt sellest kaks meetrit allapoole, näiteks siis kui loom kummardub jooma. Seda probleemi leevendavad kaelaveenides leiduvad erilised klapid, samuti peapiirkonna veresoonte erakordne venivus. Vererõhk muutub vaid mõõdukalt ning kaelkirjak ei minesta iga kord kui jooma asub.

   Kaelkirjakud ulatuvad sööma lehti suurte puude alumistelt okstelt ja võra keskosast. Paljudes piirkondades on kaelkirjakute peamiseks toiduks akaatsiate lehed; nende kaela pikkusest piisab, et küünituda enamiku akaatsiapuude ladvani välja. Akaatsiad on küllaltki ogalised, ogade vahel aga kasvavad väiksed mahlakad lehed. Kaelkirjakuid aitavad nende lehtede noppimisel tundlikud mokad ja silmatorkavalt pikk, tugevapinnaline keel, millega saab maiuspalu näpsida juba 45 sentimeetri kauguselt. Omapärane on ka selle maduja sarvpinnalise moodustise värv – mustjassinine.

   Kaelkirjakule lisavad veetlust veel tema pead kroonivad lühikesed pehme naha ja karvadega kaetud sarved ja mustvalged liikuvad kõrvad. Isastel kaelkirjakutel võib olla isegi kolm sarve, viimane turritab tavalise sarvepaari ees, otsmikul. Isaste koljul leidub tavaliselt veel mitmesuguseid mõhnasid ja luuharju. Kõrvade vahelt algab karmidest lühikestest karvadest moodustunud hari, mis ulatub kuni abaluudeni. Õlad asuvad neil loomadel laudjast palju kõrgemal, mille tagajärjel on kaelkirjaku selg tugevalt längus. Meetripikkust saba ehib vägev must tutt, millest muiste valmistati vaid pealikutele väärilisi kärbsepiitsasid ning kõikvõimalike võimumeeste valitsussauade ilustusi.

   Kaelkirjakute karvastik on pruuni-kreemjasvalge kirju. Pruun värvus varieerub helebeezist kuni mustjaspruunini, kõige tavalisem on punakas- või kaneelikarva pruun. Kaelkirjaku keha kaunistavad laigud võivad alamliigist sõltuvalt olla vahtralehe- või nurgelise kujuga, terve või sakilise servaga, suured või väiksed, kitsamate või laiemate vahedega. Kõige kummalisema välimusega on nn. võrk-kaelkirjak, kelle suuri ebakorrapärase kujuga hulknurkseid laikusid lahutab vaid kitsas hele joon, mis moodustab suuresilmalise võrgu kujundi.

   Valge kaelkirjak

   Olime veetnud nädala Meru rahvuspargis Keenias, mis asub sadakond kilomeetrit Nairobist kirdes Isiolo linna lähistel. Tulime Meru Mulika Lodge'ist, kohalikust poekesest oma varusid täiendamast. Sõitsime maastikuautoga aeglaselt üle uhke kulurohuga kaetud savanni kui järsku märkasime kaugel eespool akaatsiate ümber seisvaid kaelkirjakuid. Kari paistis koosnevat mõnest täiskasvanud ja ühest noorest loomast. Nende juures oli aga midagi veidrat.

   Äkki hõikas mu kaaslane, Anne, et ma auto seisma jätaksin. Kui masin peatus, vaatas ta kaelkirjakuid aknast binokliga ja sõnas: "See poeg on albiino!" Koukisin hämmastunult tagapingilt oma binokli, ja tõsi, mis tõsi – tilluke kaelkirjakuhakatis oli sõrgadest sarvedeni piimvalge. Sõitsime ettevaatlikult lähemale, et sellest looduse veidrusest pilti teha. Kaelkirjakud olid aga tähelepanuväärselt arad. Nähes autot lähenemas, alustasid nad kohe taandumist. Mõni pilt õnnestus võtta, siiski kahjuks liiga kaugelt.

   Enne Merust lahkumist nägime valget kaelkirjakut veel mõnel korral. Arutlesime, et kas valget looma ähvardab suurem tõenäosus kiskjate küüsi langeda kui n.-ö. tavalist. Noored kaelkirjakud on ju lõvide üks lemmiksaake, vanaloomi nad siiski pelgavad. Ent kuidas jääda ellu ekvaatori põletava päikese all, kui nahas ega karvades pole teragi kaitsvat pigmenti? Tookord jäidki need küsimused vastuseta.

   Mitu aastat hiljem lugesime Ida-Aafrika looduskaitseseltsi väljaandest "Swara", et Meru rahvuspargis elab täiskasvanud albiino-kaelkirjak, kes on turistide seas suurt huvi ja hämmastust tekitanud. Seal oli ka pilt lumivalgest loomast. See on ju "meie" kaelkirjak! Järelikult oli ta siis üliohtliku noorusaja edukalt üle elanud. Saab näha, kas ta leiab endale ka paaritumiskaaslase ning albinismi põhjustavad geenid kanduvad edasi. Kas kasuka värvil on ka kaelkirjakute kosimiskommetes mingit tähendust?

   Isaste kaelaväänamine

   Mõned aastad hiljem oli meil õnne jälgida kahe isase kaelkirjaku "kaelamaadlust" Maasai Maras. Sõitsime mööda Mara jõe kallast, metsa servas, kust avanes suurepärane vaade kõrval laiuvale savannile. Maastikuauto katuseluuk oli lahti, nii et sealt pääses mõnusalt ümbrust silmitsema. Olime just näinud uhket vana gasellikotkast, arvukaid savannigaselle ja topiantiloope ning mõnda gnuud. Äkki silmasime kahte kaelkirjakut, kes olid justnagu teineteise ümber põimunud.

   "Hei, kuule! Neil on seal kosimine käsil! Pea kinni!" Peatasin auto tasahilju, järsk pidurdamine oleks katuseaknast vaatleja teeäärsesse põõsastikku paisanud. Seiskasin mootori ning me mõlemad asusime kaelkirjakuid vaatlema. Nad olid üpris kaugel, mõnesaja meetri kaugusel savannis, ent ma ei tahtnud roobasteelt lahkuda, sest savann oli niikuinii risti-rästi sõidujälgi täis. Säärane piiramatu sõitmine aga lõhub pinnast, reostab maastiku üldilmet ja häirib loomi. Ei tahtnud mina sellesse enam oma panust lisada.

   Kaelkirjakutel oli selgelt tõsi taga. Nad seisid külg külje vastas ja käänasid oma kaelu vastastikku teineteise kaela ümber. Vahepeal üritas üks, siis teine anda peaga vastasele hoop, nood aga ei tundunud olevat küll kuigi tõsised. Vaatasime toimuvat ja imestasime, et miks midagi ei juhtu? Äkki ütles Anne: " Kuule, kas need pole mitte mõlemad isased?" Uurisin ka ise asja põhjalikumalt ning, pagan võtaks, seda nad olid! Kas me olime siis peatunud, et jälgida kahe kõrvalekaldega kaelkirjakupulli armumängu?

   Sõitsime pettunult minema. Olime võtnud ka mõningaid pilte, kuid loodetud kaelkirjakute paaritusfotosid me ei saanud. Hiljem saime raamatutest teada, et säärane käitumine on kaelkirjakute seas üldlevinud. Noored isased klaarivad "kaelamaadlusega" jõuvahekordi. Nii selgitatakse välja tugevamad ning välditakse ka ühtlasi üksteise vigastamist.

   Taltsad kaelkirjakud

   Jalutasime Mkuzi rahvuspargis parkimisplatsilt loomade joogipaiga poole, kuhu oli ehitatud ka vaatlusmajake. Jalgrada keerles läbi hõreda akaatsiasalu. Paremal pool laius kõrge rohuga savann, kus umbes saja meetri kaugusel sõid sebrad, impalad ning mõned kaelkirjakud. Peatusime, et vaadata loomi, kes ei teinud meist väljagi ning sõid rahulikult edasi. Kaelkirjakud asusid kogunisti otse meie suunas liikuma, ilmse plaaniga akaatsiatega maiustama hakata. Nad tulid aina lähemale ja lähemale. Nende loomade suurust tajud alles siis, kui nad on tõesti lähedal – need polnud küll suurimad võimalikud loomad, kuid sellest hoolimata väga suured.

   Seisime tasakesi paigal ja ainuke, heli mis vaikust lõhestas oli kaamerate vinnastamismootorite surin, kui uus kaader ette keriti. Kõige lähem kaelkirjak oli meist alla kümne meetri kaugusel. Sellest loomast paistsid eelkõige jalad ning akaatsiad olid tema jaoks nõnda madalad, et ta pidi ladvaokste söömiseks kummarduma.

   Vahetevahel langetas kaelkirjak siiski oma pea ja heitis pilgu meile. Tema suured lahked silmad ja kaunid kaarduvad silmaripsmed lõid sest tohutust loomast pildi kui rahumeelsest ja sõbralikust elukast. Kaelkirjak silmitses meid pikalt, lõuad rütmiliselt akaatsialehti jahvatamas, siis tõstis jälle pea ja jätkas lehtede napsimist. Ta teadis väga hästi, et me seisame siinsamas ning vaatame teda ja tema kaaslasi.

   Oli väga eriline tunne viibida nõnda suure metslooma läheduses. Kaelkirjakud olid aga väga rahulikud, ühe puu juurest teise juurde liikudes ei tulnud nad meile lähemale kui kümme meetrit. Meie saime neist aga suurepäraseid portreevõtteid

   Kaelkirjakute söömiskombed olid hoopis teistsugused kui näiteks elevantidel, kes tavatsevad puid maha murda ja suuri oksi katki väänata, et mõnd lehekest kätte saada. Kaelkirjak valib hoolikalt, mida suhu ampsab ning nopib oma tundlike mokkade ja pika keelega vaid kõige paremaid suutäisi. Pikk keel lipsab järjepanu suust välja ja nilpsab teravate okaste vahelt mahlaseid suutäisi. Asteldeta puude oksad veab kaelkirjak niisama suust läbi ja rebib hammastega lehed lahti.

   Seisime kümmekond minutit kaelkirjakuid vaadeldes. Need liikusid aeglaselt üle raja ja siirdusid sügavamale metsa. Nende pika kaela otsas kõikuvad pead kadusid meie vaateväljast.

Pildid:

• Kaelkirjak. JUHA VALSTE foto
• Noor albiinokaelkirjak Meru rahvuspargis Keenias. Need on tüüpilised võrkkaelkirjakud (Giraffa camelopardalis reticulata). JUHA VALSTE foto
• Kaelkirjak võib ka maas pikutada. Seda pilti näeb siiski harva, sest loomad üritavad turvalisuse huvides siiski jalul püsida. JUHA VALSTE foto
• Uhke kaelkirjakupull Nairobi rahvuspargist Keenias. Näha on otsa ees asuv kolmas sarv.