|
|
| << | Arhiiv | Lingid | Tellimine | Impressum | e-post |
| Horisont 1/2000 |
|
KEHAVAATLUSED REIN KURESOO Kuidas me oma keha tajume? Kas meis on peidus keha alavääristamine? Kuidas oma kehaga sõbraks saada? Inimkehas saavad kokku bioloogiline ja sotsiaalne poolus ning enamasti on meil nende mõlemaga vägagi raske toime tulla. Olen paljudel seltskondlikel üritustel olnud kimpus vestlusteema valikuga, sest juhusest kokku toodud inimesed on üldjuhul õige erinevad. Suure osa ajast, mis mul on tulnud veeta tundmatute seltsis, olen püüdnud väliste märkide põhjal mõistatada, mislaadi inimestega on tegemist ja mis neid siduda võiks. Kerge on märgata, kuidas peaaegu kõik osalised selles situatsioonis aeg-ajalt kõrvaltvaataja positsiooni tõmbuvad ja neile võõraid inimesi pilguga seiravad. Need, kes on omavahel tuttavad, otsivad sageli põhjust pilkkontakti vältimiseks, kuna võõrad otsivad põhjust silmsideme loomiseks. Siis olengi mõelnud, et vaatamata sellele, kas inimesed tunnevad huvi autode või aeroplaanide, maksusüsteemi või teoloogia vastu, on nad avaliku elu või allmaategelased, mungad või sübariidid, jagavad nad enamasti huvi inimkeha vastu. Kuid nii üldine kui inimeste kehahuvi ka ei oleks, on see enamasti üsna hoolikalt peidetud, sest, teadlikult või alateadlikult, on kehahuvi ja sõna "keha" ise seotud teatud isikliku kehalise ebamugavustundega ning lisaks sellele huviga kehaosade vastu, mida avalikult näidata ei ole kombeks. Iga tundev ja mõtlev olend tajub kehast rääkides kõigepealt omaenese keha, millel ta arvab olevat mitmeid puudusi (korisev kõht, koeranaelad, topeltlõug või kühmus õlad, kui piirduda vähemolulistega). Seetõttu ei kujuta me ka pealiskaudset ja seltskondlikku vestlust keha teemadel tsiviliseeritud ja viisakas seltskonnas üldiselt ette ning isegi põgusad viited ("Teie punase nina ja puhaste käte järgi võib oletada, et armastate viskit") kaasvestleja kehale ei aita tutvuse loomisele kaasa. Kristlikust dualismist pärit keha alavääristamine elab meis visalt edasi. Võõrandumine, lääneliku tsivilisatsiooni kurblik kaasnähtus, on suures osas ka võõrandumine iseenesest ja oma kehast. Tsivilisatsioon on möödunud sajandi jooksul panustanud tohutult palju raha, aega ja energiat selleks, et asjad, mida me kasutame, korvaksid meie kehalisi puudujääke ning teeksid elu võimalikult mugavaks. Inimlik kehaline osavus on taandarenemas pelgalt masinate tööd valitsevatelt juhtpultidelt õigete nuppude leidmise võimeks. Sellises olukorras suureneb nende inimeste hulk, kes vahetaksid küll meelsasti oma tuimaks muutunud kesta, kuid ei ole valmis tegema vähimatki oma keha heaks. Seetõttu pole imeks panna, et viimasel ajal on keha moodi läinud. Keha ise on muutunud kunstnikele uueks meediaks, mille kaudu rünnatakse seksuaalseid tabusid, mis ka vabameelsemaks muutuvas ühiskonnas kunagi ei kao. Ainet kunstilisteks kehavaatlusteks annavad ka elundite siirdamine ja biooniliste elundiproteeside teema, keha müümise üha mitmekesistuvad võimalused ("keha müüb" ütlevad reklaamigurud, Lõuna-Ameerika faveladest röövitud kehaosi müüvad gangsterid), kommertslik ja tavainimest ruineeriv iluideaal, mis suures osas saavutatakse raske meigi ja ilukirurgiavahenditega, atleetvõimlemine ja sumomaadlus, hormoonravi, soo muutmine ning teised enam või vähem vägivaldsed võtted keha kallal. Psühholoogid õpetavad mõistma ja kasutama kehakeelt, sest ehkki enamik täiskasvanud inimestest on selle oskuse elu jooksul omandanud, on kehalises suhtlemises rohkesti mitmetähenduslikke märke, mida on kerge valesti tõlgendada. Kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda, et kehakelest rääkides teenitakse triviaalsusi korrates kerget raha, ei saa kehakeele valdamist siiski alahinnata. Küllap on igaüks mõistatanud koosolekute sõna-sõnalt koostatud stenogramme lugedes, mida seal õieti öelda taheti, kui protokollides ei sisaldu just viiteid zestidele ("Kõik teavad, et noh ... (koputab nimetissõrmega oimukohale)"). Kehakeele ja kõnekeele kasutamise vahekord ning kehakeele märgistik erinevad kultuuriti õige oluliselt ning loodusrahvaste lugusid ja müüte üles tähendavad misjonärid on sageli jäädvustanud omaeneste väärarusaamu sellest keelest. Väga sageli võib avalike esinemiste puhul jälgida, et kõneleja jutt ja liigutused ei taha kuidagi kokku minna. Paljud tippjuhid ja suured manipulaatorid on kehakeele nüanssideni selgeks õppinud – suurte panuste korral sõltub sellest palju. President Clintonil olnuks näiteks sadadest kaameratest sihituna raske valetada oma armusuhete kohta Monica Lewinskiga, kui ta ei vallanuks seda kunsti perfektselt. Kehal on oluline koht ka New Age'i liikumise laialivalguvas korpuses. Vaatamata New Age'i liikumise teoreetiliste lähtekohtade ebamäärasusele ja eklektilisusele, juhivad uusaegsed tähelepanu väga olulistele momentidele, eelkõige sellele, et tänapäeva mõistusekeskne läänelik inimene ei ole oma kehaga just eriti sõbralikes suhetes. Kommertsliku meedia loodud kehalise ilu etalonid murendavad murdeeast alates inimeste usaldust keha suhtes ja meie siiamaani normatiivide täitmisel põhinev koolikehakultuur võib selle täielikult röövida. Kuid ka sportlikult võimekas inimene võib ühekorraga avastada, et ta on kogu elu jooksul kasvatanud stressis lihasmassi või treeninud mõningaid lihaseid keha üldise tasakaalu arvelt, ning imestada, miks treenitud keha pole sugugi terve, või puudub selles terve vaim. Võistlusspordialade harrastamisega kaasneb tohutu pinge, nende treeningutüüpide puhul, mis on suunatud parema väljanägemise saavutamiseks, ignoreeritakse samuti keha tundeelu. Keha/vaimu holistlikku ühtsust on maailma eri paigus erinevatel aegadel siiski mõistetud – taoistlike ja joogatehnikate tõhususest räägib nende praktiseerijate pikaealisus (ehkki vigadel on neis süsteemides sageli soolane hind), mis pole pelgalt legend. Sügavasse depressiooni langenud inimene püüab kriisist välja pääseda eeskätt mõeldes, mis on ta elus valesti läinud ega pööra enamasti tähelepanu oma emotsionaalsetele reaktsioonidele, mis vahenduvad kehaliselt ("puhast" mõtet ei taju me kunagi kehaliselt, emotsioonid ja tundevarjundiga mõtted on alati seoses kehaga), hõivavad ja koormavad närvisüsteemi ja võivad selle lõpuks välja kurnata. Väljaspool rangelt teaduslikku diskussiooni on hakatud rääkima kehamälust. Emotsioonide jäljed näivad elavat pikka aega isegi väljaspool me närvisüsteemi, lihastes ja siseorganites, ning toidavad mälujälge, mida arvame peituvat ajus ja mida me, juhul, kui mälestus on meile valuline, tagajärjetult kustutada püüame. Isegi siis, kui me enda meelest oleme rahulikud ja lõõgastunud, võib tubli tosin meie keha pisi- ja süvalihast olla väsitavas valveseisundis. Selliste pingete lahendamiseks on välja töötatud terve hulk tehnikaid, näiteks eutoonia ja aleksandertehnika. Ka vanad india jooga ning hiina ja jaapani "sisemiste" võitluskunstide – tai chi, aikido, kung fu jt. harjutused on eeskätt suunatud liigutuste sooritamise vabadusele ja pingeteta kehahoiule, kusjuures energiavoolu kehas suunatakse "õige hingamisega". Inimkeha bioloogilised eripärad Inimkeha on intrigeeriv nähtus bioloogilisest vaatekohast. Evolutsionistid ei oska päris veenvalt seletada, miks tekkis neljakäeliste ja karvaste primaatide arengus nii pentsik eluvorm. Kui ühed neist peavad karvadeta keha ja püstiasendit kohastumuseks vee-eluviisile, siis konservatiivsema arvamuse kohaselt siirdusid inimeste eellased vegetaarselt dzunglieluviisilt savannidesse jahile. Inimese püstine asend võimaldas siis pidevalt hoida silmi taimestiku horisondist kõrgemal ja kanda suuremat jahisaaki, vabanenud kätel aga hoida relvi ja tööriistu. Kuid millised vertikaalasendi omandamise põhjused ka poleks olnud, oli muutus igatahes dramaatiline. Ahvi peidetud ja haavatav alapool pöörati täies ulatuses maailma karmi palge vastu. Kaela ja vaagna asend muutusid põhjalikult ning sünnitamine läks märksa raskemaks. Kahele jalale tõustes kaotasime oma liikumiskiiruse ning asetasime oma seljale tohutu koormuse. Karvkatte kaotamise tõttu tuli meil tõsta oma energeetilist käivet ja leida rohkem süüa. Selle, mille oleme arengu käigus kaotanud, oleme võimsalt kompenseerinud aju ja käte arenenud võimalustega. Vaatamata eeltoodud piirangutele on inimesest kujunenud üliedukas bioloogiline liik, kellel on õnnestunud vabaneda suurest osast loomariigis universaalselt toimivaist ökoloogilistest ja evolutsioonilistest regulatsioonimehhanismidest ning täita üsna piiramatult paljunedes kogu planeet. Seetõttu kipume unustama, et inimene kõigi oma naha ja karvadega on jäänud, vaatamata tänapäevasele luulele ja teadusele, eetikale ja prügikäitlusele, kosmosetehnoloogiale ja missivõistlustele, liigina praktiliselt samaks, kes ta oli umbes 50 000 aastat tagasi. Esimest korda tõi võiduka V-märgi käibele inglise peaminister Winston Churchill ja eestlastele on see õige käepärane. Kasutades sama märki, peopesa ettepoole pööratult, võib aga Inglismaal hätta jääda. Kui teete Londoni trammis taolise zesti, öeldes: "Two tickets, please!", saate tõenäoliselt konduktorilt vastuseks: "The same to You!" Olete sümboolselt osutanud kohale, kus jalad kohtuvad seljaga. Inimese käitumise põhimallid on vähemalt etoloogide arvates aegade jooksul õige vähe muutunud. Aristotelese poolt münditud metafooris "inimene on poliitiline loom /zoon politikon/" võib rõhuasetus olla nii esimesel kui teisel poolel. Suhet inimese sotsiaalse ja bioloogilise alge vahel on võimalik esitada Thomas Hobbesi vaimus, kes käsitles inimloomust vägivaldse ja egoistlikuna ning pidas kultuuri mehhanismiks, mis bioloogiliste egode konflikti mõnevõrra pehmendab ja peidab. Teisiti arvas J.J Rousseau, kes pidas esiaja inimest õilsaks metslaseks, keda tsivilisatsiooni areng on vaid korrumpeerinud. Inimese ja elaja vahekordi on püütud klaarida kogu evolutsiooniteooria arengu jooksul. Darvinismi sünnist alates on hoogu saanud eeskätt metafoori hobbeslik arendus. Purjetades "Beagle"'il ümber maailma, oli Darwin šokeeritud kohtumisest Tulemaa päriselanikega, keda ta kirjeldas kui inimesi nende kõige madalamas ja metsikumas olekus. Üsna enesestmõistetavalt kuulus küsimus selle kohta, kuidas taolistest metslastest võisid kujuneda viktoriaanlikud kaunishinged, Darwini arvates nende hulka, millele tema vastloodud bioloogiline teooria oleks pidanud suutma vastata. "Inimese põlvnemises" mõtisklebki Darwin neil teemadel ja leiab, et kuna inimene on ainus loom, kes suudab arutleda oma tegude tagajärgede üle, on ta võimeline selle uudse kvaliteedina ilmuva süütunde ajel kontrollima oma pärilikke instinkte. Darwini nõbu Francis Galton sai neist väidetest tõuke eugeenika põhjendamiseks, arvates, et loomu poolest patust inimest saab parandada tuviaretaja võtteid kasutades. Sigmund Freud üritas hiljem ehitada kogu psühholoogiat evolutsiooniteoreetilistele alustele. Selles järjeloos olen kasutanud primaatide käitumist uurinud, kuid eeskätt publitsistina tuntuks saanud Desmond Morrise töid, mida enamik etoloogidest peab liiga julgeiks ja teaduslikult nõrgalt põhjendatuiks. Võib eeldada, et inimliigile on alati olnud omane kindel hulk emotsionaalseid tunge, mis väljenduvad evolutsiooniliselt kindlakskujunenud moel. Aja jooksul on paljud taolistest instinktiivsetest käitumismallidest saanud vaid peenemad nimed – jahiinstinkti kooperatsioonil ja koostööl põhinevaid elemente nimetatakse tööeetikaks, nokkimisjärjekorda klassivõitluseks, paarisidet abieluks, hõimuidentiteeti kultuuri järjepidevuseks. Nende ja paljude teiste puhul on praktiliselt raske eristada bioloogilist komponenti sotsiaalsest ning silma teritamiseks tasub mõnikord mõelda ka utreeritult bioloogiliselt. On selge, et "loomalik" või "elajalik" pärand, mis kõlavad halvasti, ei sisalda üksnes destruktiivseid tunge. Karjaeluviisiga loomadel on koostöö ja hoolitsus liigikaaslaste eest arenenud vähemalt konkurentsisuhetega võrdsel määral.
REIN KURESOO (1959) Pildid:
|
Viimati uuendatud 6. juuni 2003