Nr. 1/2004


  



Sõjatehnika
Ballistilised raketid

Raketiajastu alguseks loetakse aastat 1957, mil maalähedasele orbiidile saadeti esimene tehiskaaslane. Raketid ei tekkinud aga tühjale kohale ja siingi on “peasüüdlasteks” sõjaväelased. Soovime seda või mitte, kuid tänini on tehnika ja tehnoloogia ülikiire areng suuremal või vähemal määral tingitud soovist täiustada ning luua üha moodsamat ja paremat sõjatehnikat.

Rakette, millest tuleb seekord juttu, nimetatakse ballistilisteks rakettideks. Nimetus tuleb sellest, et peale raketi kiirendamist ja rakettmootorite töö lõppemist lendab ta vabalt ballistilist trajektoori mööda. Mõnes mõttes on see analoogiline kahurimürsu teekonnaga pärast relvarauast väljumist. Vahe on ainult selles, et kahurimürsk võib oma lennul tõusta mõne kilomeetri kõrgusele ja potsatada 30–40 kilomeetri taha, ballistiline rakett suudab aga oma teel tõusta sadade kilomeetrite kõrgusele ning jõuda tuhandete kilomeetrite kaugusele.


Raketitehnika areng algas Saksamaalt

Rakettide ajalugu ulatub küll sajandite taha, kuid tänapäeva raketitehnika sai suures osas alguse Saksamaalt, kus 1930. aastatel tegutses Saksa raketiühing, mille tegevus sattus kohe ka sõjaväelaste huviorbiiti ja viis Teise maailmasõja lõpuks “imerelvani” V-2 ehk “fau-2”. See oligi tänapäeva ballistiliste rakettide eelkäija. Raketi pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 1,65 meetrit, stardimass 12,7 tonni, millest tonni jagu oli lõhkelaengut. Suurim lennukõrgus oli 80 kilomeetrit ja -kaugus 300 kilomeetrit. Kütusena kasutati alkoholi, oksüdandina vedelat hapnikku. Rakett oli inertsiaalse juhtimisega, tabamistäpsus oli tänapäeva mõistes väike – pooled raketid sattusid umbes 17-kilomeetrise raadiusega ringi sisse. Neid valmistati üle viie tuhande ning tulistati 1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta aprillini peamiselt Antverpeni ja Londoni peale, tekitades üsna tõsist kahju. Raketid olid hirmuäratavad selle poolest, et tänu lühikesele lennuajale ja trajektoori suurele kõrgusele ei olnud võimalik neid avastada, ja seega ka end kaitsta äkki taevast alla kukkuva pommi eest.

Sakslaste poolt välja arendatud raketid määrasid suures osas pärastsõjaaegse raketitehnika arengu nii USA-s kui ka N Liidus. Kogu Peenemündes olev sakslaste raketitehase sisutus ja osa raketispetsialiste viidi Venemaale, kus hakati tegema ka kontinentidevahelisi ballistilisi rakette. USA sai aga rakettide joonised koos raketitehnika isa Werner von Brauniga, kes arendas sama asja edasi Ameerika Ühendriikides. Ballistiliste rakettide valmistamine muutus eriti aktuaalseks pärast vesinikupommi loomist kahes suurriigis, sest nende kohaletoimetamiseks oli vaja luua sobivad vahendid. Nii jõutigi kõigepealt välja kontinentidevaheliste ballistiliste rakettideni. Need võivad kanda võimsat, tavaliselt rohkem kui megatonnist tuumalõhkepead (võrdluseks, Jaapani linnadele heidetud tuumapommide võimsus oli 15–20 kilotonni) või tänapäeval enamasti mitut väiksemat, 100–500-kilotonnist, eraldi sihtmärgile juhitavat tuumalõhkekeha. Samal ajal kasutatakse neid kanderakettidena ka satelliitide ja kosmosetehnika orbiidile viimisel. Raketid on enamasti mitmeastmelised ja töötavad vedela või tahke kütusega.


Peamine – kaugus ja/või täpsus

Tänapäeva ballistiliste rakettide arsenal on üsna aukartusäratav ja neid liigitatakse mitmeti. Kontinentidevahelised ballistilised raketid on need, mille lennukaugus on üle 5500 kilomeetri. Momendil kasutusel olevatel on see üle kahe korra suurem. Nad võivad startida kas spetsiaalselt ehitatud maa-alustest shahtidest, selleks ehitatud sõidukitelt või allveelaevadelt. Lennukaugusega 3000–5500 kilomeetri kaugusele jõudvaid rakette nimetatakse vahepealse lennukaugusega rakettideks ja need kannavad reeglina tuumalõhkepäid. Eespoolmainituid nimetatakse ka strateegilisteks rakettideks. Keskmaa rakettide lennukaugus on 1000–3000 kilomeetrit ja lühimaa raketid suudavad tabada kuni saja kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärke. Viimaseid nimetatakse ka taktikalisteks rakettideks. Kõik nad võivad kanda tuumalaenguid või näiteks keemilisi ja bioloogilisi massihävitusrelvi. Lühimaa rakettide puhul kasutatakse enamasti tavalisi lõhkepäid.

Ballistiliste rakettide juhtimissüsteeme täiustatakse kogu aeg. Peamiseks on inertsiaalne juhtimissüsteem, mis jälgib pidevalt trajektoori ja korrigeerib selle vastavust ette arvutatuga ning töötab mõnes mõttes analoogiliselt lennuki autopiloodiga. Kasutatakse ka süsteemi, kus asukoha määramine toimub kindlate kinnistähtedega seotud süsteemis. Lühimaa rakettidel aga kasutatakse lisaks nendele GPS-süsteemi, mis suurendab oluliselt rakettide täpsust, parimatel juhtudel hakkab see liginema kümne meetrini.

Tänapäeval on ehk kõige ohtlikumad lühimaa ballistilised raketid, sest need ei ole väga kallid, ning paljud maad on suutelised neid ka ise tootma ja seetõttu võivad nii mitmedki sõjakad riigid hakata teisi ohustama. Näiteid on siin juba kahjuks palju. 1980–1988 Iraani-Iraagi sõjas tulistas Iraak Iraani poolele üle 600 Vene päritolu SCUD raketi ja samuti enda poolt täiustatud rakette Al Hussein. Samu rakette lasti ka Iraanist Iraagi suunas. Lahesõjas aga tulistas Iraak Iisraeli poole mitmeid lühimaa rakette ja viimases Iraagi sõjas üritati rakettidega tabada Kuveiti. Ent ballistiliste rakettidega võitlemine pole tänapäeval enam lootusetu. Õhutõrjesüsteemi Patriot on õnnestunud täiustada sedavõrd, et see on suuteline ballistilisi rakette alla tulistama.

Olgu siinkohal öeldud ka Vene päritolu SCUD raketi põhiparameetrid, sest neid on tänapäeval mitmete riikide relvastuses. Pikkus 12,3 ja läbimõõt 0,88 meetrit, stardimass 6,5 tonni, lõhkepea mass 985 kilogrammi ja lennukaugus 300 kilomeetrit. Rakett on üheastmeline ja töötab vedelkütusel. Tulistatakse neid liikuvatelt stardiplatvormidelt. Nende täpsus eriti suur ei ole, poolte rakettide tabamisraadius on väidetavalt viidud 700 meetrilt 50 meetrini. Iraak suutis oma rakettide lennukauguse viia kuni 600 kilomeetrini. Kuid nende tabamistäpsus on ainult tuhat meetrit.


REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, matemaatika-loodusteaduskonna dekaan. Füüsika-matemaatikadoktor.




Rein-Karl Loide


Ajakiri Horisont läbi aegade. PDF formaadis fail ~4 MB