 |
|
|
| |
Luuviljad
ja sinihape
Hergi Karik
Tallinna Pedagoogikaülikooli keemiaprofessor |
|
| |
Alustuseks esitame kaks tsitaati. Louvre'i idamaade ja
antiikkunsti osakonnas säilitatakse papüüruserulli, mis
algab hoiatusega: "... kui sellest teistele räägid, siis
sured virsikusse..." Teine tsitaat pärineb ühest sajanditevanusest
india templist, kus ühel templi uksel oli kiri: "Ära ava
- muidu sured virsikusse!" Mida tähendab see salapärane
virsik?
Juba sajandeid on tugeva mürkainena kasutatud sinihapet,
teadusnimetusega vesinktsüaniidhape, ning selle sooli kaalium-
ja naatriumtsüaniidi. Sinihapet saadi virsikukividest. Virsikukivi
puitunud sisekesta purustamisel vabastatakse virsikuseeme.
Seemnete peenestamisel ja segamisel vee või veiniga saadaksegi
tapvalt mürgine vedelik.
Göring viskas vedru välja, Rasputin ei teinud teist nägugi
Sinihapppe avastas 18. sajandi kuulsamaid keemikuid
Carl Wilhelm Scheele. Temale kuulub 7 keemilise elemendi
ja paljude ühendite avastamise au, aga kahjuks ei toonud
viimane avastus talle õnne. Scheele suri ootamatult kaks
päeva pärast oma abiellumist. Sel ajal uuris ta äsja avastatud
ja berliini sinisest eraldatud ainet, mida ta nimetas preisi
happeks. See nimetus on inglise keeles triviaalnimetusena
käibel tänaseni (Prussian acid), meie arginimetus
sinihape tuletub aga saksa keelest (Blausäure). Keemikutel
oli sel ajal üheks uurimisviisiks nn. organoleptiline katse:
maitsta uuritavat ainet. Nii toimis alati ka Scheele, ning
ühe versiooni järgi sai see tema surma põhjuseks.
Sinihappe ja selle soolade surmaannus on väga väike, umbes
üks kahekümnendik grammist, väikese noaotsatäis. Vene avantüristi,
imearsti-ennustaja ja viimase tsaari perekonna soosiku Grigori
Rasputinit aga sinihappe ja selle sooladega tappa ei
suudetud, kuigi talle anti mitmekordset surmaannust sisaldavat
toitu ja veini. Põhjenduseks on toodud mitu teaduslikku
tõlgendust, mida siinkohal analüüsida ei jõua.
Tsüaniidide tähtsaks kasutusalaks kujunes väärismetallide
eraldamine maagist, kuid ei unustatud ka tähtsust mürgina.
Teise maailmasõja ajal kasutati Saksamaal sinihappe derivaate
tsüklon A ja B nime all koonduslaagrite gaasikambris. Kriminaalromaanidest
ja filmidest teame, et spioonil on sageli kraenurgas tsüaniidiampull,
mille katkihammustamisele järgneb kohe surm. USAs hukati
surmamõistetuid varem sinihappeaurudega ja Nürnbergi kohtuprotsessil
poomissurma mõistetud Hermann Göring jõudis ise lõpetada
oma elu enne kohtuotsuse täideviimist. Ta kasutas tsüaniidiampulli,
mille talle viimase jumalagajätusuudluse ajal andis abikaasa.
Vältige mürgist moosi! Luuviljade seemet ümbritseb sisekest,
mida argielus luuks ehk kiviks (ploomikivi, kirsikivi) nimetame.
Luuviljade seemned sisaldavad amügdaliini, mis ensüümide
ja vee toimel kergesti hüdrolüüsub kas organismis või soojendamisel,
andes sinihappe (HCN), glükoosi ja bensaldehüüdi:
C20H27NO11+2H2O=HCN+2C6H12O6+C6H5CHO
Mürgitust põhjustab seemneis sisalduv amügdaliin. Viimast
on mõrumandlis 2,5-3,5%, virsikuseemneis 2-3%, aprikoosi-
ja ploomiseemneis 1-1,8%, kirsiseemneis 0,8%. Veelgi vähem
on amügdaliini õuna- ja pirniseemneis, toomingamarjades
ja loorberilehtedes. Inimene võib surmaannuse saada 50-60
mõrumandlist ja 100 ploomi- või aprikoosiseemnest. Seepärast
ei tohi luuviljade seemneid süüa. Eriti on vaja hoiatada
lapsi.
Sinihape on lenduv. Seepärast tuleb kompoti valmistamisel
seda tingimata keeta, et mürkained haihtuksid. Kui kividega
luuviljadele (ploomidele, kirssidele) valada peale vaid
kuuma siirupit, siis amügdaliin ei lagune. Sinihape ei lendu,
vaid difundeerub aeglaselt kompotisse ja võib söömisel põhjustada
mürgitust. Soovitavam oleks aga moosi keetmisel juba eelnevalt
eraldada kivid viljadest.
Mürgistustunnuseks on kõrvetustunne suus ja kurgus, süljevool,
rõhumistunne südame piirkonnas, millele lõpuks järgneb surm.
Sinihappeauru kasutavad kaitserelvana teiste putukate vastu
kivide all ja mullas elavad lameda kehaga tuhatjalgsed.
Märgime, et inimene hukkub ühe hingetõmbega sissehingatud
HCN-aurust juba ühe minuti jooksul. Et HCN-aurud võivad
olmes moodustuda nailon- ja polüuretaanesemete termilisel
lagunemisel ja põletamisel, siis ei tohi neid hävitada põletamisega.
Tuleb arvestada, et mürgine HCN võib organismi sattuda mitte
ainult toidu, joogi ja õhuga, vaid ka läbi naha. HCN tungib
raskusteta läbi ka vigastamata nahast. Mürgituse esmaabiks
rakendatakse 0,2%-list kaaliumpermanganaadi lahust, vesinikperoksiidi,
naatriumtiosulfaadi ja raudsulfaadi lahuseid.
tagasi ...
|
|
|