Üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil, kus alates 2009. aastast on võimalik osaleda ka välismaal õppivatel Eesti tudengitel, võitis möödunud aasta lõpul ühe kahest valdkondade ja tasemeteülesest peapreemiast hiljuti Cambridge’i ülikoolis doktoritöö kaitsnud LEOPOLD PARTS konkursitööga „Raku omaduste geneetiline kaardistamine”. Leopold Partsiga vestles Kaili Kaseorg.
Võrgust infot otsides leidsin 2000. aasta Postimehe artikli lootustandvate koolilõpetajate kohta, kus Teid on välja toodud kui musta lammast, kes tegi imetriki ja läks ülikooli asemel sõjaväkke. Artiklis väitsite muu hulgas, et sõjavägi tuleb elus kasuks.
Tagantjärele on kõike võimalik ratsionaliseerida, halvad asjad lähevad meelest. Edaspidi on olnud lihtsam taluda stressi – kõik on köömes võrreldes sellega, kui pole saanud kolm-neli päeva magada, jooksed metsas ja on hästi külm. Kui praegu on vaja veel lehekülg teksti genereerida või mõne projekti jaoks kauem töötada, pole see üldse hull. Sõjavägi oli seega omamoodi stressialandaja tulevikuks.
Aga välismaale ei saanud ma kohe ei gümnaasiumi ega sõjaväe järel, sest esimesel korral saadeti mu testitulemused Eesti asemel Ecuadori, teisel korral ei pääsenud ma sõjaväest testi tegema (jutt on SAT-testist ehk Scholastic Aptitude Test’ist, mida nõutakse USA kõrgkooli bakalaureuseõppesse astujalt – toim).
Olite kooli ajal tubli matemaatik. Kes olid eeskujud ja mõjutajad? Kas tegite saavutuste nimel palju tööd?
Põhimõtteliselt on matemaatika nagu sport – peab trenni tegema. Üksnes kooliprogrammi teadmisest pole kasu, tuleb omandada mitmekesine kogemus ja harjutada.
Kust see alguse sai? Räägitakse, et olin vanaemaga juba kolme-neljaselt numbreid lugenud. Kuuendas klassis vedas linnaolümpiaadil. Seepeale lubas vend mulle auhinnaks kuu aja jooksul iga päev ühe jäätise, kui ma järgmisel aastal ka edukalt esinen. See motiveeris päris hästi.
Kaheksandas, üheksandas ja kümnendas klassis osalesin Tartu Ülikooli Täppisteaduste Kooli õppesessioonidel. Seal olid vahvad lektorid – üliõpilased, kes rääkisid oma ainest entusiasmiga. Need suhted on säilinud siiani. Mulle meeldib teadlastega koos tegutseda, sest nad mõtlevad teatud viisil ja neile meeldib rääkida ideedest, mitte tõsielusarjadest.
Kümnendas klassis pääsesin rahvusvahelisele võistlusele. Tulid nädalased matemaatikalaagrid Käärikul, kus hommikul ujusime, siis lahendasime ülesandeid, sõime, siis taas lahendasime ja õhtul oli saun. Ei pidanudki mõtlema, millega vabal ajal tegeleda, sest see oli selge – matemaatikaga.
Olite ses maailmas sees, aga kas ka kodu mõjutas?
Mina olin peres kaapekakk ja vennad-õed olid juba kodust lahkunud, kui mina kasvasin. Aga mäletan näiteks, kuidas õde õpetas mind teises klassis murde lahutama. Kodus oli pidevalt mitmesuguseid nuputamisraamatuid.
Miina Härma Gümnaasiumis olid väga head õpetajad. Näiteks Igor Holts, kes õpetas mind põhikooli lõpus ja keskkoolis ning tegi vahvalt individuaalset tööd.. Tal oli terve arhiivkogu Nõukogude-aegseid ja värskemaid olümpiaadide ning lahtiste võistluste ülesandeid. Ta ütles tihti: „Vaata, Parts, ma leidsin sulle ühe puraka! Teised lahendavad siinuseid, Partsule annan ma selle!” Õpetajad olid vastutulelikud ja võimaldasid mõnikord ka kooliajast olümpiaadiks valmistuda.
Siis sattusite 11. klassi õpilasena Ameerikasse?
Ameerikasse sattusin keskkooli ajal kummalisel moel. Käisin ikka õe töö juures arvutiga mängimas. Ühel õhtul kuulsin kedagi tulevat ja panin ekraanile programmeerimisülesande. Sisenes keegi Saksa professor, kellele avaldas muljet, et nii väike poiss programmeerib. Paari aasta pärast kohtusime ühes teises arvutiklassis ja ta pakkus, et võib rääkida ühe Ameerika sõbraga, kes korraldab vahetusprogramme. Jutt jutuks, mõtlesin mina. Aga pooleteise aasta pärast tuligi kiri, et olen oodatud. Aasta oli 1998 ja siis oli vähestel võimalik endale nii kauget reisi lubada. Nii ma sellest võimalusest kinni haarasin.
