meteoroloogia

Metobsiks kutsutakse rahvasuus Tartu Ülikooli Meteoroloogiaobservatooriumi, mille 145. sünnipäeva ehk 145 aastat meteoroloogilisi vaatlusi Tartus tähistati 1. veebruaril juubelikonverentsiga Tartu Observatooriumis, mida kõnekeeles nimetatakse asukoha pärast ka Tõravere Observatooriumiks. Lisaks tähistati konverentsi ja koosviibimisega ka 60 aasta möödusmist EMHI Tartu-Tõravere Meteoroloogiajaama rajamisest ning 11 aasta möödumist selle arvamisest päikesekiirguse uurimise ülemaailmsesse baasjaamade võrku.

Konkreetsemalt: mis oli 18. aprilli lumesaju ja 19. aprilli õhtuse pilvedemängu põhjuseks?

Aprill on enamasti esimene tõeline kevadkuu, mil on loota keskmise temperatuuri püsivat tõusu üle 5 °C. Seda tärminit loetakse klimatoloogilise ehk päriskevade alguseks.

Samuti saabuvad enamasti aprillis esimesed suuremad soojalained, mis võivad muuta enesetunde suviseks. See soojus ei jää peaaegu kunagi püsima, võib hoopis öelda, et mida intensiivsem on soojalaine, seda tugevam tagasilöök - see on seotud polaarfrondiga. Aprill on olemuselt üleminekukuu ning väga muutliku ilmastikuga, sest polaarfront hakkab liikuma oma suvisele keskmisele asukohale, mis jääb Eestist põhja poole (talvel lõunasse) ning selle üleminekuga kaasnevad sageli väga järsud temperatuuri- ja ilmastikumuutused.

2009. aasta aprilli algus oli keskmisest soojem, mõnel päeval isegi kuni 5 kaardi, ja maksimaalne temperatuur tõusis kuni 15 kraadini. Olulisi jahenemisi ei olnud. 15. aprilli paiku hakkas olukord muutuma, sest kaugel Jäämerel tekkis väga suur põhjatsüklon, mis liikus kagu poole. Neid oli tegelikult mitu: esimene tõi järkjärgulise jahenemise, kuid teise tõttu hakkas lõuna poole kiiresti laskuma külm õhk. Kuna külm õhk on raskem, sest molekulide liikumine on väiksem, mahub ühte ruumalaühikusse enam molekule. See tingib omakorda tihedama ja raskema õhu, mistõttu tugevnes ka tuul - kiire külma õhu sissevool. Juba 17. aprillil sadas Tallinnas vihma ja lörtsi ning õhtul tekkisid mitmesugused huvitava kujuga pilved ja pilvemustrid, mis päikeseloojangu ajal olid ka värvikirevad.

17. aprilli õhtul Tallinnas. Foto: Jüri Kamenik

Tänavuse rahvusvahelise meteoroloogipäeva teemaks oli „Ilm, kliima ja õhk, mida me hingame". Tegemist on olulise temaatikaga, sest õhu kvaliteet, saaste ja kliima on üha päevakajalisemad küsimused. Oluline on ka näiteks üldise hapnikufooni vähenemine: kui 200 aastat tagasi oli õhu hapnikusisaldus 25 protsenti, siis tänapäeval ainult 21 protsenti - põhjuseks asjaolu, et hingamine ületab planeedi mastaabis fotosünteesi.

9. märtsil sadas Eestis mitmel pool jäävihma, mis põhjustas jäidet ja libedust eriti Lõuna-Eestis. Kõige äärmuslikum olukord kujunes välja Elva-Rannu teelõigul, mis öösel sadanud vihma ja õhus valitsevate miinuskraadide tüttu kattus jääkihiga ja kus üks veoauto teelt välja sõitis. Appi tõtanud puksiiriga juhtus sama. Raske oli käia ja isegi püsti seista.

Niisiis sadas suuremas osas Eestist, eriti 9. märtsi hommikul, jäävihma ning tekkis jäide. Ka lund sadas kõikjal - lund ladestus maksimaalselt 5-10 cm. Saju tõi meile lõunatsüklon, kusjuures läänes asus 8. märtsi õhtupoolikul ka üks sajuvöönd, aga see lagunes 9. märtsiks.

Huvitav on märkida, et pilvede veesisaldus oli hommikul ebatavaliselt kõrge. Talvel ei ole radar kordagi nii kõrget veesisaldust näidanud. Ilmselt oli tegemist asjaoluga, et radar registreeris vihma ja jäävihma 0,5 km kõrgusel (lumeekvivalent ei läheks üle rohelise): peegelduvus on vedelate sademete korral suurem ja sellest siis ka niisugune tulemus.

Radaripilt: EMHI