kognitiivteadus

Pime mees "näeb" alateadlikult

Ajukahjustuse tagajärjel nägemise kaotanud mees on suuteline läbima takistusraja veatult ning igasuguseid abivahendeid kasutamata. Ajukahjustusega patsientide võimet reageerida visuaalsele informatsioonile sellest samal ajal mitte teadlik olles tuntakse "pimenägemise" (blindsight) nime all. Selle tähelepanuväärse nähtuse seletamiseks viitavad teadlased asjaolule, et visuaalse informatsiooni töötlemisega tegelevad peale nägemiskeskuse veel teisedki ajuregioonid.

Ainuüksi silmadest nägemiseks ei piisa

TN'iks kutsutav mees jäi pimedaks viie aasta eest, mil kaks järjestikkust ajurabandust hävitasid nägemiskeskuse tema aju mõlemas poolkeras. Kuna nägemiskeskus on ala, kus töödeldakse suurem osa silma võrkkestalt pärinevast visuaalsest informatsioonist, on TN pime hoolimata asjaolust, et tema mõlemad silmad on täiesti terved.

Patsiendi uurimisega tegeleb rahvusvaheline uurimisrühm eesotsas Harvardi Meditsiinikoolis ning Hollandi Tilburgi Ülikoolis töötava Beatrice de Gelder'iga.
Nende katsed olid eelnevalt näidanud, et TN on võimeline ära tundma näoilmeid – olles vastamisi hirmunud, vihaste või rõõmsate nägudega, oli tavalisest aktiivsem tema amügdala ehk emotsioonide töötlemisega seostatav struktuur ajus. Seepärast oletasid teadlased, et TN'i aju on võimeline töötlema visuaalset informatsiooni, ilma et TN ise sellest samal ajal teadlik oleks.

nägemiskeskus

Nägemiskeskus e. visuaalne korteks on nägemissüsteemi hulka kuuluv ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kukla- ehk oktsipitaalsagarast, ning milles töödeldakse suurem osa silma võrkkestalt pärinevast informatsioonist.

On tõenäoline, et inimene saab visuaalsest stiimulist teadlikuks alles siis, kui informatsioon silmast on jõudnud nägemiskeskusesse. 

võrkkest

Võrkkest e. reetina on silmamuna tagumises siseküljes asuv, valgustundlikust koest koosnev kest. See on koht, kus võrkkesta, läätse, ning klaaskeha läbinud valgus teisendadakse närviimpulssideks.

Reetinale langev valgus paneb alguse keeemilistele ning elektrilistele reaktsioonidele, mis lõpuks vallandavad närviimpulsse. Need omakorda saadetakse nägemisnärvi kaudu erinevatesse visuaalse informatsiooni töötlemisega tegelevatesse aju piirkondadesse. 

 

 

Ajusse siirdatud seadeldis andis tummale mehele hääle

Patsient ei suuda ei liigutada ega kõneleda, aga tema ajusse siirdatud implantaat võimaldab tal kasutada kõnesüntesaatorit, et üksnes mõtte jõul vokaale kuuldavale tuua.

Frank Guenther Bostoni Ülikoolist ning tema kolleegid töötasid mehega, kes põeb lukustatuse sündroomi (locked-in syndrome). Tegemist on seisundiga, mille puhul patsient on selge teadvuse juures, ent täielikult halvatud, suutes tihtipeale liigutada üksnes silmalauge.

Guentheri töörühm üritas kõigepealt välja selgitada, kas halvatud mehe aju toodab samasuguseid kõnele vastavaid signaale nagu terve inimese oma. Selleks skaneerisid nad patsiendi aju fMRI (functional Magnetic Resonance Imaging; funktsionaane magnetresonantsjäädvustus) meetodi abil samal ajal, kui ta üritas öelda teatud vokaale. Olles kindlaks teinud, et need signaalid on tõepoolest sarnased, siirdasid nad patsiendi aju kõneregioonidesse elektroodi, mis esialgu jääb sinna määramata ajaks.

Beebi loeb keelt huulilt

Juba enne kui laps ise rääkima õpib, oskab ta suu liikumise järgi vahet teha, mis keelt teised räägivad. Niisugusele järeldusele tulid Kanada teadlased, kes uurisid ükskeelsetes ja kakskeelsetes kodudes kasvavaid beebisid.

Selgus veel, et ükskeelsete perede lastel kaob see oskus enamasti 8. elukuuks. Teadlasterühma juht Whitney Weikum Briti Columbia Ülikoolist ütles, et see viimane asjaolu oli talle endale kõige üllatavam, sest eeldada võinuks, et vahetegemisoskus aja jooksul hoopis paraneb.

Uurimistulemustest võib järeldada, et lapse rääkima õppimisel mängib tähtsat osa vanemate inimeste näo ja eriti huulte liikumise jälgimine.
Syndicate content