kognitiivteadus

Ajukahjustuse tagajärjel nägemise kaotanud mees on suuteline läbima takistusraja veatult ning igasuguseid abivahendeid kasutamata. Ajukahjustusega patsientide võimet reageerida visuaalsele informatsioonile sellest samal ajal mitte teadlik olles tuntakse "pimenägemise" (blindsight) nime all. Selle tähelepanuväärse nähtuse seletamiseks viitavad teadlased asjaolule, et visuaalse informatsiooni töötlemisega tegelevad peale nägemiskeskuse veel teisedki ajuregioonid.

Ainuüksi silmadest nägemiseks ei piisa

TN'iks kutsutav mees jäi pimedaks viie aasta eest, mil kaks järjestikkust ajurabandust hävitasid nägemiskeskuse tema aju mõlemas poolkeras. Kuna nägemiskeskus on ala, kus töödeldakse suurem osa silma võrkkestalt pärinevast visuaalsest informatsioonist, on TN pime hoolimata asjaolust, et tema mõlemad silmad on täiesti terved.

Patsiendi uurimisega tegeleb rahvusvaheline uurimisrühm eesotsas Harvardi Meditsiinikoolis ning Hollandi Tilburgi Ülikoolis töötava Beatrice de Gelder'iga.
Nende katsed olid eelnevalt näidanud, et TN on võimeline ära tundma näoilmeid – olles vastamisi hirmunud, vihaste või rõõmsate nägudega, oli tavalisest aktiivsem tema amügdala ehk emotsioonide töötlemisega seostatav struktuur ajus. Seepärast oletasid teadlased, et TN'i aju on võimeline töötlema visuaalset informatsiooni, ilma et TN ise sellest samal ajal teadlik oleks.

Patsient ei suuda ei liigutada ega kõneleda, aga tema ajusse siirdatud implantaat võimaldab tal kasutada kõnesüntesaatorit, et üksnes mõtte jõul vokaale kuuldavale tuua.

Frank Guenther Bostoni Ülikoolist ning tema kolleegid töötasid mehega, kes põeb lukustatuse sündroomi (locked-in syndrome). Tegemist on seisundiga, mille puhul patsient on selge teadvuse juures, ent täielikult halvatud, suutes tihtipeale liigutada üksnes silmalauge.

Guentheri töörühm üritas kõigepealt välja selgitada, kas halvatud mehe aju toodab samasuguseid kõnele vastavaid signaale nagu terve inimese oma. Selleks skaneerisid nad patsiendi aju fMRI (functional Magnetic Resonance Imaging; funktsionaane magnetresonantsjäädvustus) meetodi abil samal ajal, kui ta üritas öelda teatud vokaale. Olles kindlaks teinud, et need signaalid on tõepoolest sarnased, siirdasid nad patsiendi aju kõneregioonidesse elektroodi, mis esialgu jääb sinna määramata ajaks.