bioloogia

Juba 14. aprillil avaldasime oma teadusblogis veidi sensatsioonilise uudise "Rootsi kuusk võib olla maailma vanim puu" . Sama teema võttis üles ka suvine Eesti Mets, kus on muu hulgas kirjutatud: "Puude vanus määrati radiosüsinikumeetodil Miami laborites USA-s. Sõnum uskumatu vanusega kuuse kohta on levinud sensatsioonina üle maailma. Loodusteadlased on selle üle pidanud tuliseid vaidlusi. Seni oli maailma vanimaks puuks peetud üksmeelselt igimändi (Pinus longaeva), mis kasvab USA-s Sierra Nevada mägedes. Seal praegu kasvavate vanimate puude tüve aastaringide arv ulatub 4700-ni. Professor Leif Kullmann rõhutab, et hariliku kuuse tüvi võib elada kõige rohkem kuni 600 aastat, kuid antud juhul on puu vanus määratud põhimõtteliselt teistsuguse käsitlusviisi põhjal. Kui uurida vegetatiivselt paljunevate puude maa sees paiknevaid juureosi ja määrata nende “kloonide” vanust, on tulemused kindlasti teistsugused kui tüve aastarõngaste järgi. Umbes sama metoodikaga nagu Rootsi kuuse puhul on näiteks maailma vanimaks põõsaks määratud Tasmaania saarel kasvav vanurpõõsas Lomatia tasmania, mille vanuseks on saadud 43 600 aastat."

Mitmed seeneliigid võivad osutuda äärmiselt kasulikuks tööriistaks, et kokku koguda ning kahjutuks teha Iraagis ja Balkani poolsaarel peetud sõdade tulemusel keskkonda hajunud uraanitolmu [1,2].

Uraani keskkonda sattumises on "süüdi" tehnoloogia, mille abil laskemoona valmistatakse. Metalle, nagu näiteks tina, on kuulide tegemiseks kasutatud aastasadu. Uraani rikastamise kõrvalsaadusena tekkiv uraan-238, uraan-235 ja titaani segu, on aga tinast umbes kaks korda kõrgema tihedusega, mistõttu suurendab selle lisamine tunduvalt kuulide läbistamisvõimet ja tekitatavaid kahjustusi, jättes samas lahinguväljale ohtlikku uraanitolmu. Selline tolm võib inimorganismi sattudes kahjustada neere ja närvisüsteemi ning põhjustada kopsuvähki. Paraku oli senini ainus viis ohtlike laskemoonakildude kokkukogumiseks nende käsitsi üleskorjamine. 

Ühe Austraalias elutseva konnaliigi paaritumis- ja pesitsemiskäitumist uurinud teadlased on avastanud, et selle liigi emaskonnad valivad oma järeltulijate isaks järgemööda kuni kaheksa isast – hetketeadmiste kohaselt rohkem kui ükski teine selgroogne.

Nelja kuu jooksul, iga päev kella kuuest õhtul kuni kella kuueni hommikul, olid  Philip Byrne'i ning Scott Keogh'i uurimisobjektideks sada konna liigist Pseudophryne bibronii. DNA-markereid kasutades leidsid teadlased, et emased konnad jaotavad oma munad kuni kaheksa isase pesa vahel.