klimatoloogia

Maailmamere pind võis kerkima hakata juba 200 aastat tagasi. Nii väidavad Soome ja Briti teadlased, kelle uuringu järgi tõusis meretase 19. sajandi jooksul kokku 6 sentimeetrit ja möödunud sajandil 19 sentimeetrit. Käesoleval sajandil on nende teadlaste hinnangul oodata lausa 34sentimeetrist tõusu, mis ületab isegi ÜRO juures tegutseva valitsustevahelise kliimakomisjoni IPCC prognoosid.

Merepinna tõus on üks suurimaid ohte, mida kliima soojenemine arvatakse kaasa toovat. Madalates rannikupiirkondades elab maailmas kümneid miljoneid inimesi. Meretase kerkib kahel peamisel põhjusel: polaarjää sulab ning vesi paisub soojuse toimel.

Pikaajalistel mõõteandmetel rajanev analüüs näitab, et viimase aja kliimamuutuses on Päikese roll vägagi väike.

Ehkki just Päike on see, mis meid põhiliselt soojendab, kujuneb kliima kokkuvõttes väga mitmesuguste mõjurite keeruka koostoime tulemusel. Sellised mõjurid on näiteks merehoovused ja tuul, jää- ja lumikate ning ka väikesed kõikumised Maakera tiirlemises ja pöörlemises.

Hiljutine kuuvarjutus andis teadlastele uut mõtteainet kliimamuutuse asjus. Vaatlused kinnitasid, et Maa atmosfääris on praegu suhteliselt vähe vulkaanilist tolmu, aga just see tolmuvähesus võib osaliselt seletada keskmise temperatuuri tõusu maailmas.

Kuuvarjutuse ajal tuleb Maakera Päikese ja Kuu vahele, nii et Maa vari langeb Kuu peale. Tegelikult ei muutu Kuu sellest siiski päris nähtamatuks, sest osa päikesevalgusest murdub Maa atmosfääris ja jätkab oma kosmilist teekonda veidi teises suunas, nii et jõuab ikkagi Kuu pinnale. Kui palju valgust atmosfäärist läbi pääseb, sõltub atmosfääri läbipaistvusest, mis omakorda oleneb peamiselt vulkaanipursetest pärit tolmu hulgast ülemistes õhukihtides.

Kui paisata atmosfääri miljoneid tonne sulfaadiosakesi, siis võib inimtekkelist kliimasoojenemist pidurdada. Nii kinnitab värske uurimistöö ajakirjas Geophysical Research Letters.

Kliimateadlased on viimastel aastatel otsinud üsna radikaalseid võimalusi üleilmse soojenemise ohjeshoiuks, ja üks välja pakutud meetod ongi suure koguse sulfaataerosooli-osakeste viimine atmosfääri ülakihtidesse, kus nad peaksid osa päikesekiirgusest kinni. Just samal põhjusel võib maailm märgatavalt jaheneda pärast suuri vulkaanipurskeid.

Kui hakata suurel hulgal väga karvaste lehtedega põllutaimi kasvatama, võib üleilmset kliimasoojenemist märgatavalt leevendada. Niisuguse idee on välja pakkunud rühm Ameerika teadlasi.

Christopher Doughty Irvine'i California Ülikoolist ja ta kolleegid panevad ette luua geenimuunduse teel paksu karvkattega taimi, mis peegeldaksid suure osa neile langenud pikalainelisest päikesevalgusest kosmosesse tagasi.

Ükskõik kui palju kliimamudeleid ka täiustada, päris täpselt ei hakka nad kasvuhoonegaaside mõju maakera soojenemisele kunagi ennustama. Ameerika teadlaste värske analüüsitulemus annab vett nende veskile, kes väidavad, et kliimamuutuste ohjeldamiseks pole mõtet midagi suurt ja kulukat ette võtta, sest pole ju üldse kindel, mis tulemuse sellised ettevõtmised annavad.

Seattle'is Washingtoni Ülikoolis töötavad Gerard Roe ja Marcia Baker analüüsisid lähemalt eri metoodikate ja lähteandmete alusel välja pakutud hinnanguid selle kohta, kui palju on maailma keskmine temperatuur tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes tõusnud. See arv omakorda aitab hinnata, kui tugevasti süsihappegaasi atmosfääri lisandumine temperatuurile mõjub.

Arktika jääkate sulab palju kiiremini kui seni ennustatud. Ameerika asjatundjate hinnangul võib Põhja-Jäämeri saada suviti jäävabaks või peaaegu jäävabaks juba 2020. aastaks, seega 30 aastat varem kui Rahvusvaheline Kliimamuutuse Komisjon (IPCC) on prognoosinud.

Kui aga Põhja-Jäämerel jääd ei ole, siis läheb üleilmne kliimasoojenemine veel kiiremaks, sest ilma jääkatteta hakkab meri rohkem soojuskiirgust neelama ja vähem tagasi peegeldama.