klimatoloogia
23. juuni 2009
Suvel võib märgata põhjamaa öötaevas üht
kaunist loodusnähtust - need on helkivad öö pilved ehk polaarmesosfääri pilved.
Neid võib näha maist septembrini, kuid peaaegu alati tekivad need pärast
jaanipäeva ja neid esineb sagedamini augusti alguseni.
Tänavu märgati helkivaid ööpilvi erakordselt
vara - 17/18. ja 20/21. juunil, st enne jaani. Neist esimesel korral olid
pilved nähtavad kella 1 ja 2 vahel öösel 18. juunil, kuid moodustumine algas
ilmselt veel eelmise päeva lõpus. Teisel juhul oli neid näha ka 20. juuni
hilisõhtul alates umbes kella 23-st, kui taevas oli piisavalt pimenenud. 20/21.
juuni helkivad ööpilved olid eriti omapärased selle poolest, et nende
välimuses, vormis ja heleduses toimusid väga kiired muutused, mis viitasid
mesosfääri ebastabiilsusele.
Mõlemal korral katsid pilved võrdlemisi
suure osa taevas ning olid keskmisest heledamad, st nähtavad isegi Tallinna
südalinnas. 20/21. juunil olid tihedamad pilvetombud idataevas, kuid nõrgemad osad ulatusid kagutaevani. Lääne
pool oli pilvi vähem ja need olid õrnemad.
2008. aastal võis helkivaid ööpilvi näha
vähemalt kümnel päeval, peaaegu kõik juulis, kusjuures vähemalt paaril korral
oli pilved erakordselt eredad (heledusaste 5+).
Helkivad ööpilved 2008. aasta juulis
Tallinna kohal. Pange tähele, et tavalised kiudpilved näivad peaaegu mustad!
pilv
Pilved
on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest
või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud
sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses.
Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos
tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk
tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid
tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval
jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning
sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui
tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne
klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
10. märts 2009
20.- 22. märtsini korraldab Mahtra Rahvakool koostöös Viitina Loodushariduskeskuse ja Tartu Observatooriumiga Rõuge Rahvamajas Rahvusvahelisele Astronoomia Aastale pühendatud konverentsi "Ööbikuoru Tähed 2009".
Konverentsil saab kuulata loenguid ja kontserte ning kui ilm võimaldab, siis vaadelda Päikest ja tähistaevast. Konverentsil osalemine on tasuta.
3. märts 2009
Geolooge, biolooge ja muude teadusalade asjatundjaid kohtus möödunud
nädalal Pariisis, et arutada, kuidas peatada seente hävitustöö
eelajalooliste Lascaux' koopamaalingute kallal. Arvatakse, et üleilmne
soojenemine kiirendab mustade seeneplekkide levikut Prantsusmaa ühe
suurima muinsusväärtuse peal.
Lascaux' Koobaste Rahvusvahelise
Teaduskomitee juht Marc Gaulthier ütles, et koopa klimaatilised olud on
alati muret valmistanud, kuid nüüd on temperatuuritõusu tagajärjel
koopas õhu ringkäik peatunud ja see raskendab seisukorda veelgi.
5. veebruar 2009
Kümneid miljoneid aastaid tagasi elas maailmas madu, kes oli vähemalt 13 meetrit pikk, vähemalt meeter jäme ja kaalus üle tonni. Kolumbiast avastatud fossiil pole üksnes väärt täiendus rekordiraamatutesse, vaid sekkub ka kliimavaidlustesse: ta näitab, et troopikaalade kuumenemisel pole piiri.
Maod on kõigusoojased loomad ja vajavad ainevahetuse käigushoiuks sooja keskkonda. Teadlaste hinnangul vajas nii suur madu elutegevuseks vähemalt 30 kuni 34 kraadist soojust.
kliima
Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline
keskmistatud režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka
rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavad näitajad. Teadus, mis tegeleb kliimaga, on klimatoloogia.
Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) järgi
saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed
antud paiga kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.
24. jaanuar 2009
Antarktika soojeneb samuti nagu kogu ülejäänud maailm - mitte ei jahtu, nagu seni arvatud. Nii väidab vähemasti rühm Ameerika teadlasi, kes on analüüsinud Antarktika kohta kogutud ilmaandmeid ja satelliitmõõtmisi. Eric Steig Washingtoni Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature, et viimase poole sajandiga on Antarktika keskmine temperatuur tõusnud umbes pool kraadi. See näitaja on Steigi sõnul vägagi võrreldav üleilmse keskmisega.
Suurem osa uuringuid on seni tuvastanud, et Antarktika kliima läheb üldiselt jahedamaks, välja arvatud Lõuna-Ameerika poole küündival Antarktika poolsaarel. Steigi uurimistööst aga nähtub, et soojenev ala on tegelikult palju suurem ja ulatub üle terve Lääne-Antarktise (ehk enam-vähem üle selle osa Antarktise mandrist, mis jääb läänepoolkerale).
kliima
Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline
keskmistatud režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka
rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavad näitajad. Teadus, mis tegeleb kliimaga, on klimatoloogia.
Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) järgi
saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed
antud paiga kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.
21. jaanuar 2009
Vihmanõidujate iidsete lõkkeasemete söestunud jäänused aitavad teadlastel teada saada, millal tabasid raua-aja Aafrikat suured põuad. Tänapäevased dateerimismeetodid võimaldavad kaugete aegade ilmaolusid enneolematult täpselt välja selgitada.
Praeguse Zimbabwe kandis elanud bantu hõimud saatsid pärast mitu aastat väldanud põuaperioodi vihmamehe küngastikule, kus ta püüdis siis sademeid välja nõiduda. Vihmamees tegi tule üles ja lootis, et tume suits kutsub mägedest tumedad vihma pilved kohale.
pilv
Pilved
on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest
või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud
sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses.
Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos
tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk
tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid
tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval
jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning
sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui
tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne
klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
17. jaanuar 2009
Kalorivaene dieet on eilne päev, nüüd tuleb moodi albeedo-rikas dieet! Selline toitumisstiil võib päästa maakera kliima soojenemisest. Teadlased on tulnud mõttele, et üleilmset temperatuuritõusu aitaks ära hoida praeguste põllutaimede asendamine heledamatega, mis peegeldaksid rohkem päikesevalgust kosmosesse tagasi.
Andy Ridgwell ja ta kolleegid Inglismaalt Bristoli Ülikoolist arvutasid välja, et sel moel võiks parasvöötme keskmine suvine temperatuur langeda 1°C võrra. Et paljude riikide valitsused on seadnud sihiks piirata globaalset soojenemist kahe kraadiga 19. sajandi keskmisega võrreldes, siis oleks ühekraadine erinevus vägagi oluline.
albeedo
Keha peegeldusvõime; keha pinnalt peegelduva energia ja pinnale langeva energia suhtarv. Tihti kasutatakse albeedo mõistet päikesevalgust peegeldava planeedipinna kohta.
kliima
Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline
keskmistatud režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka
rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavad näitajad. Teadus, mis tegeleb kliimaga, on klimatoloogia.
Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) järgi
saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed
antud paiga kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.
9. jaanuar 2009
Detsembri lõpp
ja jaanuari algus on pakkunud võimalust jälgida imelist looduse vaatemängu
- halosid. Teateid on tulnud küll peamiselt Tartu ümbrusest, ent halosid on
nähtud mujalgi. Mida siis täpsemalt on märgatud? Miks halod
tekivad?
Kõige rohkem on
kõneainet pakkunud just ebapäikestega halo, mille puhul öeldakse ka, et taevasse
tõusis kaks või kolm päikest; harvemal juhul võib ebapäikeseid ka rohkem olla. Just kahe
ebapäikesega halot nähti Tartus koguni kahel järjestikusel hommikul: 5. ja 6.
jaanuaril. 5. jaanuaril nähti samalaadset halot ka Viljandi ümbruses (lähemalt
vt http://www.ilmajaam.ee/?id=64682 ja http://www.ilm.ee/?45391). Tavalisemast ebapäikesest tuli
teade ka Saaremaalt. Saaremaa ebapäike erines Tartus ja Viljandis nähtust
eelkõige selle poolest, et tekkis maapinnast kõrgel õhus ja pilvedes, aga Tartu
ja Viljandi oma just maapinna lähedal.
Foto 1. Ebapäike 5. jaanuaril Saaremaa taevas.
Päike asub paremal. Eemal on näha rünksajupilvi,
mis tekivad mere soojusest ja katsid 2. jaanuaril saared lumega. Foto: S. Lõuk
halo
Atmosfääris tekkiv
valgusnähtus, mis ilmneb peamiselt valguse peegeldumisel, murdumisel, paindumisel (difraktsioon) või hajumisel jääkristallides.
ebapäike
Ebapäike on halonähtus, mis tekib päikesest veidi
kaugemal kui 22° halo ja horisontaalringi ristumiskohal kuuetahuliste jääkristalliprismade
püramiidjates tippudes murdunud kiirte tõttu.
rünksajupilv
Rünksajupilv on pilveliik, ladina keeles Cumulonimbus, mis tekib kas frontidel või
termilise konvektsiooni tõttu.
Rünksajupilvega kaasneb sageli äike, rahe, tugev hoovihm ja
puhanguline tuul.
pilv
Pilved
on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest
või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud
sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses.
Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos
tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk
tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid
tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval
jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning
sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui
tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne
klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
|
