klimatoloogia

Helkivate ööpilvedega jaanipäeva!

Suvel võib märgata põhjamaa öötaevas üht kaunist loodusnähtust - need on helkivad ööpilved ehk polaarmesosfääripilved. Neid võib näha maist septembrini, kuid peaaegu alati tekivad need pärast jaanipäeva ja neid esineb sagedamini augusti alguseni.

Tänavu märgati helkivaid ööpilvi erakordselt vara - 17/18. ja 20/21. juunil, st enne jaani. Neist esimesel korral olid pilved nähtavad kella 1 ja 2 vahel öösel 18. juunil, kuid moodustumine algas ilmselt veel eelmise päeva lõpus. Teisel juhul oli neid näha ka 20. juuni hilisõhtul alates umbes kella 23-st, kui taevas oli piisavalt pimenenud. 20/21. juuni helkivad ööpilved olid eriti omapärased selle poolest, et nende välimuses, vormis ja heleduses toimusid väga kiired muutused, mis viitasid mesosfääri ebastabiilsusele.

Mõlemal korral katsid pilved võrdlemisi suure osa taevas ning olid keskmisest heledamad, st nähtavad isegi Tallinna südalinnas. 20/21. juunil olid tihedamad pilvetombud idataevas, kuid  nõrgemad osad ulatusid kagutaevani. Lääne pool oli pilvi vähem ja need olid õrnemad.

2008. aastal võis helkivaid ööpilvi näha vähemalt kümnel päeval, peaaegu kõik juulis, kusjuures vähemalt paaril korral oli pilved erakordselt eredad (heledusaste 5+).

Helkivad ööpilved 2008. aasta juulis Tallinna kohal. Pange tähele, et tavalised kiudpilved näivad peaaegu mustad!

 

pilv

Pilved on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses. Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.

Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.

Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning sagedane on üleminek ühest liigist teise.

Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.

 

Kutsutakse Ööbikuorgu tähti kuulama

20.- 22. märtsini korraldab Mahtra Rahvakool koostöös Viitina Loodushariduskeskuse ja Tartu Observatooriumiga Rõuge Rahvamajas Rahvusvahelisele Astronoomia Aastale pühendatud konverentsi "Ööbikuoru Tähed 2009".

Konverentsil saab kuulata loenguid ja kontserte ning kui ilm võimaldab, siis vaadelda Päikest ja tähistaevast. Konverentsil osalemine on tasuta.

Soojus seenetab Lascaux' maalinguid

Geolooge, biolooge ja muude teadusalade asjatundjaid kohtus möödunud nädalal Pariisis, et arutada, kuidas peatada seente hävitustöö eelajalooliste Lascaux' koopamaalingute kallal. Arvatakse, et üleilmne soojenemine kiirendab mustade seeneplekkide levikut Prantsusmaa ühe suurima muinsusväärtuse peal.

Lascaux' Koobaste Rahvusvahelise Teaduskomitee juht Marc Gaulthier ütles, et koopa klimaatilised olud on alati muret valmistanud, kuid nüüd on temperatuuritõusu tagajärjel koopas õhu ringkäik peatunud ja see raskendab seisukorda veelgi.

Iidne madu ennustab troopikakuumust

Kümneid miljoneid aastaid tagasi elas maailmas madu, kes oli vähemalt 13 meetrit pikk, vähemalt meeter jäme ja kaalus üle tonni. Kolumbiast avastatud fossiil pole üksnes väärt täiendus rekordiraamatutesse, vaid sekkub ka kliimavaidlustesse: ta näitab, et troopikaalade kuumenemisel pole piiri.

Maod on kõigusoojased loomad ja vajavad ainevahetuse käigushoiuks sooja keskkonda. Teadlaste hinnangul vajas nii suur madu elutegevuseks vähemalt 30 kuni 34 kraadist soojust.

kliima

Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavad näitajad. Teadus, mis tegeleb kliimaga, on klimatoloogia.

Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) järgi saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed antud paiga kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.

Ka Sina, Antarktika!

Antarktika soojeneb samuti nagu kogu ülejäänud maailm - mitte ei jahtu, nagu seni arvatud. Nii väidab vähemasti rühm Ameerika teadlasi, kes on analüüsinud Antarktika kohta kogutud ilmaandmeid ja satelliitmõõtmisi. Eric Steig Washingtoni Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature, et viimase poole sajandiga on Antarktika keskmine temperatuur tõusnud umbes pool kraadi. See näitaja on Steigi sõnul vägagi võrreldav üleilmse keskmisega.

Suurem osa uuringuid on seni tuvastanud, et Antarktika kliima läheb üldiselt jahedamaks, välja arvatud Lõuna-Ameerika poole küündival Antarktika poolsaarel. Steigi uurimistööst aga nähtub, et soojenev ala on tegelikult palju suurem ja ulatub üle terve Lääne-Antarktise (ehk enam-vähem üle selle osa Antarktise mandrist, mis jääb läänepoolkerale).

kliima

Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavad näitajad. Teadus, mis tegeleb kliimaga, on klimatoloogia.

Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) järgi saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed antud paiga kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.

Lõkketukid jutustavad rauaaja ilmast

Vihmanõidujate iidsete lõkkeasemete söestunud jäänused aitavad teadlastel teada saada, millal tabasid raua-aja Aafrikat suured põuad. Tänapäevased dateerimismeetodid võimaldavad kaugete aegade ilmaolusid enneolematult täpselt välja selgitada.

Praeguse Zimbabwe kandis elanud bantu hõimud saatsid pärast mitu aastat väldanud põuaperioodi vihmamehe küngastikule, kus ta püüdis siis sademeid välja nõiduda. Vihmamees tegi tule üles ja lootis, et tume suits kutsub mägedest tumedad vihmapilved kohale.

pilv

Pilved on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses. Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.

Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.

Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning sagedane on üleminek ühest liigist teise.

Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.

 

Peegelpõllundus jahutab kliimat

Kalorivaene dieet on eilne päev, nüüd tuleb moodi albeedo-rikas dieet! Selline toitumisstiil võib päästa maakera kliima soojenemisest. Teadlased on tulnud mõttele, et üleilmset temperatuuritõusu aitaks ära hoida praeguste põllutaimede asendamine heledamatega, mis peegeldaksid rohkem päikesevalgust kosmosesse tagasi.

Andy Ridgwell ja ta kolleegid Inglismaalt Bristoli Ülikoolist arvutasid välja, et sel moel võiks parasvöötme keskmine suvine temperatuur langeda 1°C võrra. Et paljude riikide valitsused on seadnud sihiks piirata globaalset soojenemist kahe kraadiga 19. sajandi keskmisega võrreldes, siis oleks ühekraadine erinevus vägagi oluline.

albeedo

Keha peegeldusvõime; keha pinnalt peegelduva energia ja pinnale langeva energia suhtarv. Tihti kasutatakse albeedo mõistet päikesevalgust peegeldava planeedipinna kohta. 

kliima

Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavad näitajad. Teadus, mis tegeleb kliimaga, on klimatoloogia.

Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) järgi saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed antud paiga kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.

Valgus ja värv looduses: viimaste päevade trend on halod

Detsembri lõpp ja jaanuari algus on pakkunud võimalust jälgida imelist looduse vaatemängu - halosid. Teateid on tulnud küll peamiselt Tartu ümbrusest, ent halosid on nähtud mujalgi. Mida siis täpsemalt on märgatud? Miks halod tekivad?

Kõige rohkem on kõneainet pakkunud just ebapäikestega halo, mille puhul öeldakse ka, et taevasse tõusis kaks või kolm päikest; harvemal juhul võib ebapäikeseid ka rohkem olla. Just kahe ebapäikesega halot nähti Tartus koguni kahel järjestikusel hommikul: 5. ja 6. jaanuaril. 5. jaanuaril nähti samalaadset halot ka Viljandi ümbruses (lähemalt vt http://www.ilmajaam.ee/?id=64682 ja http://www.ilm.ee/?45391). Tavalisemast ebapäikesest tuli teade ka Saaremaalt. Saaremaa ebapäike erines Tartus ja Viljandis nähtust eelkõige selle poolest, et tekkis maapinnast kõrgel õhus ja pilvedes, aga Tartu ja Viljandi oma just maapinna lähedal.

 

Foto 1. Ebapäike 5. jaanuaril Saaremaa taevas. Päike asub paremal. Eemal on näha rünksajupilvi, mis tekivad mere soojusest ja katsid 2. jaanuaril saared lumega. Foto: S. Lõuk

halo

Atmosfääris tekkiv valgusnähtus, mis ilmneb peamiselt valguse peegeldumisel, murdumisel, paindumisel (difraktsioon) või hajumisel jääkristallides.

ebapäike

Ebapäike on halonähtus, mis tekib päikesest veidi kaugemal kui 22° halo ja horisontaalringi ristumiskohal kuuetahuliste jääkristalliprismade püramiidjates tippudes murdunud kiirte tõttu.

rünksajupilv

Rünksajupilv on pilveliik, ladina keeles Cumulonimbus, mis tekib kas frontidel või termilise konvektsiooni tõttu.

Rünksajupilvega kaasneb sageli äike, rahe, tugev hoovihm ja puhanguline tuul.

pilv

Pilved on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses. Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.

Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.

Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning sagedane on üleminek ühest liigist teise.

Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.

 

Syndicate content