astronoomia

Astronoomidel on õnnestunud järjekordselt täpsustada Maa-laadsete planeetide ehitust kirjeldavaid mudeleid. Värsked vaatlused on paljastanud, et ühe säärase planeedi atmosfäär koosneb kas peamiselt veeaurust või on kaetud orgaanilistest molekulidest koosneva suduga.

Nagu komeedi tähistus C/2009 R1 (McNaught) ütleb, avastas selle Robert H. McNaught Austraalias Siding Springi observatooriumis 9. septembril 2009. Komeedi heledus oli siis 17,3 tähesuurust.

Nüüdseks on komeet Päikesele tunduvalt lähedamale jõudnud ning selle heledus suureneb kiiresti. Viimastel andmetel on see juba 5,5 ja mõnedel andmetel isegi 5,1 tähesuurust. Seega teoreetiliselt võttes peaks komeet olema vaadeldav palja silmaga. Seda muidugi lõunapoolsematel laiuskraadidel, kus öötaevas on pimedam.

Aga ka Eestis tasub proovida komeeti juunikuus üles otsida, eriti kui abiks saab võtta binokli. Parim aeg selleks on ehk alates 15. juunist, kui komeedi kaugus Maast on kõige väikesem - 1,13 astronoomilist ühikut (au).

Stellariumis tehtud joonis peegeldab komeedi C/2009 R1 asukohta taevas 16. juunil kell 02:30.

Vaatlused Subaru Teleskoobiga on lubanud näha spiraalgalaktika M81 ulatuslikku struktuuri, mis võib olla M81 halo. Seni on maapealsete teleskoopidega vaadeldud üksikuid tähti Linnutee ja Andromeeda galaktika halodes. M81 struktuuri ja Linnutee halo erinevus viitab erinevusele spiraalgalaktikate formeerumise ajaloos.

M81 on üks suuremaid galaktikaid M81 rühmas - 34 galaktikast koosnevas grupis, mis asub Suure Vankri tähtkuju suunas 11,7 miljoni valgusaasta kaugusel. Tänu oma lähedusele ja sarnasusele Linnuteega on M81 ideaalne laboratoorium, mille najal testida galaktikate tekkimise mudeleid.

Enimpooldatud mudel eeldab, et galaktikad moodustuvad ühtses gravitatsioonilises mõjuväljas tiirlevate väiksemate galaktikate liitumisel ja akretsioonil. Niisugune kaootiline kasv jätab massiivsete spiraalharude ümbrusesse tähtede halo - nagu näiteks meie Galaktikas. Kas M81-ga seotud avastused toetavad seda teooriat?

Astronoomiahuviliste ühendus Ridamus tuletab meelde, et ehkki Marsi vastasseis oli 29. jaanuaril ja Maale lähim moment 27. jaanuaril - kaht planeeti lahutas siis 99,33 miljonit kilomeetrit - muutub õhtune Marsi vaatlusaeg järjest paremaks: kogu veebruarikuu on Punane planeet küllaltki suure heleduse ja läbimõõduga ning vaadeldav kõrgel taevas, kus atmosfääri segav mõju on väikesem.