astronoomia

Nagu komeedi tähistus C/2009 R1 (McNaught) ütleb, avastas selle Robert H. McNaught Austraalias Siding Springi observatooriumis 9. septembril 2009. Komeedi heledus oli siis 17,3 tähesuurust.

Nüüdseks on komeet Päikesele tunduvalt lähedamale jõudnud ning selle heledus suureneb kiiresti. Viimastel andmetel on see juba 5,5 ja mõnedel andmetel isegi 5,1 tähesuurust. Seega teoreetiliselt võttes peaks komeet olema vaadeldav palja silmaga. Seda muidugi lõunapoolsematel laiuskraadidel, kus öötaevas on pimedam.

Aga ka Eestis tasub proovida komeeti juunikuus üles otsida, eriti kui abiks saab võtta binokli. Parim aeg selleks on ehk alates 15. juunist, kui komeedi kaugus Maast on kõige väikesem - 1,13 astronoomilist ühikut (au).

Stellariumis tehtud joonis peegeldab komeedi C/2009 R1 asukohta taevas 16. juunil kell 02:30.

Vaatlused Subaru Teleskoobiga on lubanud näha spiraalgalaktika M81 ulatuslikku struktuuri, mis võib olla M81 halo. Seni on maapealsete teleskoopidega vaadeldud üksikuid tähti Linnutee ja Andromeeda galaktika halodes. M81 struktuuri ja Linnutee halo erinevus viitab erinevusele spiraalgalaktikate formeerumise ajaloos.

M81 on üks suuremaid galaktikaid M81 rühmas - 34 galaktikast koosnevas grupis, mis asub Suure Vankri tähtkuju suunas 11,7 miljoni valgusaasta kaugusel. Tänu oma lähedusele ja sarnasusele Linnuteega on M81 ideaalne laboratoorium, mille najal testida galaktikate tekkimise mudeleid.

Enimpooldatud mudel eeldab, et galaktikad moodustuvad ühtses gravitatsioonilises mõjuväljas tiirlevate väiksemate galaktikate liitumisel ja akretsioonil. Niisugune kaootiline kasv jätab massiivsete spiraalharude ümbrusesse tähtede halo - nagu näiteks meie Galaktikas. Kas M81-ga seotud avastused toetavad seda teooriat?

Astronoomiahuviliste ühendus Ridamus tuletab meelde, et ehkki Marsi vastasseis oli 29. jaanuaril ja Maale lähim moment 27. jaanuaril - kaht planeeti lahutas siis 99,33 miljonit kilomeetrit - muutub õhtune Marsi vaatlusaeg järjest paremaks: kogu veebruarikuu on Punane planeet küllaltki suure heleduse ja läbimõõduga ning vaadeldav kõrgel taevas, kus atmosfääri segav mõju on väikesem.

Lisaks loodusajakirjade ja muidugi Horisondi lugemisele saavad teaduse ja eriti tähistaeva huvilised soodsate ilmaolude korral täna imetleda ka osalist kuuvarjutust.

Nagu teatab veebiajakiri Vaatleja, on Rahvusvahelist Astronoomia Aastat 2009 lõpetav kuuvarjutus nähtav kogu Euroopas ja Aasias ning suures osas Aafrikast ja Austraaliast. Ehkki Kuu siseneb Maa täisvarju vaid 8 protsendi ulatuses oma läbimõõdust, on varjutus siiski silmaga hästi jälgitav.

Täiendatud 20. novembril: Kuula Toomas Jüriado

intervjuud astronoom Alar Pussiga

raadio KUKU 19. novembri saates LOODUSAJAKIRI

19. novembri saates Loodusajakiri vestleb loodusajakirjade sõnumitoimetaja Toomas Jüriado astronoom Alar Pussiga tähtkujude, sodiaagimärkide ja horoskoobi teemadel. Põhjus ikka selles, et samal teemal ilmutas artikli novembrikuu Horisont.

Tekkivate planeetide kokkupõrked on noortes planeedisüsteemides tavalised. Sellele viitavad muu hulgas säärase kokkupõrke äsja avastatud tagajärjed tähe HD 172555 ümber[1].

Kepler on kosmoseteleskoop, mis loodi Maa-laadsete planeetide otsimiseks teiste tähtede ümbert. Juba varem tuntud eksoplaneedi HAT-P-7b vaatlused Kepleriga on nüüd tõestanud, et tehnika vastab nõuetele ning esimesed Maa-suurused planeedid väljaspool Päikesesüsteemi, kui selliseid Galaktikas leidub, on lähiaastatel leitavad.

Astronoomid jälgivad hetkel intensiivselt hiljuti Jupiteriatmosfääri tekkinud uut laiku, mille tõenäoliselt on põhjustanud planeediatmosfääri sisenenud komeet või asteroid.

Tundmatu must laik Jupiteri atmosfääris 19. juulil. Foto: Austraalia amatöörastronoom Anthony Wesley

Sündmust vaatles esimesena Austraalia amatöörastronoom Anthony Wesley 19. juulil [1].  Ta märkas Jupiteri lõunapooluse lähedal musta laiku, mis pöörles sünkroonselt planeedi pealmise pilvekihiga. Seega ei saanud laigu näol olla tegemist näiteks hiidplaneedi kaaslase ega kaaslase varjuga.