Eesti Loodus

Ilmunud on Eesti looduskaitse juubeliaasta eelviimane ehk novembrikuu Eesti Loodus. Looduskaitse ajaloo teemadel kirjutab seal Horisondi lugejatelegi tuttav teadusloolane Ken Kalling (vt nt Influentsa äratab aukartust, Horisont 1/2007; Musta Surma anatoomia, Horisont 1/2002).

Ken Kalling alustab sellest, et selgitab, kuidas on omavahel seotud Eesti looduskaitse ja linnumunad. Tuleb välja, et väga otseselt. Lõik artiklist "Linnumunad ja Eesti looduskaitse": "Eesti looduskaitse sünnipäevaks peetakse 14. augustit 1910, mil Riia looduseuurijate selts rentis kuueks aastaks Vaika saared, muu hulgas selleks, et kaitsta neid linnumunade korjajate eest."

Äsja trükist tulnud oktoobrikuu Eesti Looduse põhilugu "Kohtla-Järve poolkoksimäed on varsti minevik", mille autoriteks Sepp, Margus Pensa, Aarne Luud, Riina Vaht, kirjeldab Kirde-Eesti olulisi maamärke, mis saavad varsti uue ilme, sest käivitumas on poolkoksimägede sulgemisprojekt. Peagi tasandatakse nende nõlvad, kaetakse vettpidava kihi ja mullaga ning haljastatakse. Eesti Loodus püüab hetkel siiski jäädvustada, milline on  poolkoksimägede praegune seis.

Elurikkuse aasta puhul tutvustab Eesti Loodus ka üht mitmekesisuse kaitse alusdokumenti - Berni konventsiooni.

Kevad on looduse tärkamise ja ärkamise aeg. Kevadel, konnade kudemise ajal, võib looduses kõikvõimalike muude häälte kõrval kuulda ka konnade krooksumist.  Just seepärast õpetabki aprillikuu Eesti Loodus määrama Eesti kahepaikseid ning pakub võimalust kuulata kaasa pandud plaadilt konnade laulu! Viimast saab teha ka võrguaadressidel bio.edu.ee/loomad ja www.loodusheli.ee.

Artikli "Eesti kahepaiksed" on Eesti Looduse jaoks kirjutanud Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur herpetoloog Riinu Rannap.

Nime poolest laululinnud, eluviisilt pigem röövlid. Nõnda võiks lühidalt iseloomustada õgijaid, kelle Eesti Ornitoloogiaühing on valinud n-ö tänavuse aasta linnuks. 2010. aasta lind on järjekorranumbrilt juba 16. ning tegelikult on neid sedapuhku siis isegi kaks: punaselg-õgija ja hallõgija.

Õgijad on meie looduse tavalised asukad, punaselg-õgija vanalinde elab meil pesitsusajal umbes samapalju kui Tartus elanikke, samasuvised pojad peale selle. Ometi ei suuda need huvitava nime ja elukommetega linnud tuntuse poolest võistelda eelkäijate kodukaku ega tedrega. Projekti "Aasta lind 2010" juht Tarmo Valker kirjutab jaanuari Eesti Looduses, et mõlemad meie õgijaliigid jahivad putukate kõrval ka närilisi ja sisalikke, mõnikord koguni linde. Õgijate nokk on tugev nagu kullil. Rahvasuu ongi hallõgijat kutsunud tihasekulliks. Tihaseid sööb hallõgija meelsasti, nagu ka teisi väiksemaid linde. Enamasti on neid siiski raske tabada ning linnu põhitoiduks on seetõttu närilised. Veel kuuluvad hallõgija menüüsse roomajad ja suuremad putukad. Kirjanduses leidub isegi andmeid, et hallõgija saagiks on langenud nirk. Paljudes loodusesõprades on ahhaa- või mis-nüüd-elamusi tekitanud tänavuste aasta lindude omapärane komme koguda suuremaid saakloomi teravate okste otsa varuks.