Nime poolest laululinnud, eluviisilt pigem
röövlid. Nõnda võiks lühidalt iseloomustada õgijaid, kelle Eesti Ornitoloogiaühing
on valinud n-ö tänavuse aasta linnuks. 2010. aasta lind on järjekorranumbrilt
juba 16. ning tegelikult on neid sedapuhku siis isegi kaks: punaselg-õgija ja
hallõgija.
Õgijad on meie looduse tavalised asukad,
punaselg-õgija vanalinde elab meil pesitsusajal umbes samapalju kui Tartus
elanikke, samasuvised pojad peale selle. Ometi ei suuda need huvitava nime ja
elukommetega linnud tuntuse poolest võistelda eelkäijate kodukaku ega tedrega. Projekti
"Aasta lind 2010" juht Tarmo Valker kirjutab jaanuari Eesti Looduses, et
mõlemad meie õgijaliigid jahivad putukate kõrval ka närilisi ja sisalikke,
mõnikord koguni linde. Õgijate nokk on tugev nagu kullil. Rahvasuu ongi hallõgijat
kutsunud tihasekulliks. Tihaseid sööb hallõgija meelsasti, nagu ka teisi
väiksemaid linde. Enamasti on neid siiski raske tabada ning linnu põhitoiduks
on seetõttu närilised. Veel kuuluvad hallõgija menüüsse roomajad ja suuremad
putukad. Kirjanduses leidub isegi andmeid, et hallõgija saagiks on langenud
nirk. Paljudes loodusesõprades on ahhaa- või mis-nüüd-elamusi tekitanud
tänavuste aasta lindude omapärane komme koguda suuremaid saakloomi teravate
okste otsa varuks.