Mai oli kontrastide kuu. Põhiliselt valitses kas jahe ja pilves või siis väga soe, kuid hoovihmade ja äikesega ilm. Lisaks üldisele kontrastsusele esines eeskätt soojalaine ajal ka sekundaarset kontrastsust: meretuulega rannikualad püsisid jahedad ja mõnel päeval ka udused, aga sisemaal oli samal ajal sooja üle 20°C. Hoopis omapärane oli ilm 8. mail, kui oli kahe Eesti päev, millest saab lugeda ilm.ee veebilehelt.
Esimene suvehõnguline soe ja niiske õhumass saabus Eestisse Kesk-Euroopast edelavooluga 30. aprilliks, kui kohati oli sooja üle 20 kraadi (Tartus 20,5°C). 29. aprillil oli ilm pilves, sooja frondi ümbruses sadas lausvihma ning oli veel jahe. Järgmisel päeval paistis hommikul küll päike, aga suure niiskuse tõttu oli ilm vinene ning päeval tekkis taevasse ka rünk- ja kihtrünkpilvi, hommikul olid jälgitavad Ac castellanus'ed, mis näitavad sageli, et oodata on äikest.
30. aprilli hommik Tallinnas. Läbi
soojavine on näha Ac castellanus'eid, mis näitavad
sageli äikeseks soodsaid tingimusi.
Foto: Jüri Kamenik
pilv
Pilved on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses. Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
õhumass
Õhumass on suurte horisontaalsete mõõtmetega ja kindlate omadustega õhu hulk teatud territooriumil. Selle vertikaalne ulatus on tavaliselt vaid mõni kilomeeter.
Õhumasside liigitamine tugineb kas termodünaamikale või geograafiale. Õhumass saab tekkida vaid siis, kui suur hulk õhku on pikemat aega seisnud ühe ja sama aluspinna kohal. Selliseid piirkondi nimetatakse õhumassikolleteks ning sellele toetubki geograafiline klassifikatsioon. Kui õhumass liigub koldest eemale uute omadustega aluspinna kohale, siis hakkab õhumass tavaliselt transformeeruma.
castellanus
Ac castellanus'ed on kõrgrünkpilvede alaliik või vorm. Sellised pilved meenutavad kindlusetorne: pilve alus on sile, aga ülaosa sakmeline –, millest ka nende nimi. Need pilved esinevad sageli reas ja näitavad ebastabiilsust troposfääri keskosas, seega äikesevõimalust.
