ilm
23. juuni 2009
Suvel võib märgata põhjamaa öötaevas üht
kaunist loodusnähtust - need on helkivad öö pilved ehk polaarmesosfääri pilved.
Neid võib näha maist septembrini, kuid peaaegu alati tekivad need pärast
jaanipäeva ja neid esineb sagedamini augusti alguseni.
Tänavu märgati helkivaid ööpilvi erakordselt
vara - 17/18. ja 20/21. juunil, st enne jaani. Neist esimesel korral olid
pilved nähtavad kella 1 ja 2 vahel öösel 18. juunil, kuid moodustumine algas
ilmselt veel eelmise päeva lõpus. Teisel juhul oli neid näha ka 20. juuni
hilisõhtul alates umbes kella 23-st, kui taevas oli piisavalt pimenenud. 20/21.
juuni helkivad ööpilved olid eriti omapärased selle poolest, et nende
välimuses, vormis ja heleduses toimusid väga kiired muutused, mis viitasid
mesosfääri ebastabiilsusele.
Mõlemal korral katsid pilved võrdlemisi
suure osa taevas ning olid keskmisest heledamad, st nähtavad isegi Tallinna
südalinnas. 20/21. juunil olid tihedamad pilvetombud idataevas, kuid nõrgemad osad ulatusid kagutaevani. Lääne
pool oli pilvi vähem ja need olid õrnemad.
2008. aastal võis helkivaid ööpilvi näha
vähemalt kümnel päeval, peaaegu kõik juulis, kusjuures vähemalt paaril korral
oli pilved erakordselt eredad (heledusaste 5+).
Helkivad ööpilved 2008. aasta juulis
Tallinna kohal. Pange tähele, et tavalised kiudpilved näivad peaaegu mustad!
pilv
Pilved
on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest
või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud
sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses.
Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos
tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk
tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid
tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval
jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning
sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui
tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne
klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
3. juuni 2009
2009. aasta mai kulges võrdlemisi tavapärast rada mööda: kuu keskmine oli
normis või veidi üle selle, oli öökülmasid, aga ka enam kui 20kraadist soojust.
Olemata ei jäänud ka äikesed, sealhulgas mitmed rahesajud (vt ka http://www.ilm.ee/?45886).
Millal ja kuidas need äikesed kujunesid?
rahe
Rahe on tahkete
sademete liik, mida sajab rünksajupilvedest (äikest võib, aga ei pruugi olla).
Tahkeid sademetetüüpe on veelgi, kuid rahe on läbimõõdus vähemalt 5 mm (alla
selle on graupel - eesti keeles sobiks vasteks lumekruubid -, mida on ka
võimalik rahena käsitleda). Rahe kujutab endast enamasti ümaraid või
ebakorrapäraseid jäätükke. Vahel harva võib rahe olla ka piklik või
hämmastavalt korrapärane (näiteks litri vm kujuline). Rahe suurust piirab
ainult tõusvate õhuvoolude kandevõime. Suurimad rahekamakd sajavad alla
enamasti mussoonide ja mäestike piirkondades, kus on registreeritud mitme kg
raskuseid rahe(jää)tükke.
Rahe kuulub
hoogsademete tüüpkonda ning kestab enamasti ainult mõned minutid, alates ja
lõppedes järsku, samuti on rahe intensiivsus väga muutlik. Üle 15minutine
rahesadu on juba erakordselt pikk. Enamasti sajab rahega koos ka vihma, kuid
mitte alati.
25. aprill 2009
Konkreetsemalt: mis oli 18. aprilli lumesaju
ja 19. aprilli õhtuse pilvedemängu põhjuseks?
Aprill on enamasti esimene tõeline kevadkuu, mil on loota keskmise
temperatuuri püsivat tõusu üle 5 °C. Seda tärminit loetakse klimatoloogilise
ehk päriskevade alguseks.
Samuti saabuvad enamasti aprillis esimesed suuremad soojalained, mis võivad
muuta enesetunde suviseks. See soojus ei jää peaaegu kunagi püsima, võib hoopis
öelda, et mida intensiivsem on soojalaine, seda tugevam tagasilöök - see on
seotud polaarfrondiga. Aprill on olemuselt üleminekukuu ning väga muutliku
ilmastikuga, sest polaarfront hakkab liikuma oma suvisele keskmisele asukohale,
mis jääb Eestist põhja poole (talvel lõunasse) ning selle üleminekuga kaasnevad
sageli väga järsud temperatuuri- ja ilmastikumuutused.
2009. aasta aprilli algus oli keskmisest soojem, mõnel päeval isegi kuni 5
kaardi, ja maksimaalne temperatuur tõusis kuni 15 kraadini. Olulisi jahenemisi
ei olnud. 15. aprilli paiku hakkas olukord muutuma, sest kaugel Jäämerel
tekkis väga suur põhjatsüklon, mis liikus kagu poole. Neid oli tegelikult mitu:
esimene tõi järkjärgulise jahenemise, kuid teise tõttu hakkas lõuna poole
kiiresti laskuma külm õhk. Kuna külm õhk on raskem, sest molekulide liikumine on
väiksem, mahub ühte ruumalaühikusse enam molekule. See tingib omakorda tihedama
ja raskema õhu, mistõttu tugevnes ka tuul - kiire külma õhu sissevool. Juba
17. aprillil sadas Tallinnas vihma ja lörtsi ning õhtul tekkisid
mitmesugused huvitava kujuga pilved ja pilvemustrid, mis päikeseloojangu ajal
olid ka värvikirevad.
17. aprilli õhtul Tallinnas. Foto: Jüri Kamenik
orkaan
Orkaan (Vaiksel ookeanil nimetatakse taifuuniks, India ookeanis tsükloniks
jne) on troopiline tsüklon, milles ulatub tuulte püsikiirus vähemalt 32,7 m/s
ja kus on eriti suur õhurõhugradient. Keskmes on sageli tuuletu ja ilusa ilmaga
ala - silm.
Orkaaniks loetakse
vaid troopiline tsüklon, mis vastab loetletud kriteeriumidele. Kui
parasvöötmes on mõnes tsüklonis sama tugev või tugevam tuul, siis öeldakse
orkaanitugevusega tuul või torkaan. Sageli eksitakse ajakirjanduses ka orkaani
liikumiskiirusega, ajades segi tuule kiiruse ja orkaani edasiliikumise kiiruse, mis on mõni
kuni mõnikümmend km tunnis.
Vt ka tuulte skeemi orkaanis.
pilv
Pilved
on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest
või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud
sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses.
Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos
tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk
tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid
tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval
jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning
sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui
tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne
klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
polaarfront
Polaarfront on tsoon atmosfääris, mis eraldab
polaarset (jahedat) õhku troopilisest (soojemast) õhust, sest need ei segune eriti
omavahel. Polaarfrondiga käib kaasas jugavool, mis on väga tugeva õhu
liikumisega piirkond atmosfääris. Polaarfrondil kujunevadki kesklaiustele
iseloomulikud tsüklonid ja antitsüklonid. Talvel on polaarfront selgem ja
tugevam kui suvel, sest talvel on temperatuurigradient suurem. Suvel taandub
polaarfront põhja poole.
sissevool
Äikesepilv on
tõusva õhu pump ja loob seetõttu endale oma tuultesüsteemi, mille tagajärjel
esineb mitmesuguseid visuaalselt huvitavaid efekte. Üks selliseid on sissevool.
Kuna äikesepilves valitsevad tõusvad õhuvoolud, peab altpoolt uut õhku juurde
tulema, sest muidu tekiks hõrendus.
Sissevool ongi
piirkond, kus õhu juurdetõmme väljendub üsna intensiivselt ja vahel moodustub
sinna omapärane pilvesaba või -riba, mis seda tähistab. Maalähedases õhukihis
väljendub õhu sissevool meil Eestis enamasti tuulevaikusena, aga paikades, kus
on ägedamad äikesed (näiteks USAs või mussoonpiirkondades) ja sissevooludki
tugevamad, täheldatakse maapinnalähedal sissevoolu tugeva tuulena, mis puhub
äikesepilve suunas - justkui tolmuimeja.
13. märts 2009
9.
märtsil sadas Eestis mitmel pool jäävihma,
mis põhjustas jäidet ja libedust eriti Lõuna-Eestis. Kõige äärmuslikum olukord kujunes
välja Elva-Rannu teelõigul, mis öösel sadanud vihma ja õhus valitsevate
miinuskraadide tüttu kattus jääkihiga ja kus üks veoauto teelt välja sõitis.
Appi tõtanud puksiiriga juhtus sama. Raske oli käia ja isegi püsti seista.
Niisiis
sadas suuremas osas Eestist, eriti 9. märtsi hommikul, jäävihma ning tekkis jäide.
Ka lund sadas kõikjal - lund ladestus maksimaalselt 5-10 cm. Saju tõi meile
lõunatsüklon, kusjuures läänes asus 8. märtsi õhtupoolikul ka üks
sajuvöönd, aga see lagunes 9. märtsiks.
Huvitav
on märkida, et pilvede veesisaldus oli hommikul ebatavaliselt kõrge. Talvel ei
ole radar
kordagi nii kõrget veesisaldust näidanud. Ilmselt oli tegemist asjaoluga, et
radar registreeris vihma ja jäävihma 0,5 km kõrgusel (lumeekvivalent ei läheks
üle rohelise): peegelduvus on vedelate sademete korral suurem ja sellest siis
ka niisugune tulemus.
Radaripilt:
EMHI
orkaan
Orkaan (Vaiksel ookeanil nimetatakse taifuuniks, India ookeanis tsükloniks
jne) on troopiline tsüklon, milles ulatub tuulte püsikiirus vähemalt 32,7 m/s
ja kus on eriti suur õhurõhugradient. Keskmes on sageli tuuletu ja ilusa ilmaga
ala - silm.
Orkaaniks loetakse
vaid troopiline tsüklon, mis vastab loetletud kriteeriumidele. Kui
parasvöötmes on mõnes tsüklonis sama tugev või tugevam tuul, siis öeldakse
orkaanitugevusega tuul või torkaan. Sageli eksitakse ajakirjanduses ka orkaani
liikumiskiirusega, ajades segi tuule kiiruse ja orkaani edasiliikumise kiiruse, mis on mõni
kuni mõnikümmend km tunnis.
Vt ka tuulte skeemi orkaanis.
pilv
Pilved
on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest
või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud
sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses.
Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos
tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk
tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid
tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval
jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning
sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui
tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne
klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
jäide
Jäide on maapinnal ja esemetel tekkinud jääkiht.
Seda põhjustab udupiisakeste või vihma külmumine
allajahtunud olekus. Kui tekkinud jääkiht on õhumullikestest vaba (tekib
jämedamate vihmapiiskade korral), on see läbipaistev. Kui jäitesse jäävad sisse
õhumullikesed ja -tühimikud, näiteks udupiisakeste või uduvihma külmudes, on
tulemuseks läbipaistmatu, aga vähem ohtlikum kiht. Ladestuse paksus ja sageli
ka olemasolu sõltub tuulest: eelkõige tekib jäide tuulepoolsele küljele, hiljem
võib tekkida ka tuule eest varjatud külgedele.
Jäide on väga ohtlik, sest ladestus on sageli
äärmiselt libe ja võib soodsatel tingimustel olla isegi kümneid sentimeetreid
paks, põhjustades puude murdumist, kommunikatsiooniliinide katkemist jms.
radar
Radar (tegelikult kunagine akronüüm ehk lühendsõna
ingliskeelsest nimetusest radio detection and ranging) on meteoroloogias ja sõjanduses laialt
kasutust leidnud seadmete süsteem, mis töötab elektromagnetlainete liikumise ja
peegeldumise põhimõttel: väljasaadetud elektromagnetlainete peegeldumist, suuna
ja lainepikkuse muutumisi on võimalik registreerida ja selle alusel saab
arvutada näiteks elektromagnetlainete teele jäänud objektide mõõtmeid, kiirust
ja liikumise suunda.
Tavaliselt kasutatakse
raadio- või mikrolainete diapasooni jäävaid elektromagnetlaineid.
Üldiselt näeb radari
töö nii välja, et saadetakse välja signaal, mis peegeldub teele jäänud
objektidelt. Tagasipeegeldunud signaal saabub vastuvõtjasse, ning seejärel
arvutatakse signaali teeloldud aja ja suundantenni suuna järgi objekti asukoht.
12. veebruar 2009
Kes tunneb loodust
ja matemaatikat või füüsikat, täpsemalt mittelineaarset dünaamikat, tõenäoliselt teab, et peaaegu kõikjal leidub kaootilisi protsesse. Nende üht väljundit -
fraktaalsust ja fraktaleid - võib täheldada ka pilvede ja pilvesüsteemide
puhul.
Kuidas võiks fraktalite
või mittelineaarse dünaamika tundmine üldisemalt pilvede ja ilmasüsteemide
puhul kasulik olla? Mittelineaarse dünaamika meetodeid saab kasutada
ilmasüsteemide (konvektiivsüsteemide ja tsüklonite) käitumise, muutumise ja
liikumise ennustamiseks, samuti pilve sisestruktuuri tundmaõppimiseks ja saju
ennustamiseks.
orkaan
Orkaan (Vaiksel ookeanil nimetatakse taifuuniks, India ookeanis tsükloniks
jne) on troopiline tsüklon, milles ulatub tuulte püsikiirus vähemalt 32,7 m/s
ja kus on eriti suur õhurõhugradient. Keskmes on sageli tuuletu ja ilusa ilmaga
ala - silm.
Orkaaniks loetakse
vaid troopiline tsüklon, mis vastab loetletud kriteeriumidele. Kui
parasvöötmes on mõnes tsüklonis sama tugev või tugevam tuul, siis öeldakse
orkaanitugevusega tuul või torkaan. Sageli eksitakse ajakirjanduses ka orkaani
liikumiskiirusega, ajades segi tuule kiiruse ja orkaani edasiliikumise kiiruse, mis on mõni
kuni mõnikümmend km tunnis.
Vt ka tuulte skeemi orkaanis.
pilv
Pilved
on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest
või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud
sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses.
Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos
tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk
tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid
tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval
jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning
sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui
tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne
klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
29. november 2008
Üks väga tugev
novembri tuisk tabas Eestimaad näiteks kaugel 1975. aastal. Ka 33 aastat tagasi oli lumesadu erakordselt tugev ning puhus
tugev tuul. Tõsi küll, Lõuna-Eestis sadas ennelõunani lörtsi ja alles
hiljem hakkas sadama lund. Tuisk tabas kõige
rängemini Põhja- ja eriti Kirde-Eestit. Peamagistraalid olid kohati läbimatud, rääkimata kõrvalteedest.
Sellise novembrituisu tõid tollal Eestisse kaks Atlandilt pärit tsüklonit, mis
saarte kohal ühinesid. Enne tormi valitses samamoodi kui 2008. aastal väga soe
ilm; madalaimaks õhurõhuks registreeriti aga 974,6 hPa (SI-süsteemi rõhuühikuks on 1 Pa ( paskal); 100 Pa = 1 hPa).[1]
Ka 2008. aasta
märtsi lõpus saabus Eestisse nagu novembriski lõunatsüklon, aga sademed ja tuul
jäid nõrgemaks. Otepääl täheldati äikest.[2]
2008. aasta 23. novembri
tsükloniga seoses peab märkima mõningaid erakordseid asjaolusid:
- pilved oli
optiliselt ja infrapunasele täiesti läbipaistmatud (st suure tiheduse ja
ulatusega, näiliselt sarnased rünksajupilvedele; kihtpilvede - mõeldud on kõiki
kihilisi pilvi - puhul on suur tihedus või veesisaldus üsna harv nähtus),
- intensiivne
kestev lumesadu ja tuisk,
- esinemine
novembris (näiteks veebruaris, aga ka märtsis on selline olukord tõenäolisem),
- õhurõhu
eriti madal miinimum,
- mahasadanud lume
hulk ning paksus (mõnel talvel ei saja kordagi nii palju lund),
- tsükloni kiire
evolutsioneerumine (ontogenees) ja topeltfrontaalsüsteemid.
Millised olid
tingimused ja mis täpselt toimus ning kuidas tsüklon kujunes?
rünksajupilv
Rünksajupilv on pilveliik, ladina keeles Cumulonimbus, mis tekib kas frontidel või
termilise konvektsiooni tõttu.
Rünksajupilvega kaasneb sageli äike, rahe, tugev hoovihm ja
puhanguline tuul.
orkaan
Orkaan (Vaiksel ookeanil nimetatakse taifuuniks, India ookeanis tsükloniks
jne) on troopiline tsüklon, milles ulatub tuulte püsikiirus vähemalt 32,7 m/s
ja kus on eriti suur õhurõhugradient. Keskmes on sageli tuuletu ja ilusa ilmaga
ala - silm.
Orkaaniks loetakse
vaid troopiline tsüklon, mis vastab loetletud kriteeriumidele. Kui
parasvöötmes on mõnes tsüklonis sama tugev või tugevam tuul, siis öeldakse
orkaanitugevusega tuul või torkaan. Sageli eksitakse ajakirjanduses ka orkaani
liikumiskiirusega, ajades segi tuule kiiruse ja orkaani edasiliikumise kiiruse, mis on mõni
kuni mõnikümmend km tunnis.
Vt ka tuulte skeemi orkaanis.
kihtpilved
Kihtpilved (Status) on ühtlane tume pilvkate, mis katab suurema osa
taevast või sageli kogu taeva. Kihtpilvede aluse kõrgus on
0,1-0,7 km, paksus 0,2-0,8 km. Mõnikord annavad suvel uduvihma, külmal ajal kerget lund.
torm
Tormiks loetakse (püsi)tuul, mille kiirus on vähemalt 20,8 m/s.
paskal
SI-süsteemi rõhuühik, 1 paskal (Pa) on rõhk, mille tekitab 1 ruutmeetri suurusele pinnale ühtlaselt jaotunud 1 njuutoni suurune jõud.
Nimetatud Blaise Pascali järgi.
1 atmosfäär on 101325 paskalit ehk 1013,25
hektopaskalit.
tuisk
Tuisk on meteoroloogiliste nähtuste kogum,
mille põhiline kriteerium on lumesadu või lumekanne; tuule kiirus 11–14 m/s; kestvus 12 tundi või vähem.
pilv
Pilved
on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest
või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud
sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses.
Astronoomias nimetatakse pilveks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos
tänu gravitatsioonile, nagu näiteks udukogu.
Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk
tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub, kuid
tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (Luke Howard) ning tänapäeval
jaotatakse need nelja klassi ja kümnesse põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle saja ning
sagedane on üleminek ühest liigist teise.
Pilved on oluline kliimafaktor, mis põhjustab sademeid (nii vedelaid kui
tahkeid), muudab temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga nende täpne
klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada.
|
