Kosmosetehnika

Kuni viimase ajani loodi kanderakette ja kosmoselaevu ainult valitsuste tellimusel ja rahastati riigieelarvest. Enam nii ei ole, nüüd tegelevad sellega mitmed erafirmad oma raha eest. Kõige kaugemale on jõudnud Ameerika firma SpaceX.

Firma SpaceX (Space Exploration Technologies Corporation) asutas 2002. aasta juunis Elon Musk, 1971. aastal Lõuna-Aafrikas sündinud ja internetiäriga rikkaks saanud mees. Tema eesmärk oli muuta kosmosesse lendamine odavamaks ja ohutumaks kui seni. Hinnatasemest aimu saamiseks kujutage ette, et peate kilogrammise paki Tartust Tallinna vedamise eest maksma üle 10 000 dollari, kusjuures selle kohale toimetanud auto kulub täielikult, nii et järgmise paki veoks tuleb uus osta. Täiesti absurdne olukord, aga just nii on asi siis, kui seda kilost pakki oleks vaja sõidutada 200 kilomeetri kaugusele mitte mööda maad, vaid otse üles - kosmosesse.

Kolmveerand sajandit öeldi, et Päikesesüsteemis on üheksa planeeti, kuid praeguseks on neid järele jäänud kaheksa. See-eest on lisandunud viis kääbusplaneeti, mis aga polegi planeedid. Nagu oleks neist muutustest veel vähe, liiguvad alates 2008. aastast Neptuuni orbiidi taga neli plutoidi. Mis on Päikesesüsteemiga juhtunud? Vastata aitab neile küsimustele suuresti just moodsa kosmosetehnika, Voyageride ja Hubble'i kosmoseteleskoobi vahendusel saadud teave.

Kui tollal 24aastane ameeriklane Clyde Tombaugh 1930. aastal Harvardi ülikooli presidendi Percival Lowelli arvutuste põhjal Pluuto avastas, oli vaimustus suur. Kansase osariigi farmist pärinev astronoomiahuviline noormees sai üleöö kuulsaks ja muu hulgas ka stipendiumi puuduva astronoomia-alase hariduse omandamiseks.

Paraku ei õnnestunud äsja avastatud taevakeha näha kettakujulisena nagu senituntud planeete. See näitas, et Pluuto on palju väiksem kui oodatud ja ei saa tekitada teiste planeetide liikumises häireid, millel põhinesid Lowelli arvutused. Öeldu sai lõpliku kinnituse 1978. aastal, kui avastati Pluuto kaaslane Charon. Kaaslase olemasolu annab võimaluse planeedi massi täpsemalt määrata ja nii selguski, et Pluuto on 500 korda kergem kui Maa. Pluuto mass on isegi Kuu omast väiksem, moodustades viimasest vaid kuuendiku. Selge, et avastamisel üheksanda planeedina välja kuulutatud taevakeha tegelikult seda tiitlit ei väärinud. Automaatjaama Voyager 2 möödalennul Neptuunist selgus ka, et selle planeedi mass oli varem valesti teada ja seega osutusid olematuteks needki häiritused, mille järgi Pluuto justkui oleks avastatud. Clyde Tombaugh'l oli lihtsalt vedanud.

Aga millega on siis Pluuto puhul tegemist? Vastus peitub Hollandi päritolu Ameerika astronoomi Gerard Kuiperi juba 1951. aastal esitatud hüpoteesis, et Neptuunist kaugemal paikneb suhteliselt väikeste taevakehade vöö, millest pärinevad lühiperioodilised komeedid, säärased, millel kulub tiiru tegemiseks ümber Päikese vähem kui 200 aastat. Kuiperi vööks kutsutav moodustis jäi hüpoteetiliseks kuni 1992. aastani, mil sealkandis avastati Pluuto järel teine taevakeha. Ajapikku leiti neid veelgi ja sai järjest selgemaks, et Pluuto on vaid üks paljudest Kuiperi vöö objektidest. Mõned neist taevakehadest olid küll üsna suured - nende läbimõõt ületas tuhandet kilomeetrit, ent esialgu oli Pluuto oma 2300kilomeetrise läbimõõduga siiski Kuiperi vöö suurim objekt ning võis vähemalt sellega õigustada planeedi staatust. Kuid enam mitte.

4. oktoober 1957 oli suurpäev mitte ainult nüüdseks juba kadunud Nõukogude Liidu, vaid kogu inimkonna ajaloos - orbiidile jõudis edukalt maailma esimene tehiskaaslane Sputnik. Sellele järgnenud terve maailma üldsuse imetlev reaktsioon üllatas Nõukogude juhtkonda, kes erilist propagandavõitu polnud oodanud. Nad toibusid aga kiiresti ja mõne päeva pärast kutsus tolleaegne N Liidu juht Nikita Hruštšov peakonstruktori Sergei Koroljovi enda juurde ning tuletas meelde, et varsti (7. novembril) on saabumas oluline tähtpäev - möödub 40 aastat  Oktoobrirevolutsioonist. Nii tähtis sündmus vajas loomulikult ka silmapaistvat saavutust kosmoses ja seda Koroljov riigijuhile lubaski. Selleks ei sobinud juba ehitamisel olev Raske tehiskaaslane (Tjažolõi sputnik, hilisem Sputnik 3) rohkem kui kümne teadusliku aparaadiga pardal, vaja oli midagi enamat. Koroljovil oligi hea idee kohe varnast võtta - saata kosmosesse esimene elusolend - koer. Aega oli jäänud küll vähevõitu, kuid alustama ei pidanud nullist. Ka lihtsustas ülesannet tublisti see, et katselooma polnud kavas Maale tagasi tuua, see oleks tolle hetke tehnilisi võimalusi arvestades olnud ka üsna võimatu. Aga eks loomi ole katsetuste käigus varemgi ohverdatud.

Laika polnud kosmoses esimene

Nõukogude Liidus algas koerte lennutamine kosmosesse Saksamaalt sõjasaagiks saadud rakettide V2 koopiatega R1 1951. aastal. Võrreldes näiteks ahvidega, valiti koerad katseloomadeks nende rahulikkuse tõttu. Esimesena startisid 22. juulil 1951 Dezik ja Tsõgan ning jõudsid pärast saja kilomeetri kõrgusele tõusmist elu ja tervisega maale tagasi. Säärast lendu nimetatakse suborbitaalseks - selle käigus tõustakse küll kõrgele, kuid orbiidile ümber Maa ei jõuta. Kui tegu oleks olnud inimestega, oleksid nad olnud tänapäevases mõistes kosmonaudid, kuna jõudsid saja kilomeetri kõrgusele maapinnast, mida loetakse kosmose piiriks (lähemalt on sellest juttu eelmises Horisondi numbris ilmunud loos "Turistina kosmoses"). Kokku tehti koertega 29 suborbitaalset lendu, mille käigus ka mitu koera oma elu kaotas. Nii omandati kogemusi koerte treenimisel kitsas ruumis viibimiseks, töötati välja mullikujuline klaasist kiivriga skafander ja kabiin. Suborbitaalne lend kestab vaid mõnikümmend minutit, orbiidil pidi aga koer olema umbes nädala. Seega tuli kibekähku välja töötada seadmed, millega koeri toita, kabiinis temperatuuri hoida jms. Söögiks otsustati kasutada kõrge toiteväärtusega želeed, millele oli lisatud kiudaineid, et kõht paremini läbi käiks. See oli tõsine probleem, kuna kabiin oli nii kitsas, et koer seal end eriti liigutada ei saanud, ta võis üksnes kas lamada, istuda või seista.

Kosmoseturismile, nagu ka paljule muule kosmoselendude alal, pani aluse Venemaa, mille pidevas rahapuuduses olev kosmoseagentuur lennutas 28. aprillil 2001 kosmoselaevaga Sojuz TM-32 orbiidile Ameerika ärimehe Dennis Tito - esimese inimese ajaloos, kes maksis ise kinni oma kosmoselennu. See ei olnud erilend Tito lõbustamiseks, vaid tavaline rahvusvahelise orbitaaljaama ISS meeskonnavahetus. Tito istus kolmandal istmel, mis muidu oleks tühjaks jäänud, kuid sellegipoolest kulus tal reisile kuuldavasti vähemalt 20 miljonit dollarit (täpne summa on ärisaladus). ISS-i pardal sooritas Dennis Tito mitmeid eksperimente. Algul oli NASA Tito orbitaaljaama sisenemise vastu, kuid nõustus pärast mitmete lepingute sõlmimist tingimusel, et ISS-i Ameerika osas võib ta liikuda vaid koos saatjaga. 1940. aastal sündinud Dennis Tito pole kosmoseasjanduses uustulnuk. Kuigi lennuks vajaliku rahasumma teenis ta enda asutatud investeerimis- ja konsultatsioonifirma, töötas ta 1960. aastatel planeetidevaheliste automaatjaamadega kuulsust kogunud NASA Californias Pasadenas asuvas reaktiivliikumise laboratooriumis JPL, kus kavandas Marsile suunduvate automaatjaamade lennuteid.

Järgmisena käis aasta hiljem samal viisil kosmoses Lõuna-Aafrika Vabariigi päritolu tarkvaraärimees (tegeleb praegu muu hulgas populaarse Linuxi distributsiooniga Ubuntu) Mark Shuttleworth, kes oma 28 eluaastaga on seni noorim kosmoseturist. Seejärel tuli kosmosesüstik Columbia katastroofi tõttu pikem vahe, sest siis tuli katastroofi põhjuste kõrvaldamiseni Sojuziga ISS-le toimetada korraga kolm astronauti/kosmonauti ning järgmine kosmoseturist Gregory Olsen startis alles 1. oktoobril 2005. Ameeriklane Olsen (1945) on ärimees ja teadlane, kes praegu juhib nagu Titogi investeerimisfirmat, kuid on aja jooksul asutanud ka kaks kiirgusvastuvõtjate valmistamisega tegelevat ettevõtet. Veel varem on ta töötanud uurijana omaaegses tuntud Ameerika firmas RCA ning tema nimel on 12 patenti ja üle saja erialaartikli. Tema kosmoses tehtud katsed olid seotud kaugseire ja astronoomiaga.

Edasi on kosmoseturistid pääsenud lendama regulaarselt korra aastas. 18. septembril 2006 jõudis paar päeva pärast oma 40. sünnipäeva orbiidile esimese naisturistina iraanlanna Anousheh Ansari, kes elab alates 1984. aastast USA-s. Seal on ta omandanud eletroonika- ja arvutialase hariduse ning töötab praegu firma Prodea Systems juhina, mille üks asutajatest ta ise on.

Praeguse seisuga käis oma raha eest viimasena kosmoses Ungari päritolu Ameerika tarkvaraspetsialist ja ettevõtja Charles Simonyi (1948). Arvutiteaduse alal prestiižikas Stanfordi Ülikoolis doktorikraadi omandanud Charles Simonyi teenis oma varanduse Microsoftis, juhatades rakendustarkvara, muu hulgas ka Wordi ja Exceli väljatöötamist. Praegu juhib ta omaenda asutatud firmat Intentional Software. Oma ligi kaks nädalat kestnud kosmoselennu ajal pidas ta kogenud raadioamatöörina sideseansse kümnete huvilistega nii Ameerikas kui Ungaris.