Kui saurused 65 miljoni aasta eest välja surid, ei hakanud tänapäeva imetajate esivanemad kohe hoogsalt uuteks liikideks jagunema. Nõnda väites seavad ajakirjas Nature kirjutavad Saksa, Briti, Kanada, Austraalia ja Ameerika teadlased senise üldlevinud arusaama kahtluse alla.

Teadlased uurisid tuhandete imetajaliikide kohta kogutud geeni-, fossiili- ja muid andmeid ning koostasid imetajate suure evolutsioonilise sugupuu. Sealt võis näha, et sauruste kadumise järel hoogustus liigiteke mingil määral küll, kuid ainult niisugustes imetajarühmades, kes tänaseks ise välja on surnud, nagu kapjadega hundi taoline mesonüks, või esindatud ainult väheste liikidega, nagu laiskloom. Meie ajale iseloomulike imetajate nagu kassi, koera, hiire, hobuse ja inimese eellaste seas suuremaid muudatusi tollal veel aset ei leidnud.

Tšernobõli lähedal valivad linnud pesitsemiseks madalama kiirgustasemega paiku. Kuidas nad seda teevad, on seni mõistatus.

Teadlased seadsid plahvatanud tuumareaktorist umbes kolme kilomeetri kaugusel üles üle kahesaja pesakasti ja jälgisid siis lähemalt must-kärbsenäpi ja rasvatihase pesitsuskäitumist. Et 1986nda aasta katastroofi järel sattus radioaktiivset ainet maapinnale ebaühtlaselt, siis sai pesakaste üles panna väga erisuguse radiatsioonitasemega kohtadesse, mis muul moel, näiteks toidurohkuse poolest, üksteisega ülimalt sarnanesid. Mõne pesakasti juures oli kiirgust koguni kaks tuhat korda üle maailma keskmise loodusliku taseme.