Ees ootab taas kevadine kellakeeramine. Kui palju ja kui kaua see kellegi enesetunnet mõjutab, sõltub ilmselt indiviidist. Hoopis põnevam on aga asjaolu, et kellaaeg võib mõjutada meie ajalootunnetust.
9. märtsil 1989 tähistati Tallinnas 45 aasta möödumist nn Kuldlõvi ööst, mil Punaarmee lennuvägi hävitas Tallinna kesklinna ning surmas tuhandeid tsiviilelanikke. Kell seitse õhtul 1989, st samal ajal, kui 1944. aastal õhurünnak algas, helisesid kirikukellad ning inimesed süütasid Harjumäe nõlval hukkunute mälestuseks küünlad. Miski siiski ei klappinud: sellelgi päeval ajalehtedes avaldatud mälestustes kõneldi pilkasest ööst, mida valgustasid lennukitelt alla lastud Stalini jõuluküünaldeks aasitud valgusraketid. Pool sajandit hiljem polnud päike sel kellaajal Tallinnas veel loojunudki. Nimelt erines 1944. ja 1989. aastal Eestis kehtinud ajaarvestus teineteisest kahe tunni võrra.
Kui aega mõõdeti tundides
Mineviku esitamisel on sageli oluline teada, kas meid huvitav sündmus toimus päevavalgel või ööpimeduses ehk langes koidu- või ehaajale. Kuni 20. sajandini ei tekita ajalooallikates esinevate kellaaegade tõlgendamine erilisi probleeme. Juba Läti Henriku kroonika kasutab kellaaja määramisel tunniajalist täpsust, kuigi toonane tunni pikkus varieerus sõltuvalt aastaajast. Veel varauusajal olid linnade tornikellad ühe osutiga, mis tunde näitasid, sest aja minutilise täpsusega mõõtmiseni jõudis inimkond alles 17. sajandi keskpaigas. Sekundi täpsus saavutati 1720. aastatel. Mõistagi oli tollases igapäevaelus taolist täpsust vaja sama vähe kui tänapäeva argielus aatomikella. Ajaarvamine toimus kohaliku päikeseaja järgi: keskpäev (kell 12) langes hetkele, mil päike oli seniidis. Et see astronoomide keeles tõeliseks päikeseajaks nimetatud hetk võib kõikuda aastaajast sõltuvalt kuni veerand tundi, hakati aja täpsemal mõõtmisel kasutama kohalikku keskmist aega, mis fikseeris keskpäeva hetke konstantsena läbi kogu aasta. Kohaliku keskmise aja järgi on keskpäev nii Tallinnas kui Tartus täpselt kell 12 päeval, kuigi Tallinnasse saabub keskpäev nagu ka kesköö Tartuga võrreldes keskmiselt kaheksa minutit hiljem.
Et raudteejaamas poleks mitu kella
Päikeseaeg sobis ajaarvestuse aluseks 19. sajandi lõpuni. Alles raudteeliikluse areng tekitas vajaduse kogu teatud territooriumi hõlmava ühtse ajaarvestuse järele. Siit sai alguse vööndiaeg, mille idee pakkusid 1870. aastatel esimestena välja Ameerika Ühendriikide kooliõpetaja Charles F. Dowd ja Kanada insener Sandford Fleming. Seni kasutas iga Põhja-Ameerika raudteekompanii oma ajaarvamist ning toonastes raudteejaamades võis korraga näha mitut eri ajanäiduga kella.
Nüüd jagati maakera üksteisest täistunni võrra erinevateks ajavöönditeks. 1883. aastal Ameerika Ühendriikides kehtestatud vööndiaeg jõudis Euroopasse 1893. aastal, mil vööndiajaga ühines 26 riiki. Maailmaaeg (Universal Time, Weltzeit) lähtus Londoni Greenwichi observatooriumi joonele tõmmatud nullmeridiaanist. Inglased olid Greenwichi aja kogu Suurbritannia saarel kehtiva ühtlusajana kasutusele võtnud juba 1847. aastal. Maailmaajast ida poole jääva järgmise vööndi - Kesk-Euroopa aja (Mitteleuropäische Zeit) keskjooneks jäi 15. idapikkuse meridiaan, sellest veelgi ida suunas asus Ida-Euroopa ajavöönd keskjoonega 30 kraadi idapikkust.
Praktikas oli vööndiaja meridiaanset joont peaaegu võimatu järgida. Paratamatult tuli arvestada riigi- ja halduspiiridega, mistõttu mõni maa-ala võis jääda ka naaberajavööndisse. Et Kesk- ja Ida-Euroopa ajavööndi vaheline piir on 22°30′ idapikkust ehk siis täpselt Kuressaare kohal, peaks vööndiaega rangelt võttes kehtima Saaremaa lääneosas nagu ka Hiiumaal Kõpu poolsaarel teine aeg kui ülejäänud Eestis. Ida-Euroopa vööndiaja järgi on keskpäev Narvas kell 12.07, Tartus 12.13, Tallinnas 12.21, Kuressaares 12.30 ning Vilsandil 12.33. Seega erineb keskmine kohalik aeg Eesti lääne- ja idapoolseima punkti vahel 26 minutit.
Kelle võim, selle aeg
Eestis mindi Ida-Euroopa ajale ametlikult üle alles 1. mail 1921. Raudteedel kehtis ka varem Peterburi aeg, mida arvestati 30. idameridiaanil asuva Pulkovo observatooriumi järgi, mis kattus seega täpselt Ida-Euroopa vööndiajaga. Seevastu teistes elusfäärides kehtis Eestis kuni 1921. aastani Tallinna aeg. Ida-Euroopa vööndiajas elas Eesti kogu kahe maailmasõja vahelise iseseisvusaja.
Pärast Nõukogude Liidu anneksiooni kehtestati 3. augustil 1940 Eestis Moskva aeg (Московская время), mis oli Ida-Euroopa vööndiajast tunni võrra ees. Õigupoolest mahub Moskvagi veel Ida-Euroopa ajavööndi idapiirile (37°30′ ip), kuid et kogu Nõukogude Liidus kehtestati rahvakomissaride nõukogu 16. juuni 1930 dekreediga vööndiajast tunni võrra ees olev aeg, mida lühendatult nimetati ka dekreediajaks, tuli ka Eestis kellad tunni võrra ette keerata.
Moskva aeg sai püsida vaevalt aasta. Saabus uus okupatsioonivõim ning eestlastel tuli jälle kella keerata - sedapuhku kaks tundi tagasi: kogu Saksa okupatsioonialal kehtestati Kesk-Euroopa aeg. Kui dekreediaja kehtestamist põhjendati päevavalguse parema kasutamise vajadusega, siis Kesk-Euroopa aeg seda küll kuidagi ei soosinud. Jaanipäeval tõusis päike kell kaks öösel, jõulude ajal aga loojus juba kell kaks päeval.
Suveaja saaga
Suveaeg (daylight saving time) kehtestati esmakordselt 30. aprillil 1916 Esimese maailmasõja aegsel Saksamaal. 21. mail 1916 järgis vastase eeskuju Inglismaa. Teise maailmasõja ajal kasutasid suveaega juba peaaegu kõik Euroopa riigid: inglased keerasid kellaosutid suveks lausa kahe tunni võrra ette. Eesti alal kehtis suveaeg 1943. aastal 29. märtsist 4. oktoobrini ning 1944. aastal 3. aprillist Punaarmee poolt veel vallutamata alal 2. oktoobrini. Taaskordne Moskva aja kehtestamine lükkas päikeseloojangu kaks tundi edasi, samavõrra hilisemaks nihkus aga ka päikesetõus.
Uuesti hakati Euroopas energiakriisist ajendatuna kasutama suveaega 1970. aastatel. Nõukogude Liidus kehtestati suveaeg 1. aprillil 1981, mil kellad lükati veel tunni aja võrra edasi. Tüüpilise nõukoguliku üritusena kaasnes sellega paras tohuvabohu, sest erinevalt Lääne-Euroopa riikidest, kus suveajale üleminek toimus nädalavahetusel ja vähem häirivatel hommikupoolsetel öötundidel, valiti Nõukogude Liidus selleks hetkeks täpselt südaöö vastu kolmapäeva. Hilisemad üleminekud toimusid küll juba samas taktis teiste Euroopa suveaega kasutavate riikidega. Päike tõusis nüüd ka jaanipäeva paiku alles kell viis hommikul, see-eest jätkus päikesevalgust pea südaööni.
Tuleme tagasi traagiliste märtsisündmuste juurde. Kui 1944. aastal Kesk-Euroopa aega kasutanud Tallinnas loojus päike juba kell 17.15, siis 1989. aastal Moskva aja järgi alles kell 19.15.
Koos Nõukogude võimuga kadus ka Moskva aeg. 26. märtsil 1989, kui Nõukogude Liidus keerati kellad suveajale, jäeti see Eestis tegemata, millega oligi Ida-Euroopa ajavööndi suveaeg taastatud. Aastatel 1990-1996 ning 2000-2001 Eestis suveaega ei rakendatud, mis tekitas aprillist septembri-oktoobrini Venemaaga juba kahetunnilise ajavahe, viis aga Eesti samasse kellaaega Kesk-Euroopa suveajaga. Kuigi Eestis jäid kellaseierid keeramata, tehti seda kaks korda aastas meie naaberriikides, mis tekitas üha enam rahvusvahelistuvas elukorralduses palju ebamugavusi. 2002. aastal mindi suveajale tagasi ning siitpeale käib Eesti samas ajarütmis teiste Euroopa riikidega.
Et üleminek suveajale toimuks kogu Euroopa Liidus üheaegselt, keeratakse suveajale üle minnes kellad märtsikuu viimasel pühapäeval tunni aja võrra edasi Kesk-Euroopa aega kasutavates riikides kell kaks, Inglismaal, Iirimaal ja Portugalis kell üks ning Soomes, Eestis, Lätis, Leedus, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas ja Küprosel kell kolm. Oktoobrikuu viimasel pühapäeval keeratakse kell jälle tunni võrra tagasi vastavalt kell kolm, kell kaks ja kell neli varahommikul.
Kui Euroopas kestab suveaeg talveajast kaks kuud kauem, siis Ameerika Ühendriigid ja Kanada elavad alates 2007. aastast suveajas lausa kaks kolmandikku aastast: märtsikuu teisest pühapäevast novembrikuu esimese pühapäevani.
MATI LAUR (1955) on lõpetanud keskkooli Abjal ja ülikooli Tartus. Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna ning Ajaloo ja Arheoloogia Instituudi professor. 2000. aastal kaitstud doktoritöö käsitles Eesti ala valitsemist 18. sajandil (1710-1783). Saanud 2004. aastal riigi teaduspreemia humanitaarteaduste valdkonnas. Akadeemilise Ajalooseltsi juhatuse liige ja ajalooajakirja „Forschungen zur baltischen Geschichte" üks väljaandja.
