„Vineerist välja sai saetud kitarr ..." laulis kunagi Ivo Linna. Mina pole kahjuks kunagi ühelgi instrumendil mänginud (kui kaaskodanike närve mitte arvestada). Sellegipoolest tuli üks muusikust tuttav jutuga, et tal läheks vaja patareidel töötavat tagasihoidlikku kitarrivõimendit.
Lootuses, et ka mõnel teisel võib sarnast asja kas või oma keldribändi proovil vaja minna, saigi käesolev õpetus paberile pandud.
Kitarrivõimendi elektriskeem
Skeem ise, mille leiate trükinumbrist, on üsna lihtne ja peaks olema jõukohane ka algajale elektroonikule. Põhiline võimendav element on mikroskeem U1. See annab nii vajaliku pingevõimenduse (kuni 200 korda) kui ka võimsusvõimenduse väikese kõlari tüürimiseks. Võimendi koormuseks sobib 8oomise takistusega valjuhääldi ehk kõlar. Sellel saavutatakse väljundvõimsus kuni 0,7 vatti.
Skeem on energiasäästlik - „tühjalt" tarbitakse kõigest 4 milliamprit (mA)! Kõlar ühendatakse skeemiga läbi sidestuskondensaatori C2. Ahel R3, C5 hoiab ära mikroskeemi võnkuma hakkamise kõrgetel sagedustel. Praktikas oleks genereerimist kuulda kõrgsagedusliku vilinana, heli on moonutatud, skeemi voolutarve suur. Mikroskeemi võimendust saab reguleerida potentsiomeetriga VR2 (mida väiksem takistus, seda suurem võimendus). Kui jätta pote VR2 ära, on skeemi võimendus 20 korda (26 db). Lülitades VR2 asemele kondensaatori mahtuvusega 10 μF, tõstame võimendust 200kordseks (46 db). Kande võib ühendada skeemiga läbi lüliti (nn bass boost) ja see Kondensaator C4 silub mikroskeemi eelastme toidet.
Põhimõtteliselt võiks skeem siinkohal lõppeda: võimendust on piisavalt ja valjuhääldi mürtsub. Reaalses elus tulevad siiski mängu mõned nüansid. Nimelt on kitarri helipea üsna suure väljundtakistusega (kilo-oomides). Sellist signaaliallikat on lihtne maha koormata isegi uhke väljamaiseid kirju täis mitme meetri pikkuse ühendusjuhtmega. Kõrvale avaldub niisugune koormamine kõrgete signaalide kadumisena. Signaali koormab ka meie võimendi ise. Andmelehe kohaselt on selle sisendtakistus 50 kilo-oomi suurusjärgus.
Igasugused signaalitöötlusplokid (distortion jne) on ka pahatihti liiga madala sisendtakistusega. Puhver transistoril Q1 omab suurt sisendtakistust (u 1,5 M) ja madalat väljundtakistust. Just see, mida meil vaja on. Pingevõimendust see aste ei anna. Kondensaator C1 silub skeemi toitepinget ja väldib võnkumise (viled, kahinad) patarei tühjenemisel.
Aga ikkagi - ei ühtegi lampi skeemis ... läheb muusikagurmaani suu viltu. Noh, melomaanidega ma vaielda ei oska. Siiski väidavad sama mikroskeemi kasutanud muusikud, et kõla on „lambilik", ka ületüürimisel olla signaal meeldiv.
Montaaž ja häälestamine
Arvestades skeemi suhtelist lihtsust, pole erilist mõtet selle jaoks trükkplaati tegema hakata. Jupike tavalist makettplaati sobib väga hästi.
Väljatransistor Q1 on tundlik staatilise elektri suhtes. Selle väljaviikude näpuga puudutamist tuleks vältida nii palju kui võimalik. Eriti veel siis, kui särtsuv kampsun seljas ja kass süles tukub.
Veendume, et kõik sai ühendatud skeemi kohaselt ja lülitame põksuva südamega pinge peale. Mikroskeemi väljundisse (viik 5) peaks tekkima pool toitepingest (kõiki pingeid mõõdame alati maa ehk patarei miinuse suhtes). Ühendame valjuhääldi kontaktidele mingi häälitseja ja puudutame näpuga lõppvõimendi mikroskeemi ehk nagu elektroonikud ütlevad, kivi sisendit. Valjuhääldi hakkab urisema. Järelikult lõppvõimendi osa töötab.
Eelvõimendi väljundis, takistil R2, peaks samuti olema pool toitepingest. Ühendame muusikariista skeemi sisendiga ja võtame paar tugevamat akordi. Kui naaber uksele koputama tuleb, töötab skeem suurepäraselt!
Paar sõna Gain- ja Volume-ublakate kasutamisest. Esimene neist muudab mikroskeemi võimendust, teine aga nõrgendab mikroskeemi sisendis signaalitugevust. Üks võimalus „reguleerimiseks" on keerata Volume põhja ning tugevama sisendsignaali puhul pöörata Gain-nuppu seni, kuni veel ei teki kuuldavaid moonutusi.
LOE VEEL
- 100 W lõppvõimendi (edasijõudnutele)
- 60 W lõppvõimendi mikroskeemil LM387
- Pinget võimendav eelvõimendi kitarri
VELJO SINIVEE (1964) töötab Tallinna Tehnikaülikooli Füüsikainstituudis elektroonikuna. Huvialadeks elektroonika, koodi kirjutamine mikrokontrolleritele, akvaristika. Koduleht: http://parsek.yf.ttu.ee/~felc/
