Traditsiooniliselt on Romulust ja Remust imetava emahundi tegijateks peetud etruske ja valmimise ajaks 5. sajandit eKr. Tõsi - asjaolu, et Romulus ja Remus on skulptuurile lisatud hiljem, tõenäoliselt 15. sajandil, on kinnitust leidnud juba varem. Kahtlusi emahundi enda kohta on ärgitanud pronksskulptuuri valmistamise tehnoloogia, mida etruskid üldise arvamuse kohaselt ei tundnud.
Endine Rooma muinsuskaitsetöötaja ja arheoloog Adriano La Regina väidabki, et hunt pärineb keskajast, 13. sajandist. Seda tõsiasja kinnitavat 2007. aastal Salerno ülikoolis teostatud testid, mille läbiviimiseks kasutati nii radiosüsiniku- kui termoluminestsentsmeetodit.
Teate emahundi vanusest on avaldanud The Independent ja põhjanaabrite Tiede. Horisondi jaoks nõustus väidet kommenteerima ajaloodoktor Mait Kõiv: „Üldtuntud lugu Rooma rajamisest räägib, et hilisema suurlinna läheduses Alba mägedes asunud Alba Longa valitseja Amulius kukutas võimult oma venna ja pühitses tolle tütre Rhea Silvia neitsilikuks preestrinnaks, lootes sel moel venna sugu lõplikult välja suretada. Kui neiul sõjajumal Marsiga siiski kaksikud sündisid, käskis Amulius nad korvi sulgeda ja jõge mööda allavett saata. Jõeveed uhtusid korvi kaldale ja emahunt võttis kaksikvennad Romuluse ning Remus oma toitva hoole alla. Suureks sirgudes tapsid vennad lurjusest onu ja rajasid endale uue linna - sinna, kus päästev vool oli nad kaldale toonud ja emahunt imetanud. Tüli käigus aga tappis Romulus Remuse, viis linnaehituse üksi lõpule ja tõusis esimeseks Rooma kuningaks. Rooma vabariigi lõpuperioodi erudiit ja antikvaar Marcus Terentius Varro dateeris Rooma rajamise aastasse 753 eKr.
Kuigi lugu Romulusest ja Remusest polnud sugugi ainus, mida antiikajal Rooma rajamise kohta räägiti, kujunes see hiljemalt vabariigi perioodi lõpuks ehk 1. sajandiks eKr peaaegu kanooniliseks. Näib, et roomlased ei kahelnud selle tõepäras ning emahundist sai varakult teatud mõttes Rooma sümbol. Juba 3. eelkristliku sajandi müntidel lasid roomlased kujutada hunti poisse imetamas. Mitmed autorid, sealhulgas Cicero, teatavad meile hundi kujust (või kujudest), mis seisis (või olid seisnud) kas Kapitooliumi künkal või foorumil. Keskaegsetest allikatest loeme Rooma emaks peetud hundi kujust paavstilossis. 1471. aastal lasi paavst Sixtus IV viia hundi kuju, mille puhul kindlasti tegu siin kõne all oleva skulptuuriga, oma Kapitooliumi lossi ning tellis maalikunstnikult ja skulptorilt Antonio Pollaiuololt selle juurde imevate poiste kujutised. Üksikutest vastuhäältest hoolimata on kõnealust kuju kuni viimase ajani peetud samaks, mille olemasolust Kapitooliumil teatab Cicero ja mida keskaegsed autorid (hiljemalt 10. sajandist alates) nägid paavstilossis.
Traditsiooniliselt on Kapitooliumi emahunti peetud etruski skulptuuri üheks tähtteoseks. Paljud on selles näinud ka varaseimat tõendit Romuluse ja Remuse loo kohta, kuigi hunt ilma poisteta iseenesest ei ütle, et autor kuju valmistades tingimata just seda müüti silmas pidas. Kui Adriano La Regina väide hundi 13. sajandi päritolust tõele vastab, mõjutab see küll meie arusaama etruski kunstist, aga mitte Rooma rajamise loost. Müüt Romulusest ja Remusest on kindlasti vana, kuigi selle täpsemas tekkeajas pole asjatundjad kokku leppida suutnud, ning kirjalikud allikad ei jäta kahtlust antiikse hundiskulptuuri olemasolus. Küsimus on selles, kas vaidlusalune kuju on sama, millest räägivad Vana-Rooma ja keskaegsed kirjamehed, või on tegemist hilisema skulptuuriga, võib-olla varasema, kuid hävinud hundi koopiaga. Hundiskulptuur, olgu antiik- või keskaegne, ei saa müüdi autentsust ei kinnitada ega kummutada.
Ajaloolist tõde Romuluse loost otsida siiski ei maksa, nagu pole põhjust usaldada ka Rooma rajamise daatumit, mis kalkuleeritud tagantjärele ja suuresti mütoloogilise pärimuse põhjal."
