Great Naturalists: From Aristotle to Darwin
Toimetanud Robert Huxley
Londoni loodusloomuuseum ja kirjastus Thames & Hudson, 2007
www.krisostomus.ee hind 543 krooni
Küllap on üks kultuuri- ja teadusloo uurimisobjekte seegi, miks teadlaste ja ka laiema avalikkuse tähelepanu kõigub pendlina ühelt ainevallalt või lähenemissuunalt teisele ja siis jälle veidi uuenenud kuues tagasi. Ikka ja jälle ilmuvad „unustatud" suurkujud meie ette ja, ennäe imet, alati on neil meile midagi uut ütelda. Või on see uus siis lihtsalt unustatud vana nagu väidab tuntud kõnekäänd?
Küllap nii ühte kui teist, sest maailma arhiivide saladused pole kaugeltki veel lahti harutatud ja alati on võimalik üht või teist ajajärku või geniaalset teadlast hoopis uues nägemisnurgas esitleda. Eks kinnitab seda ka mõne aasta eest Lääne-Euroopas ja mõne kuu eest Eestis tähelepanu fookusesse tõusnud Daniel Kehlmanni „Maailma mõõtmine" („Die Wermessung der Welt"). Kehlmanni teos, mida on nimetatud „sädelevaks filosoofiliseks seiklusromaaniks" esitleb kahte Saksa suurvaimu, Alexander von Humboldti ja Carl Friedrich Gaussi, ning avab nende maailma, jätmata kasutamata pea ühtegi kirjaniku kasutuses olevat vahendit, nagu fantaasia, huumor ja iroonia. Geeniused Humboldt ja Gauss muutuvad luust ja lihast inimesteks koos kõikide nõrkuste, kinnisideede ja veidrustega. Ühelt poolt on nad justkui täiesti abitud, teisalt kõikvõimsad, sest nad on uuendanud arusaamist maailmast, kus me elame. Ehk näitab Kehlmanni raamatu suur edu, et teaduse ajalugu hakkab taas „popiks" muutuma. On ju olnud ajajärke, mil möödaniku suurmeestest rääkides on pööratud suurt tähelepanu hoopis sellele, et näidata nende teadmiste piiratust ja eksiarvamusi. Ajaloo suurimate mõtlejate piiratus pidi kinnitama käesoleva aja valgustatust, valitud suuna õigsust.
Tervik nii sisult kui vormilt
Sel korral vaatluse alla võetud raamat on kirjutatud hoopis teises võtmes kui Daniel Kehlmanni menuteos. Ometigi pole tegu mingi kuivusest krõbiseva ajalooraamatuga, mida Lewis Carrolli kuulsas mõistujutus „Alice Imedemaal" hakkas Hiir läbimärjaks saanud seltskonnale ette lugema, sest tema meelest oli see maailma kõige kuivem asi ja pidi kindlasti ka kaaslased ära kuivatama. Robert Huxley toimetatud „Suured looduseuurijad" esitab looduse uurimise loo läbi suurmeeste. Teos on tervik, nagu eluslooduski. Sellele vihjab ka toimetaja, kes on valinud raamatu motoks lõigukese Alexander von Humboldti opus magnum'ist „Kosmos": „Ühtsus mitmekesisuses ja sidemed, sarnasus ning kord, mis on omane kõigile, vormi poolest ka kõige erinevamatele loodud olevustele, on harmoonilise terviku alus ..."
„Suured looduseuurijad" on hoolikalt läbi komponeeritud kogumik, mis ühendab ülevaated 39 suure looduseuurija elust ja tegevusest ning näitab selgelt tähtsamate ideede arengulugu. Kuidas ennastsalgavast kogumisest ja klassifitseerimisest kasvas välja tänase teadusmaailma üks selgroogusid - evolutsiooniteooria. Suisa võluvaks teevad raamatu vanadest loodusteaduslikest ürikutest ja reisikirjadest pärit illustratsioonid, mis tänu kujundaja tööle annavad palju juurde teose terviklikkusele.
Aristotelesest Asa Grayni
Aastasadu öeldi maailma mõtestamisega seoses, et kõik algab Aristotelesest. Algab seegi raamat, kuigi antiikajale pole Robert Huxley väga suurt tähelepanu pööranud. Poole raamatust hõlmavad valgustusajastu suurkujud ja kolmandiku 19. sajandi looduseuurijad ning evolutsionistid. Pole kahtlust, et inimkonna ajalugu pakub välja palju rohkem kui 39 suurt looduseuurijat, seepärast väärib tähelepanu ka toimetaja mõttekäik ja arutlused teemal, kes on suur ja kes veidi väiksema kaliibriga.
Loomulikult kinnitab Robert Huxley, et kõikehaaravat teost pole veel kirjastatud ning alati tuleb teha valikuid. Kõnesolev raamat keskendub nendele, kelle huviobjektiks on terviklikud organismid ja organismide kogumid ehk teisisõnu - teadlased ja mõtlejad, kes ei peljanud kõige üldisemaid elusorganismide toimimise probleeme. Kõrvale on aga jäetud kõik need, kelle huvi keskendus eelkõige mõningate konkreetsete füsioloogiliste probleemide selgitamisele ja muudele kitsama tähendusega probleemidele organismide sisemuses, isegi vereringe avastaja William Harvey. Naljapärast võib siin tähendada, et ükski Nobeli meditsiini- ja füsioloogiapreemia laureaat ei kvalifitseeruks suureks looduseuurijaks.
Ka on Robert Huxley valitud suured loodusteadlased tänapäevases mõttes enamasti amatöörid. Paljud on loodust uurinud muu tegevuse, näiteks õpetamise või preestriameti kõrvalt. Tihti on nad oma töid ja teoste ilmumist ise ka rahastanud. Uut teadmist on loodud vaimustusest teadasaamise vastu. Selle nimel on palju vaeva nähtud, kannatatud nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Samas leidub kindlasti näiteid ka materiaalselt kindlustatud meestest, kes nautisid kuulsust ja võimugi, nagu Karl Linné, Alexander von Humboldt ja krahv Buffon. Looduseuurijate liigitamine on aga kindlasti tunduvalt tänamatum töö kui eluslooduse klassifitseerimine. Möödunud sajandite suurmehed olid enamasti laialdaste huvidega, tegutsesid mitmel alal, olid osavad nii kirjutama kui joonistama ning nii mõnigi muutis kogu oma elu kirevaks kunstiteoseks.
Taas looduseuurijaks?
Esimesed n-ö harrastuslooduseuurijad, nii botaanikud, zooloogid kui mineraloogid, olid olude sunnil kindlasti ka inimkonna kauged esivanemad. Vähemalt need, kes hakkasid ennast ümbritsevast loodusest eristama kui omaette rühma. Kahjuks ei tea me midagi kümnete tuhandete aastate tagusest „rahvapärimusest", kuid raske on uskuda, et see ei sisaldanud vihjeid taime- ja loomariigile. Viie tuhande aasta tagusest sumeri kultuurist on teada ülevaateid ravimtaimedest ja mineraalidest. Vanaegiptlased tundsid üksikasjalikult Niiluse rütme ja oskasid neid ära kasutada. Kas nad aga küsisid, miks see nii on ja kuidas kõik toimub? Vastust teadsid vaid jumalad. Siis tuli Aristoteles ja asus seletama, mida jumalad on mõtelnud loodust luues.
Levinud arvamuse kohaselt olid ka eestlaste esivanemad väga head loodusetundjad, mis teadagi eeldab ju vaatlemist ja asjaga tegelemist. Kui hea oli loodusetundmine Sakalas ja Ugandis Lembitu-aegadel, seda me vaevalt kunagi teada saame. 19. sajandil, ärkamisajal, räägiti küll isamaa ilust, aga looduse vaatlemine jäeti enamasti baltisakslaste hooleks. 20. sajandil sündis ja kasvas ka meie oma looduseuurijate plejaad, ülerahvastuse ilminguid looduseuurijate ridades pole aga kuidagi võimalik täheldada.
Nii üldine jutt pole siiski kunagi väga korrektne, kuid välja jõuda tahan hoopis sinna, et ehk on taas käes ajad, mil looduse uurimine selle sõna varasemas tähenduses taas rohkem tähelepanu pälvib. Maailm muutub kiiresti ja muutub ka loodus. Amatööridel-uurijatelgi võib olla oluline roll nende muutuste täheldamisel-kaardistamisel ja nagu näitab maailmapraktika, ongi. Looduse uurimine ka n-ö põlve otsas pakub puhast rõõmu, mida ei pea meelelahutustööstuse käest ostma. Robert Huxley „Suured looduseuurijad" on tänuväärne retk läbi ühe maailma tunnetamise ajaloo olulise valdkonna. See valdkond pole aga veel lukku pandud ja lõplikult valmis.
Indrek Rohtmets (1953) on bioloog, loodus- ja teadusajakirjanik, loodusfotograaf, Horisondi peatoimetaja aastatel 1989-2001 ning MTÜ Loodusajakiri vastutav väljaandja.
