Riisi ja mootorratta maal

39. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad korraldati Hanois, Vietnami pealinnas. Lisaks viiele võistlejale ja kahele juhendajale oli vaatlejana kaasas Tartu Ülikooli teaduskooli direktriss Viire Sepp, kes jälgis olümpiaadi köögipoolt.

Sellelaadseks tegevuseks oli tegelikult viimane aeg, sest aastal 2012 peame rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi korraldama Eestis. Ülesanne pole lihtne, sest kui eelmisel suvel osales 376 võistlejat, 149 juhendajat, 106 vaatlejat - külalisi kokku 82 riigist, siis vähem kui nelja aasta pärast võivad need arvud olla märgatavalt suuremad. Võistlevate riikide hulk on pidevalt kasvanud ning Ladina-Ameerikas ja Aafrikas on kasvuruumi iseäranis palju.

Statuudi kohaselt peab iga riik, kes olümpiaadiga liitub, andma viie aasta jooksul presidendile lubaduse korraldada võistlus omal maal. Eesti tegi seda 1997. Seejärel määratakse olümpiaadi toimumisaeg vastavalt hetkejärjekorrale. Tänavu oli näiteks Saudi Araabia väga pettunud, saades teada, et nendeni jõuab korraldamise järg alles 2023.

Olulisemad uuendused

Olümpiaad kulges igati traditsiooniliselt. Kavas olid ava- ja lõputseremoonia, ekskursioonid, õpilastele kaks viietunnist võistlust, juhendajate jaoks aga ülesannete arutamine-tõlkimine (millele kulus kaks uneta ööd), oma õpilaste lahenduste kontrollimine ja modereerimine. Viimase sisu seisneb selles, et kui juhendajad on mõnele oma õpilasele andnud teatud lahenduse eest rohkem punkte kui korraldajatepoolne hindamiskomisjon, üritatakse üheskoos leida õiglane kompromiss. See tähendab, et kui juhendajad on hooletud ega viitsi otsida poolikutest lahendustest punktiväärilisi mõttevälgatusi, võivad õpilased jääda osast väljateenitud punktidest ilma.

Üldiselt tulid vietnamlased olümpiaadi korraldamisega hästi toime. Kogemusi oli andnud kindlasti ka aasta tagasi samas korraldatud rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad.

Vietnamis oli rahvusvahelisel kogul, kuhu kuuluvad kõik olümpiaadil viibivad juhendajad, tööd tavapärasest rohkem. Esiteks tuli valida uus president, kes asendaks manalameest Waldemar Gorzkowskit - presidenti aastast 1967, mil korraldati esimene füüsikaolümpiaad. Kolme kandidaadi seast osutus valituks hollandlane Hans Jordens, kes astus uude ametisse olümpiaadi viimasel päeval.

Arutluse all oli ka kolm statuudiparandust, mis kõik vastu võeti. Tõsi, hääletusprotsess väljus sedapuhku kontrolli alt. Esiteks ei pidanud hääletamist teenindav server võrgukoormusele vastu, erinevalt 2007. aastal Iraanis ideaalselt töötanud Linuxi serverist. Teiseks toimiti ajutise ja sestap protseduuride juhatamises mõnevõrra kogenematu presidendi kohusetäitja Maija Ahtee eesistumisel, kes ei lasknud häältelugemist korralikult lõpetada ja otsustas silma järgi, et poolt on selge enamus. Tegelikult polnud kaugeltki ilmne, et olemas on ettepanekute läbiminemiseks vajalik häälte arv, 2/3 rahvusvahelisest kogust. Nii ehk teisiti - et keegi ei protesteerinud, siis jõustuvad mullu tehtud muudatused tänavu Mehhikos Meridas.

Olulisema uuenduse toob Eesti, Austria ja Saksamaa esitatud statuudiparandus, mis suurendab mõnevõrra medalite arvu, lähendades seda teiste rahvusvaheliste olümpiaadide (matemaatika, keemia jt) süsteemidele. Kui seni anti kuld-, hõbe- ja pronksmedaleid ning aukirju sellisel arvul, et neid said vastavalt 6, 12, 18 ja 24 protsenti võistlejaist, siis 2009. aastast on need protsendid 8, 17, 25 ja 17.

Esinumbri rollis Andres Laan

Eesti võistkonna üks liige selgus juba mullu märtsis. Selleks oli Eesti füüsikaolümpiaadi lõppvooru võitja Andres Laan (Tallinna Reaalkool). Ülejäänud neli kohta täideti aprillis peetud Eesti-Soome maavõistluse põhjal, kus osalejaid oli 25. Taavi Pungasel tuli valida ajaliselt lähestikku toimunud rahvusvahelise füüsika- ja keemiaolümpiaadi vahel ning ta valis viimase. Juhendajatena sõitsid Hanoisse allakirjutanu ja TÜ professor Jaak Kikas.

Andres Laan oli nii keemia- kui füüsikaolümpiaadi võistkonna komplekteerimisel esinumbri rollis ning seetõttu sai ta erandkorras võimaluse osaleda mõlemal. Selle hinnaks oli küll vajadus reisida Budapestist, kus peeti keemiaolümpiaadi, mille autasustamist ta ei jõudnud ära oodata, omal käel Hanoisse. Andres pidanuks sama teed pidi ka tagasi sõitma, kuid kodutee kujunes veelgi keerulisemaks ja plaanitust päeva võrra hilisemaks: Hiina transiitviisa puudumise tõttu ei lasknud Vietnami piirivalve teda Pekingi lennukisse, vaatamata asjaolule, et Pekingi lennujaamas saanuks ühepäevase viisa kohapeal.

Vietnami ülesannetest rääkides tuleb kõigepealt tõdeda, et teooriaprobleemid olid iseenesest väga huvitavad: üks neist käsitles Vietnami mägipiirkondades kasutatava veejõul töötava riisikoorimismasina tööpõhimõtet; teises uuriti õhureostuse (Hanoi mootorrattaliikluse tekitatud heitgaaside) levikut atmosfääris; kolmandas - Tšerenkovi kiirguse levikut. Paraku nõuti õpilastelt tehniliselt pikki ja matemaatilisi lahendusi ning seetõttu jäid kõik teooria tundmisest sõltuvad punktisummad väga madalaks. Kahjuks on see olnud viimaste aastate üldisem häda ning võib vaid loota, et lähiaastate korraldajad Mehhikos ja Euroopa riikides suudavad taas tuua esiplaanile füüsikalised probleemid. Eksperiment oli oma olemuselt lihtne, kuid töömahukas ja nõudis kiireid käsi.

Andres Laanel jäi väga vähe puudu kuldmedalist: kulla punktipiiriks oli 33, hõbedal 27, pronksil 21 ja aukirjal 14. Heiki Niglas ja Andreas Valdmann jäid napilt aukirjata, kuigi oma teadmiste järgi võinuks nad ka vabalt medalile jõuda. Süüdi oli ilmselt ebaõnnestunud ajajaotus ülesannete lahendamisel. Siinjuures tuleb toonitada Heiki Niglase tublit tööd, kes suutis üheainsa aastaga viia ennast iseseisva intensiivse õppimisega peaaegu nullist sellisele füüsika valdamise tasemele, mida kõige paremini peegeldab tema tulemus Eesti-Soome maavõistlusel.

Absoluutvõitjaks tuli Hiina poiss Longzhi Tan 44,6 punktiga. Põhja-Balti piirkonna riikide osas olime sedapuhku medalite arvult kindlalt esikohal. Meile järgnes Soome, nende saagiks jäi üks hõbemedal ja kaks aukirja.

JAAN KALDA (1963) on Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi vanemteadur, füüsika-matemaatikakandidaat. Akadeemilise olümpiaadi ja Eesti füüsikaolümpiaadi žürii liige, Eesti olümpiaadikoondise mentor.