Planeedivaatlejas ja Observatooriumis on seni juttu olnud, kuidas vaadelda Päikesesüsteemi planeete ja Maa kaaslast Kuud. Kui heita pilk kaugemale, oleksid sihtmärkideks tähed ja nn süvataeva objektid. Mis need on? Objektid, mis asuvad väljaspool Päikesesüsteemi, aga pole tähed. Jagatakse need järgnevalt: hajusparved, kerasparved, difuussed udud, tolmudud, planetaarudud, supernoovade jäänused, galaktikad ja galaktikaparved ning kvasarid.
Teleskoobis paistavad süvataeva objektid tavaliselt uduste laikudena, mistõttu kipuvad need segama komeedikütte. Üks niisugune oli Charles Messier, kes 1757. aastal asus otsima kuulsat Halley komeeti, mille taasilmumist parasjagu oodati. Otsingute käigus sattus Messier mitmetele udustele objektidele, mis ei osutunud komeetideks, ning ta otsustas neist kataloogi koostada. Nii saigi alguse kuulus Messier' kataloog, mis lõplikul kujul valmis alles 20. sajandil ning sisaldab objekte M1-M110. Hiljem loodi ka täielikumaid katalooge, nagu NGC ja IC, mis koos Messier' kataloogiga sisaldavad 10 000 objekti.
Jaanuari ja veebruari õhtutel on lõunataevas hästi vaadeldav Orioni tähtkuju, seega tasuks süvataeva objektide tundmaõppimist alustada Orioni udust (M42; vt Max Andersoni fotot). See on üks väheseid süvataeva objekte, mis valgusreostusest vabas kohas on vaadeldav ka palja silmaga. Leida on seda lihtne - tegemist on uduse laiguga vertikaalses tähtede reas, mis tähistab Orioni mõõka (vt kaarti trükinumbris).
Orioni udu on osa 1500 valgusaasta kaugusel asuvast Orioni molekulaarsest gaasi- ja tolmupilvest. Et gaas ise valgust ei kiirga, siis on vajalik mingi kiirgusallikas, mis paneks selle hõõguma. Orioni udus on niisuguseks energiaallikaks neljast kuumast ja noorest tähest koosnev grupp, mida nimetatakse Trapetsiks. Trapetsi tähtedest pärit ultraviolettkiirgus ergastab gaasi ning paneb selle fluorestseeruma, muutes gaasipilve nähtavaks.
Binoklis või teleskoobi otsijas on Orioni udu näha kui hallikas udulaik. Väikeses teleskoobis, millel umbes 25kordne suurendus, on võimalik juba lahutada Trapetsi tähti ja tihedat gaasudu, mis ümbritseb neid umbes 1 kraadi ulatuses. Veidi ülevalpool on vaadeldav ka M43.
Juba 80 mm objektiiviga teleskoobis on Orioni udu unustamatu vaatepilt. Trapetsist lähtuvad uduviirud annavad sellele kuju, mis meenutab nahkhiirt; täheldatav on õrn rohekas värvitoon. Suuremas teleskoobis helendab keskpiirkond rohekashallilt ning äärealad on õrna roostepunase tooniga. Vaid väga vähesed süvataeva objektid kuvavad värvusi ning Orioni udu on selles suhtes erand.
Nüüd võib muidugi pettunult küsida, et miks ei ole näha samasuguseid ilusaid värvikujutisi nagu ajakirjades ja internetis avaldatud fotodel. Vastus on lihtne: inimese silm ei ole võimeline valgust koguma, nagu saab teha aegvõtetel nüüdisaegsete kaameratega. Sellest hoolimata on võimalik paljude süvataeva objektide visuaalsel vaatlemisel näha üllatavalt suurt hulka detaile. Tuleb ainult vaadelda kaua ja õigesti.
LOE VEEL
