KUIDAS ON TEADUS MÕJUTANUD MINU ELU?

Tiit Pääsuke

maalikunstnik, emeriitprofessor

Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata, sest ma ju ei tea, missugune oleks minu „teistsugune" elu. Oletan küll, et teadus on nii või teisiti mõjutanud meid kõiki rohkem, kui me arvatagi oskame. Enda puhul kasutaksin parimal juhul mõistet teadmised, mitte teadus. Igal juhul sunnib küsimus jälle kord tagasi vaatama.

Kunstiinstituudis, ei mäleta täpselt, kas viimastel kursustel või samas õppejõuna alustades, üsna hilja igatahes, tuli arusaam, et maailm on ikka palju suurem kui kunstiilm, tekkis huvi erinevate nähtuste ja inimeste, esialgu loomulikult eakaaslaste - muusikute, heliloojate, poeetide, kirjanike, siis teadlaste ja täpsemalt loodusteadlaste vastu. Edaspidi reisisin nendega koos. Käisime Kesk-Aasias, Kaug-Idas, Jaapani mere saartel, hävivat Araali merd vaatamas ja mujal. Arutlesime maailma asjade ja looduse käekäigu üle. Üritasin tasapisi ka ise loodusteadlaste silmade läbi maailma näha - sain ühe silmapaari juurde. Õppisin otsima nähtuste seoseid, st vaatama pildi sisse ja taha. Ühe sellise reisi ajal õnnestus mul murda õlavarreluu mitmeks tükiks, mis pani mind kolmandikuks aastaks kipsist särki ja istuvasse asendisse haiglasse. Esimene ehmatus oli ikka suur küll, kui selgus, et arst (teadlane!) ei teagi kohe ja täpselt, mil moel mind parandada. Selgus, et siingi on eri koolkonnad, meetodid ja isiksused. Ja et üleüldse on see looming ning - oo õudust! - võib-olla on siin isegi kunsti. (Selleks ajaks olin juba minetamas usku kunsti kõikvõimsusse.) Loomulikult leitigi parim meetod, lõpuks kõik sai korda ja töö tuli välja võrdlemisi hea, vaatamata tellija viletsale materjalile, nagu kirurgidel on kombeks ütelda veel tänapäevalgi.

1984. aastal oli Ando Keskküla ja minu maalide näitus Novosibirski teadlaste linnakus, Siberi Teaduste Akadeemia galeriis. Maalid olid juba seintel, näituse avamiseni paarkümmend minutit, seltskond tolle aja kohta haruldane, teadlasi mitmest riigist. Ette sõitis must Volga - kohalik kunstnike liidu esimees sees. Vaatas tööd üle ja seejärel hakkas tal kole kiire, sõitis kohe minema. Näituse improviseeritud avakõne pidas siis minu mäletamist mööda tuumafüüsik, akadeemik. Ta rääkis tippteaduse ja kunsti ühistest joontest. See oli parim näituse avakõne, mida ma kunagi kuulnud olen. Tuleb alati siis meelde, kui kuulen meie kunstijuhtide-kuraatorite tühjalt kõlavaid kohustuslikke kõnesid.

Kunstnikke ja teadlasi ühendab kreatiivsus, uudishimu, küsimuste esitamine. On üldlevinud väide, et kunsti ülesanne ongi ainult küsimusi esitada. Et teadus annab vastuseid. Olgu. Kuid hea kunst näitab tagajärgi, aga väljendab põhjuseid. Nii et eks see ikka annab vastuseid ka. Mõnikord. Mõnikord, õnneks, ei tekita küsimusi ka.

Aga ... kui pole ammu päikest näinud, valgust on vähe, loovus äraaetud või oled muidu liimist lahti, tuleb mõte, et võib-olla on just see, mida ma tean, saanud koormaks. Näiteks takistuseks, et ma ei taha loodust maalida. Et ma ei ole nii lihtsameelne nagu päris alguses, ei looda küllalt intuitsioonile, ei usalda enam alateadvust. Kas skepsis uuristab minu ideaale nagu uss õuna? Kas teadus suudab asendada usku? 37 aasta pikkune õppejõuamet on pannud mind teisi ja ennast kontrollima, otsima igal pool põhjendust ja loogikat, teinud mind üleliia dotseerivaks.

Teadus küll seletab kõike, kuid mitte kunsti. Kuigi ka teaduses tundub olevat kunsti, kunstnikku ei ole see võimeline aitama. Kumbki ajab küll oma asja, aga kultuuri osad on siiski mõlemad.

Itaallane Manlio Brusatin ütleb oma „Värvide ajaloos", et Antiik-Kreeka esteetika tõrjus sinise värvi nimetamise. Homeros oma luules ei nimeta kordagi sinist. Merd kirjeldab ta vahel tumerohelise, vahel veinipunasena. Xenophon nägi vikerkaares vaid kolme säravamat värvi - purpurit, punast ja kollakasrohelist. Nietzsche olevat isegi arvanud, et kreeklaste silmaehitus ei lubanud neil sinist värvi näha ... Millega seda kõike seletada? Palusin oma tütremehel, itaalia kirjanikul ja filosoofil, seda kommenteerida. Ta vastas: „Sa oled täiesti õigesti aru saanud - millestki ei ole võimalik aru saada."