Pilte merel laineisse vajuvaist laevadest on siinmail nähtud aastasadu. Meeskonna elu eest viimset võitlust pidavaid purje-, kauba-, sõja- ja reisilaevu läks nii Soome lahel kui Läänemere avarustel eriti sageli põhja nii Esimese maailmasõja, Vabadussõja kui ka Teise maailmasõja päevil. Tavaliselt juhtus see sõjalaevade tulevahetuses ja torpeedorünnakus, eriti ohvriterohked olid kaotused veepinna all ootavail miiniväljadel.
Lippu ei langetanud uppuval laeval keegi
Tavaliselt ei olnud selleks mahti ega vajadustki. Hukkuvale sõjalaevale ja meeskonnale oli viimse hetkeni lehviv mereväelipp auasi. Lipp on läbi aegade olnud püha. Lippu hoides ja kaitstes on mindud surma, lipu varjajaid on pandud seina äärde ja saadetud Siberisse, lipu all on maetud väe- ja riigijuhte. Lipp on sümbol.
Eesti Meremuuseumi uurimislaev Mare on uppunud aluseid otsides merd kündnud juba 30 aastat. Tulemuste pärast ei ole tulnud häbeneda. Leitud on palju laevu, mitmed neist üpris tuntud. Üks nimekam on 2003. aastal avastatud soomuslaev Russalka, mille asukohta kattis 110 aastat saladusloor. Mitmed laevad kujutasid endast rahvuslikku uhkust, nagu eestlaste reisilaev Vironia ja lätlaste jäämurdja Krišjānis Valdemārs. Lehviva lipuga läks põhja Pakri saarte ja Osmussaare vahel 1915. aasta varakevadel torpedeeritud Vene miiniveeskja Jenissei - Läänemere kõige paremini säilinud Esimese maailmasõja aegne sõjalaev. Sama juhtus 1927. aastal Naissaare lähistel meremiini plahvatuse tõttu raskesti kannatada saanud ja peatselt uppunud Eesti suurtükilaevaga Meeme ning 1941. aasta 23. juuni varahommikul Tahkuna poolsaare lähistel Saksa torpeedokaatri uputatud ja kogu meeskonnaga põhja läinud ujuvmajakaga Hiiumadal - tulelaevaga, nagu seda laevatüüpi mitme rahva merenduslikus kõnepruugis nimetada tavatsetakse.
Vrakinäitus
Vrakkidega on Soome laht sõna kõige otsesemas mõttes üle külvatud. Uurijad on vrakke otsides, leides, neile sukeldudes, pildistades ja filmides erutavaid hetki läbi elanud. Mõndagi on artikleis ja raamatuis avalikkusele tutvustatud, mõnegi laevahuku lugu on dokumentaalfilmina ekraanile jõudnud, kuid ammendatud pole seda temaatikat veel kindlasti, ka mitte uurijate jaoks. Laevaõnnetuste jälgede otsimine ja selle kaudu merendusajaloo uurimine tähendab väsimatut ajalooürikutes tuhnimist, kalatraalerite kaptenitega arupidamist, mitmekeelse kirjanduse lugemist, naaberriikide uurijate töödega kursisolemist jms. 30 aastat kestnud töö vajab nüüd lõpuks üht vahekokkuvõtte tegemist ja arvepidamist, kas ja kuhu edasi.
Nii valmistabki meremuuseum ette ülevaatlikku aruandenäitust „Lehvivate lippudega mere põhja", mis avatakse külastajaile 20. mail. Eksponeeritakse Eestit ümbritseval merel viimasel paarisajal aastal hukkunud kaheksa riigi laevu, mis sõitsid meredel kaheteistkümne lipu all. Viimaste suurte sõdade käigus muutus nii mõnigi riigikord ja sümboolika. Väljapanek on kavandatud kiretu ja apoliitilisena. Kedagi ei süüdistata, kellegi käest ei küsita, kes keda uputas ja mispärast.
Selle temaatikaga võiks sisustada terve muuseumi, ent piiratud pinnale ei mahu kuigi palju - vaid tähtsamad andmed laevade kohta, valitud fotod, lühiinfo nende hukkumise asjaolude ja ohvrite arvu kohta, merekaart laeva hukukohaga, lipud ja nimed, mida laeval aastate vältel kanda on tulnud, ning vrakkidelt pärinevad põnevamad leiud. Loomulikult ripub ekspositsioonisaali seintel ka suurepäraseid fotosid sukeldujaist uurimislaeva pardal ning pilkupüüdvaid allveefotosid. Näha saab mitmesugust allveetehnikat - videorobotit ja külgvaatesonarit, mudeleid ja tõelist miniallveelaeva, mida vaadates vähemalt lastel suu lahti jääb.
Juminda miiniväljal
Viimastel aastatel on uurimislaev Mare töötanud tulemuslikult endisel Juminda miiniväljal, mis 1941. aastal laius keset Soome lahte. Käimas oli Teine maailmasõda ja Saksa väed veeresid teerullina Ida-Euroopa teedel, ikka läänest itta, ning lähenesid augustikuu lõpupäevil Tallinnale. Siin baseeruv Nõukogude sõjalaevastik oli oma naha päästmiseks sunnitud kiirkorras lahkuma ja võttis kaasa kõik sõidukõlbulikud tsiviillaevadki. Nii sõja- kui kaubalaevadele laaditi tuhandeid sõjaväelasi, julgeolekutöötajaid ning sõja jalgu jäänud linnainimesi, keda planeeriti evakueeruma Venemaale. 28. augusti hommikul lahkus Tallinna lahelt hiigellaevastik ja alustas teekonda Leningradi. See, mis järgnes, oli kohutav tapatalgu. Tihedalt mineeritud Soome laht vappus plahvatustest. Laev laeva järel kadus veepinnalt ning laevaruumidesse paigutatud tuhandeid haavatuid, mereoskuseta sõjaväelasi ja linnainimesi ei suutnud keegi aidata. Meri oli täis uppuvaid inimesi, vähesed suudeti sealt üles korjata. Julm hävitustöö jätkus ka järgmisel päeval ning mere põhja läks kokku enam kui 60 laeva. Vene sõjaajaloolaste hinnangul hukkus ligikaudu 14 500 inimest.
Traagilisest miinilahingust on kirjutatud kümneid artikleid ja hulk raamatuid, sõjaajaloolased on joonistanud merekaartidele kursse, arvestanud välja, kui kaugele üks või teine hukule määratud laev jõudis, ja kandnud nende kohad kaardile. Paraku tehti seda tööd kabinettides, kirjutuslaua taga ning õigete lähteandmeteta, sest laevad hukkusid koos navigaatorite, merekaartide ja logiraamatutega ning kellelgi ei olnud aega jäädvustada ümberringi toimuvat. Igaüks tegeles omaenese julgeoleku tagamisega. Tagantjärele kirja pandud mälestused ja kaartidel taastatud kursijooned on tegelikkusest kaugel. Seda märkasid endisel miiniväljal vrakiotsingule asunud meremuuseumi mehed üsna kiiresti. Uppunud laevad, millest on tänaseks leitud 42, ei asu kaugeltki sirgel kursijoonel, kuhu ajaloolased laevad paigutasid. Selgub, et miinväljal heidelnud ja üksteise järel hukkunud laevad hajusid laiali, kes põhja, kes lõuna poole. Mitte kõik ei vajunud kohe meresügavusse. Nii mõnigi vigastatud alus triivis enne uppumist veel tunde, kandudes algsest kursist miilide kaugusele.
Ühena esimestest võtsid uurijad juba 2002. aastal sihikule reisilaeva Vironia, mis 1941. aastal Punalipulise Balti laevastiku staabilaevaks muudeti. Vironia hukkumise lugu on mõnede pealtnägijate ning eluga pääsenute juttude põhjal allikates korduvalt kirjeldatud. Kohusetruult on jäädvustatud, kuidas ohtlikule merealale jõudnud reislaeva õhust pommitati ja kuidas mereväe päästelaev Saturn juhtimisvõimetuks muutunud Vironia puksiiri võttis, et koos reisi jätkata. Kolm tundi hiljem sõitis Saturn miinile ja uppus. Peagi läinud põhja ka inertsi tõttu miinile jooksnud Vironia. Neid, oletatavasti kaht üksteise läheduses hukkunud laeva 2006. aastal Mare nüüdisaegse tehnika abil otsima asuski. Palju päevi kestnud töö ei andnud tulemusi. Uurimislaeva sonar registreeris küll mitmeid vrakke, kuid otsitavaid nende hulgas polnud.
2007. aastal leidis Mare ninali põhjamudasse vajunud Saturni, kuid üllatavalt kaugel kohast, kus päästelaev oleks pidanud olema. Palju tunde kombiti Mare sonari impulssidega mere põhja ja 85 meetri sügavusel lebavat ligikaudu 70 meetri pikkust ja 10 meetri laiust vrakki, et olla leius kindel ja saada kätte niidiots Vironia otsinguks.
Leningradis ehitatud ja 1941. aastal rivvi astunud päästelaev Saturn õnnestuski tuvastada, ent Vironia oli kui õhku haihtunud. Tuli sügis tuulte ja tormidega, mis lõpetas navigatsiooniperioodi ja uurimistöö. Peagi saabus 2008. aasta kevad, Mare läks uuesti merele ja jätkas sealt, kus 2007. aastal pooleli jäi. Meri ei olnud kade ning andis uurijaile mitmeid uusi leide ja üllatusigi. Kas ka Vironia, selgub juba järgmises Horisondis.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten, Horisondi põlisautor, kes nüüd kirjutab rubriiki „Lippude lehvides mere põhja". Tema osavõtul on mere sügavustest pinnale toodud kaks laevavrakki, avastatud ja uuritud aga kümneid. Pikaajalise allveearheoloogi- ja tuukrikogemusega on ta aidanud geoloogidel uurida Neugrundi meteoriidikraatrit, abistanud päästeteenistust. Ta on kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli, kommenteerinud merega seotud sündmusi raadios ja televisioonis. Mitme mereteemalise raamatu autor, kelle „Muistsed laevad, iidsed paadid" kirjastas Horisont 1996. aastal.
