Andekad inimesed on riigi rikkus. Nad tuleb varakult üles leida. Seda tehakse Tartu Ülikooli teaduskoolis, mille direktor on kolm aastakümmet olnud VIIRE SEPP. 2008. aastal kaitses ta Hollandis doktoritöö, mille peategelane on andekas õpilane.

Viire Seppa küsitles Rein Veskimäe.

2012. aastal korraldab Eesti esmakordselt ülemaailmse täppisteaduste olümpiaadi, ja nimelt füüsikas. Suvel käisite kogemusi saamas Hanois Vietnamis, kus peeti 39. sedasorti võistlus. Millised on muljed?

Muljed Hanoi olümpiaadilt on erakordsed. Olen Eesti võistkondade juhendajatelt ka varem kuulnud, et just Aasia riigid paistavad silma olümpiaadide erakordselt pompoosse korraldusega. Sama saab öelda ka Vietnamis toimunud füüsikaolümpiaadi kohta. See oli tõeliselt suurejooneline noorte füüsikafestival, millele andis lisaaktsendi muidugi Vietnami erakordselt rikas kultuur ning põnev loodus.

Mulle meenub sellelt olümpiaadilt kõige eredamalt üks kohtumine. Ekskursioonil Hanoi lähistel asuvasse iidsesse asulasse lõunastasime söögikohas, mida pidas väga toimekas pere. Sattusin ühte lauda Mehhiko võistkonda kuulunud astronoomiaprofessoriga. Täiesti ootamatult selgus, et meile toitu ette kandnud 16-aastane peretütar on samuti suur astronoomiahuviline ja soovib tulevikus täheteadlaseks saada. Tütarlaps pani meid kõiki end imetlema - iseseisvalt raamatutest ja internetist ala uurinuna oli ta täiesti võrdväärne vestluspartner tippasjatundjale. Neiu motiveeritus, innustunud püüd teadmiste ja oma unistuste täitumise poole peegeldas minu arvates väga kujukalt Vietnami ja selle rahva tänaseid pürgimusi.

Kas saadud kogemustega on julgem asuda korraldama suurüritust, kuhu tulevad ligi saja riigi noored füüsikud?

Eesti liitus iseseisva riigina rahvusvaheliste teadusolümpiaadide liikumisega 1992. aastal. Riigi osalemine ülemaailmsetel olümpiaadidel tähendab ühtlasi kohustust kord ka ise vastuvõtja rollis olla.

Oleme Eestis varemgi rahvusvahelisi ainevõistlusi korraldanud, ent nii mastaapse üritusega, nagu ma Vietnamis kogesin, tuleb hakkama saada esmakordselt. Prognoosime võistlejate arvuks 450. Kui rahvusvahelise žürii liikmed, vaatlejad ja korraldajad juurde arvata, tuleb osalejaid kokku ligi 1000. Kõigi nende tegevuse, olme ja vaba aja korraldamine ning logistika olümpiaadi kümnel päeval pole just kergete ülesannete killast. See tähendab kahe võistlusvooru - teoreetilise ja eksperimentaalse - ülesannete koostamist, lahendamiseks töökohtade organiseerimist ning katsevahendite hankimist. Ligi 200-liikmelisele rahvusvahelisele žüriile tuleb luua tingimused ülesannete tõlkimiseks iga riigi rahvuskeelde ning tekitada elektrooniline hääletussüsteem otsuste tegemiseks. Eesti füüsikute hulgast on vaja leida täiendavalt 50 asjatundjat, kelle ülesanne on võistlustööde hindamine. Lisaks tuleb mobiliseerida suur hulk vabatahtlikke abilisi giidideks, kes hoolitseksid selle eest, et külalised end siin turvaliselt ja mõnusalt tunneksid ning saaksid kaasa meeldivad muljed Eesti maast ja rahvast.

Haridusministri kokku kutsutud 2012. aasta rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi (IPhO2012) juhtkomitee teeb loomulikult parima, et Eesti täidaks oma aukohust väärikalt. Aga selleks vajame mitte üksnes riigi ja kõrgkoolide-teadusasutuste tuge, vaid ka suurt hulka missioonitundlikke ettevõtteid ja organisatsioone, kes oleksid valmis panustama üritusse kas rahalist või inimressursi. Ülemaailmse olümpiaadi korraldamine on riigi jaoks mitte üksnes kohustus, vaid ka suurepärane võimalus - ei juhtu just sageli, et sellises kontsentratsioonis andekatele noortele üle maailma saab näidata, et teadmistepõhine Eesti pole mitte ainult sõnakõlks, vaid kogu meie ühiskonna valmisolek, tahe ja eesmärk.

Kas olete õpilasena ka ise mõnel olümpiaadil jõudu proovinud?

Minu olümpiaadikogemused jäävad põhikooli aega. Keskkoolipäevil Nõos olid koos juba vägevamat masti tegijad, kellele reaalainetes oli raske vastu saada. Minu anded avaldusid pigem muudes valdkondades - laulmises ja etlemises.

Kuidas juhtus, et värske ülikoolilõpetajana asusite kohe tööle mittestatsionaarse matemaatika-füüsikakooli direktorina? Direktoriks naljalt kohe ju ei määrata.

See oli tõepoolest suur juhuste kokkulangemine. Nõukogude ajal teatavasti suunati kooli, olin juba valmis minema matemaatikaõpetajaks Pärnusse. Samal ajal aga jõudis tupikseisu toonane Tartu matemaatika- ja füüsikakool, kust personal lahkus madalate palkade ja asutuse ebakindla tuleviku tõttu poole õppeaasta pealt täies koosseisus. Olin oma kursusel päris aktiivne ja ilmselt seetõttu ka tolleaegne kateedrijuhataja Jaan Reimand selle töövõimaluse minuga Vanemuise tänava õppehoone puhvetisabas jutuks võttis. Olin ka innukas koorilaulja - laulsin kogu ülikooliaja ja palju aastaid hiljemgi Tartu Ülikooli kammerkooris. Võimalus Tartusse jääda ning oma muusikalise eneseväljendusega sellises kõrgetasemelises kooris edasi tegelda ahvatles. Nii sattusingi ametipostile, kus tuli alustada asutuse elluäratamisega „kliinilisest surmast".

Nüüd olete aastakümneid olnud sisuliselt ühel ja samal ametikohal, TÜ teaduskooli direktor. Juhite asutust, mille arengut olete ise aktiivselt suunanud.

Teaduskoolist on saamas tõeline andekate arengu tugikeskus, nüüdisaegsele andekuspedagoogikale ja -psühholoogiale tuginev kompetentsikeskus. Vaatasin ülikooli arengukonverentsi eel maailma tippülikoolide nimekirja. Juba esimese kümne hulgas märkasin vähemalt kolme niisugust, kus teadsin nende kodulehti uurimata samuti taolisi keskusi olevat.

Oma 43. tegevusaastat alustanud teaduskool on aga maailma mastaabis üks vanemaid, ja julgen arvata, et ka omalaadsemaid. Meie omapära on asjaolu, et hõlmame nii püramiidi alust kui tippu, alustades andekate väljaselgitamisest, seejärel nende huvidele ja võimetele kohase tegevuse pakkumisest kuni silmapaistva andega noorte arengu toetamiseni ka juba nn eksperttasemel.

Mis kool see teaduskool siis õieti on? Kes sinna pääsevad ja mida seal tehakse?

Põhikirja järgi on teaduskool Tartu Ülikooli asutus, kus on eesmärgiks seatud teadusandekate ja -huviliste laste haridusvajadustega seotud koolitus- ja huvialategevuse arendamine, andekate laste arendamisega seonduvate uuringute tegemine ning ühiskonnale vajalike teenuste osutamine vastavas valdkonnas. Teaduskoolis saab sel õppeaastal süvendatult õppida 33 kaugõppekursusel. Suur osa neist toimib WebCT keskkonnas, nii et Marju Lauristini igatsetud e-kool on Eestis teaduskooli näol teatud mõttes juba olemas. Kursustel saab õppida kodukoolist lahkumata, piisab ainult huvist ja valmisolekust iseseisvaks tööks. Õppijaid on meil üle 1500.

Üks suur tegevusvaldkond on ainevõistlused ja olümpiaadid. Teaduskool on institutsioon, mis vastutab üleriigiliste olümpiaadide koordineerimise ja neist suurema osa läbiviimise eest. Lisaks korraldame mitmesuguseid teisi võistlusi ja huviüritusi. Hoolitseme selle eest, et õpilastel oleks meie kodulehelt leida materjali nuputamiseks ning õpetajatel võimekamatele õpilastele tunni huvitavamaks tegemiseks.

Eesti paremate ainetundjatega töötame ka statsionaarsetel õppesessioonidel. Kutsume õppepäevadele õpilasi, kes on näidanud häid tulemusi kodustel olümpiaadidel ja kellelt eeldame potentsiaali hakkama saada ka rahvusvaheliste olümpiaadide ülesannetega. Sel tasemel läheb vaja juba märksa sügavamaid aineteadmisi, analüütilist mõtlemist, loovust ja intuitsiooni.

Kas teaduskooli lõpetamisel diplom ka antakse ja mida see väärt on?

Teaduskooli kursused edukalt lõpetanud saavad Tartu Ülikooli tunnistuse, samasuguse, nagu antakse avatud ülikooli täienduskoolituskursustel õppijatele. Me näeme teaduskooli kursusi ka kui üht võimalust koostada võimekamatele õpilastele individuaalne ainekava, koolid võiksid seda õpilastele pakutavate valikainete nimekirja suurendamiseks märksa julgemalt kasutada.

Lõpetanute küsitlused näitavad, et teaduskoolis õppimist väärtustatakse lisaks põhjalikele aineteadmistele ka seepärast, et kool annab olulist tuge kõrgkooliõpinguteks - iseseisva töötamise, ratsionaalse ajakasutamise ning enese mobiliseerimise oskus ei ole edaspidises akadeemilises elus just vähetähtis. Vene õppekeelega koolide õpilased hindavad ka eestikeelse terminoloogia omandamise kogemust.

Arvestades teaduskooli taset, on nii mõnelgi erialal kõrgkoolis võimalik varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) eeskirja kohaselt kanda teaduskooli kursuste eest saadud ainepunktid üle bakalaureusetaseme arvestusse.

Osa teaduskooli lõpetanutest saavad ülikooli otsetee. Mida nad peavad olema korda saatnud, millega silma paistnud?

Enamik Eesti kõrgkoole rakendab sisseastumisel soodustingimusi üleeestiliste olümpiaadide paremikule ning rahvusvaheliste olümpiaadide võistkondade liikmetele. Tartu Ülikoolis võetakse aga 2009.-2010. õppeaastal näiteks loodus- ja tehnoloogiateaduskonda ning matemaatika-informaatikateaduskonda riigieelarvelistele või riigieelarvevälistele õppekohtadele vastu gümnaasiumi üleriigiliste loodus- ja täppisteaduslike aineolümpiaadide (bioloogia, geograafia, keemia, füüsika, matemaatika, informaatika) lõppvoorust osa võtnud üliõpilaskandidaadid vastuvõtutingimusi arvestamata. Kui vaatame, millise tiheda konkursisõela läbivad gümnaasiumiõpilased nende ainete olümpiaadide piirkonnavoorudest lõppvooru pääsemisel, siis pole kahtlust, et ülikool saab nende näol endale aastakäigu parimad ja ilmselt ka motiveerituimad ainetundjad.

Kui palju on teaduskoolis ette valmistatud Eesti võistkondade liikmed võitnud rahvusvahelistelt olümpiaadidelt medaleid? Millises aines ollakse kõige edukamad?

Medalite kokkulugemine läheb juba raskeks - pole aastat, mil enamik meie võistkondi medaliteta koju naaseks. See arv on kaugelt üle 200, kuldmedaleid nende seas 21. Kuldmedaleid on meie noored kõige enam võitnud geograafias ja informaatikas, aga teistes ainetes saadud kahvatumat värvi medalid pole vähem väärtuslikud. Harvad pole juhused, kus kõik võistkonna liikmed on tulnud medalikohale, nagu näiteks 2008 keemias, bioloogias ja geograafias.

2008. aastal tegi ehk kõige suuremat heameelt meie võistkonna absoluutne võit Euroopa riikide loodusteaduste olümpiaadil. Eesti väiksust arvestades on need tulemused ülemaailmses konkurentsis tõesti silmapaistvad, ettevalmistussüsteem toimib edukalt.

Missuguseid muutusi olete oma tööaastatel olümpiaadidega või laiemas plaanis andekatega seonduvalt täheldanud?

Rõõmustab, et teaduskooli eeskujul on kooliõpilastele suunatud erikursusi või loenguid hakanud korraldama ka teised kõrgkoolid. Nii on nüüdses Tallinna Ülikoolis 2004. aastast tegutsenud õpilasakadeemia ja Tallinna Tehnikaülikoolis 2005. aastast noorte tehnoloogiakool.

Üks silmatorkavam erinevus on see, et reaalainetes ei domineeri vene õppekeelega koolide õpilased olümpiaadidel enam nii märgatavalt kui varem. Üks põhjusi on ilmselt nende üleminek eesti koolidega samadele ainekavadele, mõnedel puhkudel ka entusiastlike õpetajate väsimine või koolist lahkumine.

Häirib viimastel aastatel tuntav olümpiaadide korraldamise peaeesmärgi, so võimekate õpilaste arengu stimuleerimise taandumine koolide ja/või õpetajate omavahelise konkurentsivõitluse „relvaks". Tihti unustatakse, kelle ja mille jaoks olümpiaade korraldatakse. See hakkab paratamatult mõjutama ka õpilasi. Nii selgus mu doktoritöös, et olümpiaadidel edukamate puhul võib märgata orienteeritust pigem egole kui ülesandele, esipaanile seatakse oma paremuse demonstreerimise, mitte niivõrd meisterlikkuse saavutamise püüd. Sellise tendentsi ilmnemist põhjustab suure tõenäosusega ühiskonnas süvenev konkurentsiõhkkond.

Seda enam tuleks noortele pakkuda tegevusvorme, mis arendaksid meeskonnatööoskust. Ühes säärases projektis said teaduskooli õpilased osaleda 2008. aastal, mil koos Saksamaa vähiuuringute instituudi juures tegutseva ScienceLabi noortega tehti mõlema maa teaduslaborites kahenädalaste sessioonidena tõsist teadustööd ning diskuteeriti teaduseetika teemadel.

Teie möödunud aastal kaitstud doktoritöö oli pühendatud olümpiaadidele. Mida meie olümpiaadidel osalejate kohta selle kaudu veel teada saite?

Olümpiaadidega seotud temaatikat pole üldse eriti palju uuritud, valdavalt on senised käsitlused olnud retrospektiivsed ja puudutanud faktoreid, mis mõjutavad kunagiste olümpiaadidel osalejate hilisemat teaduslikku produktiivsust. Stimuleeriv kodune õhkkond ja oma saavutuste taga töö (mitte andekuse) tajumine on ühed neist.

Mina uurisin peamiselt tänaseid olümpiaadidel osalejaid ja muu hulgas seda, kas olümpiaadiedu on ennustatav mingite kindlate faktorite kaudu. Selgus, et traditsioonilised akadeemilise edu ennustajad (IQ, motivatsioon, toetav keskkond jne) olümpiaadide puhul ei tööta. Üks põhjus on selles, et lõppvoorudes osalejad erinevad oma eakaaslaste üldisest populatsioonist nii oluliselt kõrgema IQ kui ka isiksuseomaduste poolest. Huvitav on asjaolu, et kui üldiselt iseloomustasid olümpiaadirahvast võrdlusgrupiga võrreldes suurem introvertsus ja avatus kogemusele, siis olümpiaadil kõrgemaid tulemusi saavutanud õpilased iseloomustasid end pigem vähedistsiplineeritutena, korratutena, st meelekindlusega seotud isiksuse seadumuse ja olümpiaadiedu korrelatsioon oli negatiivne. Sama on täheldanud TÜ isiksuseuurijad ka kõrgkooli sisseastujate puhul - mida kõrgem on akadeemilise testi tulemus, seda vähem meelekindel inimene on. Olümpiaadiedu puhul selgus, et nõrga ennustava jõuga olid vaid isiksusefaktorid.

Mis peab noorel siis veel peale akadeemilise võimekuse varuks olema, et tippu jõuda ja kunagi teadlaseks saada?

Endiste olümpiaadidest osavõtjate ning tänaste Eesti teaduselus tuntud tegijate arvamuse kohaselt on selleks suur iseseisev töö, haridust soosiv kodune õhkkond ja inspireeriv õpetaja, püüdlikkus ja järjekindlus, huvi aine vastu ning rõõm keeruliste ülesannete lahendamisest. Andekusteooriate põhjal tuleks kindlasti lisada ka loovus. Isiksuseomadused määravad aga suuresti selle, kuidas inimene end realiseerida suudab.

Kes on andekas laps? Kuidas selline hinnang anda, et vähem andekas ei solvuks?

Sellele küsimusele vastates on hea toetuda Harvardi ülikooli professori Howard Gardneri multiintelligentsuse teooriale, mis paneb meid märkama ja tunnustama erinevaid andeid. Selle põhjal võib öelda, et iga laps on milleski andekas - olgu see siis matemaatiline või lingvistiline andekus, muusikaline, ruumiline, kinesteetiline või naturalistlik võimekus, oskus ennast analüüsida ja eesmärgistada või eriline tundlikkus teistega  suhtlemises.

Mida hakata peale nende annetega, kes elavad näiteks Alutaguse metsade vahel või Läänemaa rabade keskel, kaugel Tartu, Tallinna ja Narva eliitkoolidest? Kas nad lähevad riigile lihtsalt kaduma?

Võtmesõna on siin õpetajakoolitus. Mida enam õpetaja teab andekuse fenomenist ja andekate laste hariduslikest erivajadustest, seda suurem on lootus, et meie kullavara võimaluste puudumise tõttu ei kuhtu.

Millega ise koolipõlves tegelesite? Mis olid lemmikained ja kui palju oli selles „süüdi" õpetaja? Kas soovitate ka andekamatel tütarlastel reaalaineid õppima minna?

Kui hobid, milleks olid muusika ja näitlemine, kõrvale jätta, siis oli minu lemmikaine matemaatika. Ja minu põhikooli matemaatikaõpetaja Tõnu Joabi „süüd" oli selles päris kõvasti. Tema pedagoogiliste võtete arsenal oli sedavõrd sütitav, et müüt matemaatikast kui igavast ja raskest õppeainest meie koolis küll ei toiminud.

Tütarlaste puhul mängivad erialavalikul paraku rolli pigem soostereotüübid kui (matemaatilise) võimekuse puudumine. Eesti naisteadlaste edulood annavad kindlasti ka noortele neidudele julgust tegelda vähemtraditsiooniliste „naistealadega".

Mis või kes on Teid elus veel mõjutanud?

Olen ilmselt suurepärane elukestva õppeideoloogia näidiseksemplar. Kodune loov ja riske võtma julgustav õhkkond on olnud vundament, millele olen saanud toetuda. Teaduskoolis on mul olnud fantastilised kolleegid, kellega oleme ka rasketest aegadest välja rabelnud. Praegu teeb mälestus kustutamata markide lahtiaurutamisest õppematerjalide saatmiseks vaid nalja. Aga minu sisemise tuuma taga on lühidalt kokku võttes asjaolu, et olen hingelt saarlane.

Viire Sepp

on sündinud 3. novembril 1955 Kuressaares kooliõpetajate perekonnas. Õppinud Tõrvas Patküla koolis ja Nõo Gümnaasiumis matemaatika eriklassis. Lõpetanud Tartu Ülikooli diplomeeritud matemaatikaõpetajana (1978) ja psühholoogina (1987). Magister Artium pedagoogikas 2002. 2008. aastal kaitses Hollandis Nijmegeni Radboud' ülikoolis doktorikraadi sotsiaalteadustes andekuspedagoogika ja -psühholoogia erialal monograafiaga „Eesti olümpiaadid: nende psühholoogiline ja hariduslik toime andekate õpilaste arengule" („Estonian Olympiads: their psycho-educational function in supporting talented students").

Kogu tööalane tegevus on alates ülikooli lõpetamisest olnud seotud praeguse Tartu Ülikooli teaduskooliga, mis varem on kandnud nimesid Tartu matemaatika- ja füüsikakool, TÜ täppisteaduste kool. TÜ teaduskooli direktor. Koolitajana peab oma missiooniks pedagoogide ja lapsevanemate harimist andeka lapse eripärade ja vajaduste suhtes.

Viire Sepp on esinenud lektorina paljudel õpetajate täienduskoolituskursustel. Ta on avaldanud kirjutisi andekuse teemadel nii pedagoogikaväljaannetes kui ka massimeedias. Jaanuaris 2004 toimunud rahvusvahelise konverentsi „Talendid tuleviku teenistuses" peakorraldaja ja alates 2004. aastast regulaarselt toimuva üleeestilise kollokviumide sarja „Millist andekate arendamise strateegiat vajab Eesti" eestvedaja. Teaduslikeks huvideks on andekate isiksuste ja motivatsiooniga seonduv ning ande arengut toetavad haridusprogrammid. Esinenud ettekannetega nii Euroopa kui ülemaailmsetel erialakonverentsidel. Euroopa andekusuurijate ja praktikute ühenduse (European Council for High Ability) liige ja Eesti korrespondent, andekusuurijate ja praktikute maailmaorganisatsiooni (World Council for Gifted and Talented Children) liige.

Tudengist poja ema. Lisaks koorilaulule peab lugu teatrist ja teistest kaunitest kunstidest. Meeldib end proovile panna ekstreemsetes tingimustes, olgu selleks mägironimine või hilissügisene suplus.