Arheoloogiasuvi 2008 jättis märkimisväärse jälje muinasteaduse ajalukku, kuid erakordne oli see kahtlemata ka meediahuvi poolest.
Iga-aastast uurimistööd tegid mullu 30 arheoloogi ühtekokku 130 paigas. Need arvud on samasugused nagu viimastel aastatel ikka - sadakond väljakaevamist üle riigi Narva jõest Sõrve sääreni, lisaks paarkümmend pealinnas, kus ehitussurve suurim. Kuid sellist ennenägematut ajakirjanduse tähelepanu ei ole muinasteadlased küll kunagi varem täheldanud. Ligi kolmsada meediakajastust - pea iga tööpäeva kohta üks, kui avastused ja avalik huvi ühtlaselt jaotuksid. Aga nagu leiud, nii ei jaotu ka huvi nende vastu ühtlaselt.
Arvatult suurim tähelepanu koondus Tallinna uurimistöödele, esmajoones Vabaduse väljaku ümberehituse ja Vabadussõja võidusamba rajamisega seonduvale. Tore on, et need uuringud tõid oodatust rohkem uudset mitte ainult ajakirjanduslikku sambasaagasse, vaid andsid olulist teavet ka Tallinna kesk- ja uusaegsete kindlustuste kohta. Suuremaks üllatuseks saab aga pidada kiviaegseid leide pealinna esindusväljaku alt. Arvestades veel läbikaevamist ootava ala suurust, võib sealt uusi avastusi loota ka 2009. aastal.
Muinasuudis: Saaremaa
Pea sama palju kui Tallinn, pakkus 2008. aastal kõneainet Saaremaa. Pole ka ime, sest Saaremaa, mida ajaloolased muinasaja lõpuni ning kohati Jüriöö ülestõusuni iseseisvaks poliitiliseks jõuks peavad, tõestab oma olulisust pea igal aastal järgukaupa leide välja andes. Lõppenud ei olnud veel 2007. aastal Kaarma kandist avastatud hõbeaarde lugu, aegade suurima leiutasu maksmine valitsuse abiga ning mündikilode konserveerimine, kui saatuse tahtel ja tee-ehitajate „abiga" tuli välja Saaremaa ja kogu Eesti esimene paadimatus või surnupaat. Sestap pole imestada, et sadakond uudist tehti just neist paigust.
Varasest viikingiajast pärit paadileid tuli loogiliselt kõige õigemast kohast - Salme külast Salme jõe lähistelt. Siinkohal sobib lisada, et peale ilusa naisenime tähendab salm ehk salmi just kitsast väina saarte vahel, sedapuhku siis „suure" Saaremaa ja veel mõnesaja aasta eest Salme väina taguse omaette saare - Sõrve vahel. Paadileid on sedavõrd haruldane, et avab oma saladusi nii maastikul kui laboratooriumites pikkamisi veel pikka aega.
Metallurgiakeskus
Ülejäänud Eesti alal toimunud kaevamistest, ühtekokku sajas paigas, tõusevad esile plaanitud teaduslikud uurimistööd. Seda küll mitte arvu, vaid uurimistulemuste poolest. Erandiks ses reeglis on ulatusliku rauasulatuspaiga avastamine Harjumaal Tõdva külas. Kaevamised algasid seal juba 2007, kuid esmased proovikaevamised ei ennustanud ei uudist ega ohtu - maaomaniku majaehituse tingimuseks seati arheoloogilise järelevalve nõue. Üllatusena avastati aga uuringute käigus üsna ulatuslikud ehitusjäänused, mis viitavad vägevale rauasulatamise tavale muistses Tõdva külas. Maapinda süvendatud ja kividest laotud sulatusahjud ning väliääsid mõjutasid arheoloog Mauri Kiudsoo töörühma arvates oma arvukuse ja rauatootmise ulatusega oluliselt Põhja-Eesti ja Läänemere-äärsete maade metallikaubandust.
Suurim eelrooma rauaaja linnus Põhjalas?
Süstemaatilised uurimised jätkusid 2008. aastal Jägala linnamäel ja selle ümbruses paikneval muistsel asulapaigal. Arheoloog Aivar Kriiska sõnul olid tööd Jägalas „erinevalt Tallinnas toimuvatest suuremahulistest ja ajapitsituses olevatest päästekaevamistest puhtalt teaduslikud ja ülipõhjalikud". Seni ebaselge ulatuse ja määranguga asulakiht andis 2008. aastal tulemusi mitmest kiviaja perioodist - nn keraamikaeelsest perioodist kui ka hilisemast ajast, mil kasutati savinõusid ja seega jäeti maha ka nende kilde.
Lisaks kiviajale tehti kindlaks, et asulas on elatud ka rauaajal, nii enne meie ajaarvamise algust kui ka keskmisel rauaajal. Linnuseplatoolt, mis on üks suuremaid Eestis, avastati luidete alt hästi säilinud kultuurikiht, mis pärineb keskmisest rauaajast. Abiks olid Tartu ülikooli geoloogia instituudi geoloogid, kes aitasid maapõue uurida elektromagnetlainetega töötava radari abil. Geoloog Jüri Plado selgitusel oli kiht selgelt jälgitav, selle peal aga kuni meetripaksune luide, mis on kuhjunud linnusemäe otsa pärast seda, kui asula on maha jäetud. Selle ladestuse all paljandusid aga selged künnijäljed - triibud, mille on jätnud maapinda muistse põllumehe ader. Künnikihi all on omakorda säilinud veelgi varasemad, Kristuse-eelse ajastu hoonete jäljed. Mitmekihilise muistise kasutamise etapid ning nende hilisem luidete alla mattumine saab selgemaks siis, kui laboritest saabuvad täpsemad ajamäärangud.
Jägala linnusel varem teada olevat kiviaegset ladestust 2008. aasta uuringud ei tuvastanud, kuid kirjeldatud avastused on suure väärtusega selle poolest, et tõestavad linnuse eri asustusperioodide selgeid jälgi alal, mille kohta arvati, et muistsed kihid on 20. sajandi algul elektrijaama ehitusbarakkide all hävinud. Huviline leiab selle paiga linnulennuvaate 2008. aasta esimesest Horisondist, kus juttu 2007. aasta väljakaevamistest.
Kantsid Kagu-Eestist, linnamäed Läti piirilt
Lõuna- ja Kagu-Eesti linnuste uurimist jätkas arheoloog Heiki Valk noorte muinasteadusse pürgijate abiga. Võhandu kaldal asuval Vareste linnusel, Tilleoru kantsimäel ning Erumäe kantsil püüti proovikraavidest leida täpsemat kinnitust, millal linnused on rajatud ja mis ajal on neid kasutatud. Eeldatavalt muinasaja lõpusajandeist pärinevate linnuste kihte aitavad täpsemalt määrata saadud söeproovid. Muististe loetellu otsustati arvatava linnamäena uuesti liita ka Rõõmumägi Tilleoru linnuse kõrval. Varasemate uurijate seisukohti kontrolliti Rõuge linnamäe kihtide avamisega. Päästekaevamiste hulka tuleb arvata uuringud Alt-Laari linnuse lähistel oleval asulakohal, kus tee- ja parklaehituse käigus kooritud pinnasest avastati arvukalt koldekohtadele viitavaid tumedaid pinnaselaike, mis sisaldasid rohkelt savinõukilde mitmest rauaaja perioodist. See annab alust oletada, et nii asulat kui linnust kasutati pikemat aega kuni keskaja alguseni.
Taaralinna tegemisi
Tartus toimus mitmel pool all-linnas, näiteks Lossi, Laia, Küütri, Soola ja Gildi tänaval, väljakaevamisi, mis seotud ehituse ja hädatarvilike mullatöödega. Kaevati ka Toomemäel, Toomkiriku müüride vahel. Noor arheoloog Martin Malve leidis sealt lisaks keskaegsetele ja Rootsi-aegsetele matustele huvitava hauaplaadi, mis asus tõenäoliselt veel oma algses asukohas. Plaadil on inimese kujutis ning saksakeelne kiri. Nii kirja kui plaadi all olnud luustiku uurimine seisab veel ees. Pärast konserveerimist ja võib-olla ka puuduva tüki taastamist viiakse plaat ülikooli ajaloomuuseumi, kus seda oleks võimalik vaatamiseks ka välja panna.
Suuremahulised kaevamised toimusid Ülikooli ja Vanemuise tänava nurgakrundil Rünno Vissaku juhatamisel. Selle eripäraks olid just hilised leiud - viimases sõjas põlengu alla jäänud Jürgensi kaubamaja kraam, mis pakub kindlasti huvi tarbekunsti uurijatele. Mõned leiud pärinesid ka keskajast ja muinasajast, mil sel alal oli Rünno Vissaku uuringute kohaselt kalmistu.
Kuidas põletati surnuid?
Eelmistel aastatel alustatud uuringud
jätkusid ka Läänemaal Uugla külas, kus Mati Mandel juhatas kivikalmete väljakaevamist
ning Jüri Peets muistse sepatööpaiga uurimist. Uugla Veskimäe talu kalmete
uurimist alustati juba 1977 ja jätkati 1980. aastal. Toonastest uurimistest
tõstab arheoloog esile leitud mõõga ja mitu odaotsa.
Arheoloogi sõnul leidis ta 1981. aastal ka naise haua, kuhu oli pandud kaal ja
kaaluvihid, mis võiksid viidata üllatuslikult naiskaupmehe matusele. Nüüdsete
kaevamiste käigus avati kivikalme, mida ümbritseb nn maa-aluste põletusmatuste
ala leidudega 11. sajandist 13. sajandi alguseni. Matuste alal asuvad tugevasti
põlenud kivid annavad alust oletada, et need kivistikud võivadki olla osa
omaaegsest põletusalast. Matuste alal asuvad põlenud
kivide lade ning suuremad maakivid võivad pärineda omaaegsest tuleriida
asemest. Tänavuste leidude ja varasemate katsete tulemuste võrdlemine näib
kinnitavat, et tuld on Uugla kalmealal tehtud tugevat ja palju.
Märkimisväärne on Uugla kalmealalt saadud leidude arv, mis küünib üle tuhande. Uugla ümbruse laiem plaanistamine ja uurimine seisab veel ees, kuid juba seniste tulemuste põhjal võib kinnitada, et 11.-14. sajandil asus siin tähelepanu vääriv raua- ja võib-olla ka pronksitöötlemise keskus. Sellest, et metall kallis oli, annab Jüri Peetsi sõnul aimu võrdlus, et kirves ja tööhobune maksid 15.-16. sajandil ühepalju. Uuritav kümne hektari suurune ala on kõige suurem muistne rauasulatuskoht Läänemaal.
Uuglale sarnaneva rauasulatus- ja sepatööpaiga uurimist jätkas Jüri Peets ka Saaremaal Käku külas. Selle paiga üpriski tüsedad kihid lubavad oletada samaväärselt pika kasutusajaga muistist, mis tooks selgust Kesk-Saaremaa muinasaja lõpusajandite vägevusele.
Matusepaik või laevahukk
Saaremaa muinasüllatused jätkusid hooaja lõpul, oktoobris, mil juba mainitud Salme küla mail, just paigas, kus muiste asus Saaremaad ja Sõrvet eraldav väin, tuli välja esimene n-ö surnulaev - paat, milles asunud surnute saatus ja staatus vajab veel täpsemat selgitust. Kuid pole kahtlust, et leid on unikaalne.
Algul kahtlustati, et jalgrattatee ehitusel välja tulnud luustikud pärinevad viimase sõja päevist, mil sealkandis Tehumardil paljud sõjamehed viimse puhkepaiga leidsid. Siiski viitasid juba esimesed muinasrelvade leiud märksa varasemale ajastule. Arheoloogide Jüri Peetsi, Külli Rikase ja Marge Konsa alustatud päästeuuringud viisid üsna pea lausa sensatsioonilisele avastusele. Varasemate kaablikraavidega lõhutud alal paljandusid nagu läbi ime algsel paigal säilinud raudneetide kumerad read. Muistse paadi kontuur kerkis otse liivast nii reaalselt uurijate ette, et pani tunnetama sündmuse erakordsust nii muinasajal kui tänapäeva arheoloogiateaduses.
Kohe kerkisid ka küsimused. Kas paat kadunukestega, keda kokku oli seitse, oli oma viimsesse asupaika maetud või hoopiski mattunud traagiliste asjaolude kokkusattumisel? Viimasel juhul annab kogu leidudega kaasnev info hoopiski uudse võimaluse heita pilk muistse meresõidu oludesse.
Kadunukestega kaasas olnud esemed oma iselaadsusega äratasid tähelepanu juba esimestest päevadest. Kogu leiu ainulaadsust arvestades kaasati uurimisse mitme eriala teadlasi - geolooge, merearheolooge ja -ajaloolasi, antropolooge, paleobotaanikuid, paleozoolooge - ning paadimeistreid. Arvestades avalikkuse suurt huvi, avati esimest korda Eesti arheoloogiliste uurimiste ajaloos internetis veebipäevik, mille vahendusel värsked uudised muinasaja surnupaadist kiiresti huvilisteni jõudsid.
Ja seda, mille üle uudistada ja arutada, tuli aina lisaks. Seitsme inimese luustikule lisandusid üsna eripärased leiud paadist. Vanuse määramiseks annavad kindlamat alust kaks mõõka, kaks odaotsa, kuus nooleotsa. Luisud, kirves, noad ja kammid on ajaliselt laiema levikuga, kuid nende kasutamine relvadega samal ajaperioodil pigem kinnitab ajamäärangut. 71 nn mängunuppu ja 4-5 täringut on ainulaadne leid, mille seletamiseks tuleb veel pikemalt pead murda. Veidi lihtsamad on vahest laevaehituslikud küsimused, millele tuleb vastuseid otsida 275 laevaneedist, paarist säilinud puutükist ning esmajoones nende asendist ja omapärast, mis kaevamiste käigus osalt lõhutud, kuid suurelt osalt säilinult paljandusid. Paadi mõõdud, ligi kümme meetrit pikk ja säilinud osas poolteist meetrit lai, ning ehituse iseärasused annavad materjali põhjalikeks uuringuteks nii laborites kui arhiivides.
Lahendamist vajavaid küsimusi on palju, neist üks esimesi - kas paat oli maetud või mattunud. Milleks nii palju luunuppe? Olid need mängimiseks või hoopiski arvepidamiseks? Mida tähendavad neil kujutatud figuurid? Ja muidugi esmajoones vanus. Põhiosas on paadileid seniste leidude põhjal määratud ajavahemikku 700.-900. aastad pKr , seega eel- ja varasesse viikingiaega.
Sellega Salme saaga veel ei lõppenud. Paar nädalat pärast väljakaevamiste lõppu paljandusid vaid mõnikümmend meetrit eemal uued muinasleiud. Sel matusepaigal leiti esimesena kolme mõõga katked, kaks nooleotsa, luisk ja jällegi paadineet. Leiukoha uurimine seisab alles ees. Asukoht veelgi lähemal muistsele Salme väinale viitab aga kahtlemata paiga erakordsusele. Kas tulemas on veel üks paadimatus või midagi muud põnevat, selgub edaspidi. Siis, kui leitakse uurimiseks vajalikud vahendid ja teadlased.
Muistsed müürid - taastumatu ressurss
Nii iseloomustasid tabavalt juba mullu Tallinna Vabaduse väljakul ja selle ümbruses alguse saanud väljakaevamiste tulemusi teenekad linnauurijad. Tööde ulatus ja eesseisvad probleemid on Eesti mõõtkavas enneolematud. Samuti nagu avalik huvi selle vastu, ehkki suures osas seotud nii Vabadussõja võidusamba rajamise kui kogu väljaku ümberehitusega. Üllatused saatsid kaevamisi juhtinud arheolooge Villu Kadakat ja Guido Toosi ka neis paigus, kus olid tehtud prooviaugud. Nii tuligi muldkehast samba tulevasel asukohal välja müür, mida ühelgi plaanil pole märgitud. Tõenäoliselt on tegemist 18. sajandi alguse tugimüüriga, mis kunagi nähtav pole olnudki.
Samaaegselt paljandus väljaku keskel suurejooneline müüristik, mille olemasolu küll asjatundjatele üllatus ei olnud, kuid hämmastas linnarahvast oma säilinud vägevusega. Ehkki torudest, kaevudest ja kaablitest puretud, tekitas maa-alune müüristik diskussiooni ala edasisest saatusest maa-aluse autoparklana. Võrdlemisi väikeste kaotuste hinnaga püütakse leida lahendus, arvestades asjaolu, et liiklusvahenditel on võime vajadusel kergesti teisalduda ning kolmesaja aasta vanused müürid saavad ligipääsetavaks esimest korda pärast pooleteise sajandi tagust Krimmi sõda.
Kaarli puiesteelt, otse tänava alt kaevati Vladimir Sokolovski juhendamisel välja lõik endisest Barbara kalmistust, ühtekokku 250 üksikluustikku ja üle 300 katkuaegsesse ühishauda maetu 16.-17. sajandist. Neile olid kaasa pandud või kaasa jäänud mõned piibud, sõrmused, sõled, klaashelmed. Väljakaevatute säilmed maeti ümber Liiva kalmistule.
Väiksemahulised, kuid tähelepanu väärinud mullatööd paljandasid Harju värava eelvärava tornide ümmargused alused, mis üllatasid ilusa paekivitööga ja on hästi säilinud. 15. sajandist pärit tornialused plaanitakse väljaku valmimisel markeerida tänavapinnal, katta lõiguti klaasiga ja varustada infostendiga. Eeldatavasti saab sel kajastatud Harju värava kirev ajalugu - ehitustööd 15. sajandil, kinnimüürimine kahesajaks aastaks ning lõpuks lammutamine 19. sajandi kolmandal veerandil. Väljakaevatud eesvärava ja Müürivahe tänava joonele jäänud peavärava vahelisel alal leidis 1535. aastal aset oluline sündmus linna õigusajaloos - parun Johann von Üxkülli hukkamine Tallina rae korraldusel.
Viis aastatuhandet linnavalitsuse all
Kõige suurema ulatuse ja avastusega kaevamised said alguse Tallinna linnavalitsuse maja ees. Esmalt paljandusid seal omaaegse Pärnusse viiva tee sillutise kihid ning Heinaturgu saja aasta eest ehtinud Peeter I hiigelkuju vundament. Järgnenud uus- ja keskaegsed kihid vaheldusid liivavõtmise aukudega, mis omakorda täidetud arheoloogidele tänuväärselt ajaloolise prügiga. Viimase hulgas väärivad kahtlemata esiletõstmist 17. sajandist pärit kuldsõrmus ning esimene Tallinnast leitud kuldmünt 1601. aastast. Suurem üllatus tuli aga päevavalgele tagasihoidliku tumeda pinnaseviiruna sügaval allpool tänavapinda -joonel, kus kunagi väljaku asukohal lained mereranda uhtusid. Leitud kiviaegsed potikillud, kvartsikillud, mõned luuesemed ja arvukad loomaluud viitavad sellele, et kiviaja inimene on neis paigus viibinud juba 4500-5500 aasta eest. Kuigi seni pole leitud kindlamale asulapaigale viitavaid tuleasemeid ega koldekohti, võib jätkuv uurimine sellele Tallinna eelloo varaseimale perioodile lisa tuua. Loodetavasti saame sellest lähemalt lugeda Horisondi järgmises numbris.
Küll hõbedat, kulda ...
Kuldesemete leiud jäid mullu Tallinna uhkuseks, ent aarde- ja peitleide jagus ka mujale. Aastataguse Saaremaa hõbeaarde konserveerimine ei olnud veel lõpule jõudnud, kui Pärnumaalt Saarde vallast toodi Pärnu muuseumi teade hõbemüntidest. Järgmine päev, jüripäev, oli arheoloogidele eriline, sest haruharva õnnestub peitleid kõiki uurimisnõudeid järgides välja kaevata. Nii selgub info, mida juhuslik leidja ega aarderüüstaja märgata ei oska. Eelmine selline võimalus olnuks kolme ja poole aasta eest Harjumaal, kus paraku vargad ööpimeduses arheoloogidest ette jõudsid. Kohtumõistmine nende üle kestab senini ning õiglase otsuse langemise päev on veel teadmata kaugusel.
Saarde valla Napsu küla aarde saatus oli parem, sellest teatamine ja leiukohaga ümberkäimine lausa eeskujulik. Pärnu muuseumijuhi Aldur Vunki sõnul teeb leiu eriti väärtuslikuks asjaolu, et see on välja võetud tervikuna ja annab ülevaate tolle aja raharingluse iseloomust, mida väljendavad kas või markade ja ööride arvuline suhe ja Tallinnas löödud ööride osakaal. Kuigi liigub rahvajutte sarve sisse peidetud aaretest, polnud ühtki sellist varem leitud.
Leid on peidetud Põhjasõja ajal, selle noorim münt pärineb 1707. aastast. Sarve sisse pandud aare koosneb 58 mündist ja ühest hõbesõlest, mille eest muinsuskaitseamet määras leidjale 22 000 krooni leiutasu.
Seadused ja muistised
Kokkuvõtteks veel kaks seika, mille mõju ulatub kahtlemata kaugemale kalendriaastast. Kui juba mainitud Salu Ubina hõbeaarde varguse kohtuprotsess kestab, siis üks teine, arheoloogiateadusega küll kaudsemalt seotud asi, leidis lõpliku lahenduse Riigikohtus. Septembris tehti otsus Paluküla hiiemäe kaitsevööndis algatatud detailplaneeringu kohta. Selle kohaselt jäeti rahuldamata kolme isiku kaebus puhke- ja spordikeskuse rajamise vastu Hiiemäe jalamil asuva Reevimäe nõlvale ja ümbrusse. Pika kohtutee läbinud vaidlus keskendus küll peamiselt keskkonnakaitse- ja usuküsimustele, kuid muinsuskaitse vallas ärgitas täpsemalt määratlema ja sõnastama muististe piiritlemise ja kaitse põhimõtteid. Kohtulahendist sõltumata jääb Palukülas kehtima nõue kooskõlastada kõik edasised mälestist mõjutada võivad tegevused, olgu nende tegijaiks siis loodusesõbrad, rahvasportlased, taara- või maausulised.
Kogu aasta arutleti kirglikult metallidetektorite keelustamise poolt ja vastu. Muististe sagenev rüüstamine, muinasleidudega äritsemine ning võimetus kehtivate õigusaktide abil olukorda parandada tõi kaasa mitu arheoloogide avalikku pöördumist ministeeriumite poole. Hobidetektoristide vastureaktsioon oli terav, tihti isegi teadlasi süüdistav. Asja pole ilmselt võimalik kontrolli alla saada vajalike seadusemuudatusteta. Muinsuskaitseseaduse käsilolev parandamine oleks üks võimalik tee. Seniks tuleb korrata arheoloogide üleskutset maaomanikele ja kõigile, keda huvitab meie maa muinasaeg: palun kontrollige, kes liigub teie maal, teie külas, teie vallas, mis asju nad seal ajavad ja kas neil on selleks luba! See on hädavajalik selleks, et ka 2009. aastal ja edaspidi saaksime rääkida mitte kriminaalsest, vaid huvitavast ja edukast arheoloogiasuvest.
Ants Kraut (1955) on õppinud ajalugu ja arheoloogiat Tartu ülikoolis ning rahvusvahelist ärijuhtimist ja avalikku haldust Eesti kõrgemas kommertskoolis. Töötanud alates 1978. aastast arheoloogi ja muinsuskaitseametnikuna. Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor.
