20. sajandil on Eestis olnud vähemalt viis majanduslanguse perioodi. Nendest kolm on olnud Eesti majanduskriisid selles mõttes, et Eestil on olnud võimalik rakendada oma majanduspoliitikat: esimese iseseisvusaja algus, 1930. aastate suur majanduskriis ja teise iseseisvusaja algus. Õppida saab neist kõigist siiski vaid mööndustega.
Alustan ühe näitega. Globaalseid finantsteenuseid pakkuv kompanii Merrill Lynch and Co., Inc. ostis 1999. aastal USA tähtsamate päevalehtede avaldamisruumi, et täita see sisuga, mille sõnumiks oli teade: maailm praegusel kujul on kümme aastat vana. Aga maailm oli saanud veel vaid vähem kui kümme aastat vanemaks, kui see ettevõte 2008. aasta sügisel raskustesse sattus ja oli sunnitud end maha müüma.
Ajalugu pole film
Järgimaks ajaloolase kuvandit, peaksin nüüd dotseerima teemal, et kes ei tunne minevikku, sel pole tulevikku. Aga kuidas ma ka ajalugu oma erialana ei väärtustaks, olen ikka sunnitud tõdema, et tegemist on vaid ilusa näitega, mitte enamaga. Küllap leiaksime palju juhuseid, kus ettevõtja on mineviku suhtes täiesti ükskõikne, ent ometi edukas, ning võib-olla hästi otsides ka selliseid näiteid, kus ettevõtja on läinud pankrotti just sellepärast, et ta on hull ajaloohuviline.
Teisalt ei oska ma kuigivõrd sisukaks pidada väidet, et ajalugu ei kordu. Või vaidlust selle üle, kas ajalugu kordub või ei kordu, olgu siis ringi või spiraali mööda, oluliselt viljakamaks kui klassikalist keskaja vaidlust selle üle, mitu inglit mahub korraga nõelateravikule. On loomulik, et ajalugu pole film, mida saab korduvalt esitada ja edasi-tagasi kerida. Kui suur osa sündmustest ja missuguse tähtsusega sündmused peaksid olema sarnased, et rääkida korduvusest? Ajaloo korduvust või mittekorduvust lihtsalt pole võimalik defineerida.
Ajalooparalleelidest
Kindlasti on ajalooparalleele tõmmatud spekulatiivselt ja üldse on poliitikud ajaloo üsna tihti ebaprofessionaalselt mängu tõmmanud: ajaloole viidates saab tõendi otsekui mütologiseerida. Iseseisvuse algusest mäletan maapoliitikute argumenti, et peaksime põllumajandust toetama sellepärast, et nii tehti juba Pätsi ajal. Viimane on tõsi, aga ei ütle midagi selle kohta, mida peaksime tegema praegu - selleks on tingimused lihtsalt üleliia palju muutunud. Kogu oma austuses Siim Kallase vastu ei saa tõsiselt võtta ka tema 15. novembril esitatud väidet, kui meedia seda ikka täpselt on edastanud, nimelt et „kunagi pole suudetud majandust viia uuele pikaajalisele tõusule plaanimajanduse vahenditega". See on siis õige, kui me peame „kunagi" all silmas sedasama Merrill Lynchi ajaperspektiivi, lähtume Euroopa geograafilisest ruumist ja mõtleme plaanimajanduse all üksnes kommunistlikku käsumajandust. 1930. aastate majanduskriisist väljusid kõik maailma maad hoopis suurema riigi osakaaluga majanduses, kasutades majanduspoliitikas vähemalt mõningaid planeerimise elemente, „Aasia tiigrid" tegid oma 1950.-1960. aastate kasvuhüppe riigi suure sekkumise tingimustes. Seal, nagu ka 1930. aastate teise poole majanduslikult edukas Eestis, tarvitati majanduspoliitikat, mida nimetatakse majanduslikuks natsionalismiks. Lääne-Euroopa riikide kõigi aegade kiireim pikim majanduskasv aastatel 1950-1973 toimus segamajanduse tingimustes jne. Laiemas vaates võib pigem öelda seda, et rohkem on neid riike, kus on tehtud kiire kasvuhüpe protektsionistlikus keskkonnas, kui neid, kus on sel puhul kasutatud liberaalset majanduspoliitikat. Neoliberalism on olnud domineeriv lääne majandusideoloogia alles alates 1980. aastatest. Kõik riigid - välja arvatud ehk Ühendkuningriik - on mõnel oma arenguperioodil postuleerinud riigi suurema sekkumise vajaduse.
Millega ei taha ma ju sugugi öelda, et riigi sekkumine ja planeerimise elemendid oleksid õiged ning „nähtamatu käe" tunnustamine vale. Kõik sõltub muudest tingimustest ja eelkõige sellest, missugused on ühiskonna väärtushinnangud, mida majanduspoliitika peegeldab. Nõukogude Liidu industrialiseerimine sai suuresti teoks ikkagi tänu entusiastlikele kodanikele, kelle hoiakud 1930. aastatel olid kollektivistlikud ja kes olid võimelised vaimustuma suurtest utoopiatest ehk samas rahvastikuarengu staadiumis kui mitmed tänased moslemiühiskonnad. Ent kodanike individualiseerumine kulges vääramatult ning ülemaailmset õitsengut ja ennastsalgavaid töökangelastegusid nõudvad loosungid ja teod muutusid Nõukogude Liidus 1970.-1980. aastatel neile endile naeruväärseiks.
Francis Fukuyama sai kuulsaks ja ühtlasi ka mõtlejaks, kelle üle on kõige enam ironiseeritud ehk seetõttu, et ta tahtis peatada aega, ignoreerides oma „ajaloo lõpu" teesis asjaolu, et inimkond on liikumises. Olen hämmastusega kogenud, et paljud targad inimesed mõtlevad staatiliselt - nagu viimase aja domineeriv majandusideoloogia oleks kogu inimkonna senise ajaloo otsingute kvintessents ja inimkond ise enam ei muutugi. Osalt läheb see, nagu ka nähtamatu käe ideoloogia, kokku postmodernismist tõukunud mõtlejate arvamusega, et tulevikku ei ole vajadust ega võimalust prognoosida ning ajaloolist tõde pole olemas - on ainult ideoloogia, mille teenistusse tuleb ajalugu rakendada. Nii pole imestada, et ajaloolastele hakati 1990. aastatel seadma keelde, missuguse tulemuseni üks või teine uurimus ei tohi jõuda, kriminaliseerides mitmete sündmuste „vale" käsitluse. Mul on siiras heameel, et üleilmsel ajaloolaste kogukonnal on nüüd tekkinud ühtekuuluvustunne ja soov taolise alandava, ajaloolasi poliitilise päevamoraali järelkäruks tegeva käsitluse vastu seljad kokku panna. 2008. aasta oktoobris üles seatud Blois' apellile on alla kirjutanud sajad ajaloolased üle maailma, nende seas kaasaja tunnustatumad ajaloolased. Oletan, et puhkemas on suurem diskussioon, mis saab ehk puudutama mitte ainult teadusvabadust ja holokausti käsitlemist, vaid ka andmekaitse ja poliitkorrektsuse piire.
Ajalookogemusest
Tõdemus, et ajalugu ei ole film, mida edasi-tagasi keritakse, ei tähenda siiski ajalookogemuse eitamist. Meie kaasmaalase, Eesti tunnustatuima majandusteadlase Ragnar Nurkse tööd Esimese maailmasõja järgsest finantspoliitikast ilmusid Teise maailmasõja lõpul ning olid kindlasti teabeallikaks Teise maailmasõja järgse finantspoliitika väljatöötamisel; mis oligi hoopis edukam kui varasem. 1930. aastate alguse suurt majanduskriisi uuriti võimendatult 1970. aastatel, siis, kui läänemaailm jälle kriisiraskustes oli, ning pole raske taibata, et see teema on ka praegu väga popiks muutumas. Kui me ei teaks seda, mida oleme teinud minevikus, ei oleks meil üldse mingit alust arvata, kuidas käitume tulevikus. Mentaliteet on suhteliselt konservatiivne muutuja, nagu ankurdatud nähtus kiirelt voolavas ajajões. Aja kiire liikuvuse oleme defineerinud eelkõige tehnoloogilise ja just meid endid puudutava tehnoloogilise muutuse järgi - nimelt arvan, et üheksa vastajat kümnest ütleksid, et tehnoloogiline areng on viimastel aastakümnetel järsult kiirenenud. Ent kui petlik seegi on, seda illustreerib ehk maailma ühe tunnustatuma majandusajaloolase Angus Maddisoni uurimus, kus ta tõestab, et tehnoloogiline areng on tegelikult alates 20. sajandi viimasest veerandist aeglustunud. Teistsuguse mulje on loonud asjaolu, et tehnoloogilised edusammud on keskendunud tarbimissfääri, pakkudes meile varasemast hoopis rohkem uusi olmevidinaid.
Aga nagu horisontaalse võrdlusega, st samal ajal eksisteerivate teiste ühiskondade kogemuse kasutamisega, võib oma kogemustestki üheselt õppida või neid järele teha ikka vaid mööndustega. Ning ega kogemuse omandamine ja sellest õppimine tähenda ju veel, ehk isegi paradoksaalselt, õigesti õppimist. Sellekohane kontrastseim ja tuntuim näide on võtta väga aktuaalsest valdkonnast - nimelt oleks 1930. aastate suurt majanduskriisi leevendanud jäikadest raha vahetuskurssidest loobumine. Ent kümme aastat varem, maailmasõja järel toimunud finantssegaduste mõjul kartis massiteadvus kõige rohkem just kullastandardi kõrvaleheitmist, seostades seda kontrollimatu inflatsiooniga, ning tõrjus igasuguseid sedalaadi poliitikakokteile. Selle valestiõppimise üks tulemusi oli ka Jaan Tõnissoni populaarsuse kaotus, kuigi ta sai hakkama Eestile tollal väga vajaliku sammuga ja devalveeris Eesti krooni, ning Konstantin Pätsi esiletõus. Päts taipas küll tolle sammu vajalikkust, aga sedagi, et ennast sellega seostama ei peaks ja kasutas ka vastavat poliitilist retoorikat.
Eesti ja Läti
Eesti ettevõtluse ajalugu on sama pikk kui asustuse ajalugu Eestis. Selles mõttes võibki öelda, et kogu Eesti ajalugu on peamiselt Eesti ettevõtluse ajalugu, sest Eesti poliitiline ajalugu on lühike. Sisemajanduse kogutoodangu arvestuses on Eesti praegune jõukus mitu korda kõrgem kui kahe maailmasõja vahel, ent kui positsioneerida Eestit teiste Euroopa riikidega, siis olime kahe maailmasõja vahel paremal tasemel.
Kui soovime Eesti 20. sajandi ajalugu ja eriti majanduse ajalugu väga lühidalt iseloomustada, siis on selleks sarnaselt Lätiga vaheldusrikkus. Mina ei tea näiteks teisi riike maailmas, kus 20. sajandil oleks valitsemisrežiimidest, majanduspoliitikast ja rahapoliitilistest režiimidest olnud esindatud nüüdismaailma kogu võimalik spekter, ning kus oleks olnud käibel nii palju erinevaid ametlikke valuutasid kui Eestis ja Lätis.
Veel tasub toonitada, et Eesti ja Läti on 20. sajandi aeglaseima majanduskasvuga riigid Euroopas ning eestlased ja lätlased ainsad Euroopa riigirahvad, kelle arvukus oli sajand tagasi suurem kui praegu. Ma ei ole kindel, kas Eesti ja Läti ühiskond ise sellise vaheldusrikka ajaloo üle just rõõmustavad, aga ajaloolastele on need maad küll tõelisteks laboratooriumideks.
Eesti kogemus
20. sajandil on Eestis olnud ka vähemalt viis majanduslanguse perioodi: sajandi alguses; Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud murrangute ajajärgul, millele liitus „jätkukriis" aastal 1924; 1930. aastate algul; Teise maailmasõja ja sellele järgnenud sovetiseerimise aastatel; Nõukogude Liidu lagunemise ja iseseisva majanduse ülesehitamise aastatel 1986-1994. Nendest on Eesti majanduskriisideks - selles mõttes, et Eestil on olnud võimalik rakendada oma majanduspoliitikat - võimalik nimetada kolme: esimese iseseisvusaja algus, 1930. aastate suur majanduskriis ja teise iseseisvusaja algus.
Nende kolme majanduskriisi taust on väga erinev. 1920. aastate alguses ja 1990. aastate alguses oli tegemist majanduse ümberorienteerumisega. Juhul kui me Eesti kogemust kusagil esile tõsta tahaksime, peaksime rõhutama, et need ümbersuunitlused ühest globaalregioonist teise (jälle koos Lätiga) on olnud radikaalsemad kui üheski teises riigis viimasel kahel sajandil. Ühtlasi ka ülikiired ja ülitõhusad - seega asjad, mille üle võime täie õigusega uhked olla. Sisemajanduse kogutoodangu arvestuses on mõlema iseseisvusaja alguse langus olnud siiski üle 20 protsendi, mis on tegelikult üliränk number. Sellest hoolimata läbis Eesti need kriisid suhteliselt valutult, kui jätta kõrvale 1920. aastate alguse kommunismimeelsete ning 1990. aastate immigrantrahvastiku harjumisraskused. Selgituseks võiks pakkuda ikka kriisi põhjuste teadmist ja solidaarsust eesmärgi poole liikumisel.
1924. aasta „jätkukriisi" põhjustasid aga Eesti poliitikute vead ning ehk tasub siinkohal veel üle korrata, et põhiviga oli orienteeritus Vene turule ja Vene kaupade läbiveole, missugused võimalused otsustasid bolševikud ühel hetkel lõpetada. See „jätkukriis" enam nii valutult ei läinud, põhjustades palju sisepoliitilisi häireid ja rahulolematust, mida kommunistid teatavasti üritasid kasutada riigipöörde korraldamiseks. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et kogu iseseisvusaja vältel seostas Nõukogude Liit majandussuhete laienemist Eesti-poolsete poliitiliste järeleandmistega, aga kui neid järeleandmisi tehti, majandussuhete laienemist ikkagi ei toimunud. Murranguks sai alles baaside lepingu sõlmimine.
Suure kriisi kogemus
Neist kahest kriisist erines ja nõudis sotsiaalselt kõrgemat hinda 1930. aastate suur majanduskriis. Tegelikult oli langus isegi väiksem kui eelnimetatud kahe kriisi ajal, ent ikkagi - eriti kui läheneda tänase mõõdupuuga - üsna suur: kahel aastal kokku 10 protsenti. Et sel kriisil on rohkem sarnasust käesoleva kriisiga, peatun siin pikemalt.
Ka suur majanduskriis saabus eestlaste jaoks, nagu praegunegi, justkui laest, asja ees, teist taga. Eesti poliitikutel polnud ühtegi võimalust seda vältida, küll aga leevendada. Majandusteadlastel ei ole tänaseni konsensust kriisi põhjuste kohta. Kaks suuremat koolkonda - keinslased ja monetaristid - pakuvad erinevaid vigu ja poliitikaid, mida oleks tulnud kasutada kriisist väljatulekuks. Majandusajaloolane Charles P. Kindleberger on aga pakkunud kriisi erakordsele sügavusele laiema klassikalise seletuse, mida aktsepteerivad nii monetaristid kui keinslased. Lühidalt on selle põhisisu Esimese maailmasõja järgne kohanematus.
Ühendkuningriik läks kullastandardile varasema pariteediga - muide selle põhiline taganttõukaja oli Winston Churchill, kes sai sellest ka oma poliitilise kapitali kätte, kuid too pariteet oli Ühendkuningriigi sõjakaotusi arvestades liiga kõrge. Et naelsterling oli maailma rahandussüsteemi alustala, nagu praegu dollar, ja selles valuutas hoidis suur osa riike oma reservi, siis tegi naelsterlingi nõrkus ja hilisem devalvatsioon hapraks kogu maailma rahandussüsteemi.
Teiseks ei osanud kriisis käituda USA, mis oli Esimese maailmasõja järgselt kujunenud maailma finantskeskuseks. 1930. aastate alguses tõstis USA ühtaegu tolle, piirates nii kriisist puretud riikide eksporti oma maale kui tõmmates tagasi oma välisinvesteeringud. Varasem rahanduskeskus Ühendkuningriik ei olnud kunagi niimoodi käitunud. Seega puudus 1930. aastate alguses maailmas erinevalt maailmasõja-eelsest ajast viimase võimaluse laenaja, kes oleks suurpankade ja riikide rahandusliku kokkuvarisemise käigus suutnud kiirelt reageerides piisavalt suure finantsabiga ahelreaktsiooni peatada. Selles mõttes on nüüdisaja finantssüsteem samamoodi haavatav - Ameerika dollar ja majandus on hapral alusel ning Rahvusvahelise Valuutafondi ressursid on selgelt liialt väikesed.
1933. aasta kevadel kokku kutsutud ülemaailmne majanduskonverents läks pärast kuu aega kestnud diskussioone ühtegi olulist otsust tegemata laiali ning maailma rahandussüsteem pihustus kildudeks. Paraku pole me ka praeguses globaalses finantskriisis mingit piisavat ühistegevust näinud. Maailma finantssüsteemi edasise arengu seisukohalt on jämeda pintsliga tõmmates kaks valikut - senise süsteemi kokkuvarisemine, mis tähendaks rahavoogude ülepiirilise liikuvuse lõppemist ja rahanduse juhtimise viimist taas riigi tasandile, või järgmine samm globaliseerumises, st ülemaailmsete finantsinstitutsioonide reformimine ning neile veel suurema võimu ja ressursside andmine. Viimasest on mitmed poliitika- ja majandusteadlased varem rääkinud, ja nüüd on sellest hakanud kõnelema ka paljud poliitikud, viimati Gordon Brown.
1930. aastatel oli rahanduse juhtimine rahvusriigikeskne, ja nagu mainitud, tegi Eesti siin ilmselt oma kõigi aegade suurima majanduspoliitilise vea. Hakati venitama, selle asemel, et juba 1931. aastal sarnaselt Ühendkuningriigi, Skandinaavia riikide ja Soomega kroon devalveerida. Seejuures oli Eestis devalveerimise vajadus veel suurem kui neis riikides, sest Eesti eksport oli traditsiooniliselt läinud just devalveerinud riikidesse ning nüüd kannatas selle konkurentsivõime. Tulemuseks oli majanduskriisi teravnemine, rahva üldine rahulolematus, poliitiline heitlikkus, võõrandumine senisest poliitilisest eliidist ning kompromissitu vastasseis uut poliitilist süsteemi nõudva jõu ja vana eliidi vahel. Halvimaks võimaluseks oleks olnud kodusõda või relvakonfliktid, nagu näiteks Austrias, mis jäid aga olemata. Tagantpoolt järgmine võimalus oli demokraatia kaotus. Nii teatavasti ka juhtus.
Tänase kriisi mõõtühikuist
Nüüdisajal ning senise maailmamajanduse ja poliitilise arhitektuuri jätkumise korral ei ole Eestil, vähemalt minu arusaamise järgi, niivõrd suuri vigu lihtsalt võimalik teha. Me oleme teistega kokku kasvanud ja meie poliitiliste otsuste raam on suhteliselt kitsas. Senise ülemaailmse süsteemi täieliku kokkuvarisemise korral võime aga vigu teha küll. Seda varianti pole siiski põhjust edasi arutada, sest sel juhul on kahtlemata tegemist uue paradigmaga ja vajame värske mõtlemisega juhte.
Küll aga pole kahtlust selles, et erinevalt iseseisvumisega kaasnenud Eesti majanduskriisidest ja sarnaselt 1930. aastate alguse majanduskriisiga ähvardab ühiskonda poliitilise eliidi totaalne võõrandumine rahvast ja poliitiline kriis. Kuid ma ei usu, et ükski terve mõistusega inimene praegu kavatseks või kardaks Eestis autoritaarset riigipööret à la Päts-Laidoner. Halvim majanduskriisi väljund võiks olla immigrantrahvastiku ja põlisrahvastiku konflikti eskaleerumine, protsess, mis tegelikult sõltub kõige enam Venemaa käitumisest ja globaalsete mõjupiirkondade muutusest, vähem majanduskriisist või isegi meie integratsioonipoliitikast. Reaalne poliitilise eliidi võõrandumise tulemus ning käesoleva majanduskriisi kõige suurem oht Eestile seisneb meie kodanike jalgadega hääletamises ehk massilises emigreerumises. 1930. aastate majanduskriisis seda võimalust immigratsioonipiirangute tõttu ei olnud. Rohuks selle vastu on ikka võõrandumise vältimine.
Tegelikult ei ole põhjuseks, miks majanduskriis tekitab võõrandumist ja teisi sotsiaalseid häireid, mitte niivõrd katastroofiline vaesumine - meie praeguse jõukuse tasemelt kannataksime ka suhteliselt suure languse välja - kui eesmärgi ja solidaarsuse puudumine. Poliitikute ja ametnike kõrged palgad või mõttetud välissõidud ei ärata ju pahameelt mitte niivõrd selle tõttu, et need oleksid koormaks riigieelarvele, vaid tulenevad tõdemusest, et riigijuhid või ärieliit ei ole rahvaga solidaarne, ei tunneta end osana rahvast, ei jaga tema raskusi. Käesoleva majanduskriisi läbimise edukuse mõõtühikuks peakski olema Eestist lahkunud rahva võimalikult väike hulk.
Võiks loetleda palju asju, mida niisuguse ohu vältimiseks võiks teha, alates valimisseaduse muutmisest, mis Rein Taagepera sõnutsi „maksimeerib pahameelt", sisuliste instrumentide andmisest kodanikele riigi elus suuremaks kaasarääkimiseks kuni avaliku sektori efektiivsuse järsu tõstmiseni õige paljudes kohtades. Aga üks konkreetne meede, mille rakendamine on ülimalt odav, on migratsioonistatistika sisseseadmine. Eesti on ainus Euroopa Liidu riik, kus see puudub. Statistikat vajame aga kas või seetõttu, et lükata ümber maailma kõige külastatavama infoportaali CIA World Factbooki andmed, mille järgi on Eesti suhtarvudes Albaania, Armeenia, Bulgaaria ja Gruusia järel suuruselt viies emigratsiooniriik Euroopas, ning kui arvestada loomulikku iivet, kõige kiiremini kahaneva rahvastikuga riik Euroopas. See on tõesti vale.
Aga seda teadmist ning sellest tulenevaid analüüsivõimalusi on vaja eelkõige meile endale. Francisco Goya ironiseeris riigivõimu antiintellektuaalsuse üle taiesega „Uinuv mõistus sünnitab koletisi". Eesti „teadmistepõhise" tegevuse intellektuaalse taseme kajastuseks on riigikontrolöri hiljutine üleskutse mõelda 300 000 noore immigrandi Eestisse meelitamise võimaluste peale, teadmata seejuures, kui palju ja mis põhjusel praegu inimesi riigist lahkub ja siia tuleb. On väga raske uskuda, et selle teadmiseta on mingilgi määral võimalik planeerida kriisipoliitikat, aga ka majandus-, sotsiaal-, tööhõive-, pensioni- ja hariduspoliitikat üldse.
Ent kindlasti annab majanduskriis ka uue võimaluse, nagu 1930. aastate majanduskriis suunas läbi kahekordselt langenud põllumajandussaaduste hindade Eesti industrialiseerimise teele. Masstootmises vajalikku kvalifitseerimata tööjõudu meie rahvastikustruktuuris ei ole ning isegi kui tahaksime välistööjõudu sisse tuua, ei suudaks me võistelda Lääne-Euroopa kaks korda rikkamate riikidega. See on ummiktee. Seega peaks nüüdses kriisis arendama ja toetama majandussektorit, mis vastab Eesti rahvastikustruktuurile, seega teadmistepõhist ja vanemate inimeste rakendamist võimaldavat majandussektorit.
Essee tugineb 21. novembril 2008 konverentsil „Eesti ettevõtlus 90" peetud ettekandele.
JAAK VALGE (1955) on ajaloolane, PhD. Tema doktoritöö käsitles Eesti majanduslikku iseseisvumist 1920. aastatel. Selle alusel valminud raamat „Lahtirakendamine" pälvis 2003. aastal Eesti ajalookirjanduse aastapreemia ja on täiendatuna ilmunud inglise keeles Stockholmi Ülikooli Balti Uuringute monograafiate sarjas. Jaak Valge õpetab globaliseerumise ajalugu Tartu Ülikoolis ning avaldab peatselt raamatu üleilmastumise ajaloost. Peamisteks uurimisteemadeks on demokraatiate kokkuvarisemise põhjused Euroopas 20. sajandil ning Eesti 1930. aastate sisepoliitika. Seni avaldanud viis monograafiat ja üle neljakümne teadusartikli eesti, inglise, soome, vene, saksa ja läti keeles.
