Tiina Kala
"Käsikirjaline raamat Eestis"
Tallinna Linnaarhiiv, 2008
Raamatu hinnalisus peitub tekstis ja pole erilist tähtsust, kas tekst on kirjutatud käsitsi või trükitud. Ka pärast trükikunsti leiutamist on raamatuid ikka ka ilukirjas kirjutatud. Neist erinevad siiski oluliselt keskaegsed tekstid, mida paljundati vaimulikes ja ilmalikes skriptooriumides.
Varane käsikirjaline raamat esitab lugejale hulga väljakutseid, enne kui tekst lõplikult avaneb. Seetõttu ongi käsikirjalise raamatu uurimine pikkade traditsioonidega teadusdistsipliin, millega tegelemine nõuab peensusteni väljaarendatud vanakirja lugemise oskust, klassikaliste keelte tundmist ja orienteerumist keskaegsete tekstide universumis.
Eesti kuulus keskajal Lääne-Euroopa kirjakultuuri areaali, ja nii jõudsid käsikirjalised raamatud 13. sajandil ka Eestisse. Oma vajaduseks asuti siingi tekste kloostrite skriptooriumides ja raekantseleis ümber kirjutama. Kujunesid esimesed suuremad raamatukogud - toomkapiitlite ja kloostrite juures vaimulikud ning magistraatide juures ilmalikud. Kapiitlite ja kloostrite vara läks suures osas kaotsi reformatsiooni ajal, kui need asutused suleti. Käsikirjalised tekstid üldisemalt muutusid aga trükisõnaga kohanenud uusaja inimesele ajapikku mõistetamatuks ning neil lasti aegade voolus hävineda kui millelgi, mis oma aja ära elanud. Alles teadusliku huvi tärkamine ja ajaloolise kirjakultuuri väärtustamine on lasknud neil alustada uut elu.
Näited Tallinnast
Seda imepärast maailma avabki keskajauurija Tiina Kala "Käsikirjaline raamat Eestis". Käsitluse aluseks on 24 Tallinna Linnaarhiivis ja Eesti Ajaloomuuseumis terviklikult säilinud käsikirjalist köidet. Nende hulgas on vaimulikke teoseid, ent leidub ka õiguskoodekseid, meditsiinikäsiraamatuid ning grammatika- ja loogikatekste. Raamatute hulk ja mitmekesisus oli keskajal muidugi mõõtmatult suurem, kui seda on säilinud eksemplaride hulk.
Tiina Kala tutvustab käsikirjalise raamatu üldist ajaloolist tausta ja spetsiifikat ning analüüsib seejärel säilinud raamatuid sisu järgi. Defineeritud on käsikirjalise raamatu mõiste, tutvustatud spetsiifilisi kirjaliike, rohkete lühenditega teksti edastamist jm. Keskaegne arusaam raamatust hõlmas ju lisaks teadmiste, ande või ilmutuse abil loodule ka peene käsitööna, kunstimeele ja erakordse kannatlikkusega valminud teksti. Uutes oludes see arusaam hääbus.
Käsitlus on rikkalikult illustreeritud käsikirjaliste raamatute tekstide enestega, mille asjakohased kommentaarid võimaldavad igaühel parimal viisil teksti süüvida. Eriliselt tuleb esile tõsta ladinakeelsete, rohkete lühenditega tekstikatkendite eesti keeles edastamist. Tänu sellele on igal lugejal võimalik nautida keskaegse teksti kaunidust ja sisukust. Tiina Kala on andnud igale köitele ka eestikeelse nime, millel on käsikirjalise teksti tutvustamisel omaette tähendus ja tähtsus ning mille teaduskäibesse toomine on tunnustust väärt samm.
Palju on pööratud tähelepanu ka käsikirjalise raamatu väljanägemisele - ahelköited koos nurgikute ja lukkumitega on iseloomulikud just tollasele raamatule. Käsitluse lõpust leiab lugeja ülevaate käsikirjade kodikoloogiast ja sisust, ulatusliku bibliograafia ja nimeregistri.
Türi meister
Vaimulikest käsikirjadest on meil säilinud tähelepanuväärseid tekste, nagu Nicolais de Gorrani Piiblimõistete seletused ehk distinktsioonid, Alanus ab Insulise traktaat jutlustamiskunstist, Petrus de Ramise jutlused, Nicolaus de Lyra Postilla kogu Piibli kohta, katoliku kiriku jumalateenistusel kasutatud psalter, kõikide pühakute litaania tekst, kalender ja palvetundide lühitekste sisaldav vaimulik raamat ehk breviaar.
Nendega on tihedalt seotud grammatika- ja loogikatekstid, eriti aga kuulus ladina-alamsaksa sõnastik "Ex quo". Erinevalt teistest on teada selle ärakirja valmistaja - Her Marten - ja valmimiskoht - Türi. Käsikirja sissejuhatusele tuginedes peetakse härra Martenit Türi kihelkonnapreestriks. Kõnealune "Ex quo" on dateeritud 23. märtsil 1454 sõnastiku lõppu kirjutatud märgendiga Sc/ri/ptum i/n/ turgel. Teadaolevalt koostas Genua dominikaani munk Johannes Balbus (surn 1298) Piibli võõrsõnade kohta keskaja kuulsama leksikoni "Catholicon", mida kasutati Piibli interpreteerimisel. Balbuse ladinakeelne "Summa grammaticalis quae vocatur Catholicon" oli ka üks esimesi trükikunsti leiutamise järel trükivalgust näinud tekste - trükitud 373 lehel arvatavasti Johannes Gutenbergi Mainzi trükikojas aastal 1460. Seejärel trükiti seda 1505. aastani 48 korral paljudes trükikodades. Raamat koosneb viiest osast: neli käsitlevad grammatikat, viies on aga enam kui 14 000 märksõnaga "Ex Quo vocabularij varij auctentici h/ug/vic/i/o katholico/n/". Balbuse sõnaraamatu aluseks oli omakorda Pisas tegutsenud kanoonilise õiguse tundja Huguccio tuntuim keelealane töö, mahukas etümoloogiline sõnaraamat, mida mainib ka Türi koodeksi valmistaja. Balbuse tekst saavutas keskajal siiski suurema populaarsuse, nagu tunnistavad tänaseni säilinud vähemalt 250 käsikirjalist eksemplari. Aegade jooksul lisati sõnaraamatu ladina keelele ka teised keeled, Türi koodeksis oli selleks alamsaksakeel.
Põneva kirjavara moodustavad meditsiinitekstid, mis olid populaarsed juba keskajal. Täna on neist intrigeerivaim "Meditsiiniliste salateaduste raamat", mis sisaldab traktaate taimede omadustest, katku ravimisest, veinide raviomadustest, aga ka suure raviainete loetelu ning ladina-alamsaksa registri.
Juriidilist valdkonda esindavad Lübecki linnaõiguse editsioonid (1257, 1282, 13.-16. ja 14. sajand, 1511), aga ka kuningas Magnus Erikssoni 14. sajandi keskel koostatud linnaõigus ja vendi linnade mereõigus aastast 1482.
Tiina Kala avab ise tabavalt oma raamatu tähenduse, kirjutades, et see tutvustab Eesti lugejale üht seni laiemalt tundmata rikkalikku varasalve.
LIIVI AARMA (1948) on Tallinna Ülikooli õppejõud, dokumendihalduse ja arhiivinduse dotsent. 1982 valminud kandidaaditöö teemaks oli "Elanikkonna kirjaoskuse areng Eestimaa kubermangus 18. sajandi lõpust 19. sajandi 60. aastateni", tänased põhilised uurimisvaldkonnad on ühiskonnateadused ja kultuur, eesti raamatu ajalugu, kirjalik kommunikatsioon ühiskonnas, genealoogia. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.
