Kuidas on teadus mõjutanud minu elu?
Kui kolmveerand elu on elatud ja püütud seda teha lahtiste silmadega, on see küsimus möödapääsmatu nii kitsamas kui arvatavasti ka laiemas plaanis.
1967. aastal sattusin Tartusse õppima germanistikat - miks, teab ehk teaduslik statistika, sotsioloogia või Jumal taevas -, ja edasi ei viinud eriprogramm mind mitte üldettenähtud pedagoogikasse, vaid kirjandusteooriasse. See oli suur paleus ja seda sai ahmitud nooruse jõuga ning uhke üleolekuga vähemalt teaduslikust kommunismist, teaduslikust ateismist ja argitegelikkusest, kuigi need kaks "teadust" ja neis eksami tegemiseks vajalik sorav valetamine on kindlasti mõjutanud mitte ainult minu elu. Järgnes suunamine kohustuslikuks kolmeks aastaks toonasesse Keele ja Kirjanduse Instituuti Endel Nirgi, kuid ka Endel Sõgla käe alla. Tasapisi hakkasin ahmitut ka mõtestama, läbida tuli periood, mis Soomes viis hiljutiste koolimõrvadeni - elu totaalse mõttetuse põrgu, mis vaid tagantjärele tundub naeruväärsena. "Kas jään või lõpu teen?" - nagu Hardi Tiidus "Hamletit" tõlkis. Humanitaarina jäid täppisteadused mõistagi kõrvale, tuli kontrollida, kas kirjandus ja teadus on kokkuviidavad mõisted. Kuigi mul oli võimalus kuulata veel Juri Lotmani loenguid, leidsin (ja leian), et semiootiline mõisteaparaat vaid riivab kirjanduse pärisosa, kasutades rastrit, millest kirjandus läbi lipsab. Kuna küsimus sihib teaduse poole, jätan siinkohas kirjanduse subjektiivselt defineerimata. Ülalmainitud kontrollimise käigus eksperimenteerisin ka kirjanduslooga ehk siis kirjandusteaduse osaga, püüdes saksa filolooge harides ühe aastaga läbi kapata kogu saksa kirjandusloost. Häbi on siiani, kuigi mul olid täiesti vabad käed. Jõudsin veendumusele, et kirjandust ei saa teaduslikult õpetada - näidata saab ehk seda, kuidas kirjandusega tegelemine on mõjutanud õpetaja isiksuslikke omadusi. Tartus tegi seda Arthur R. Hone. Nende omaduste näitamiseks olin ma liiga noor ja ebaküps. Paleuseks said Uku Masing ja püstipäi surema valmis vaimuheeroslus. Kui palju ma Masingut mõistsin, on muidugi iseküsimus. Igatahes tema veidrused ja äärmused olid üldise halluse taustal ligitõmbavad. Kuid Masing ja heerosed kasvatasid siiski usku, et kirjanduse üldistavaks käsitlusvormiks on sobilik mõtisklev essee, mille veenvust suurendavad võimalikult laiad teadmised. Ajastu ahistavate asjade hulka kuulub, et tasakaal sõnalis-kujundilise ja arvulis-numbrilise mõtlemise vahel on kvantitatiivse poole kõhedalt kaldu. Sellel teemal on suurepäraselt kirjutanud Ilmar Vene. Kindlasti ei pea ta end teadlaseks, aga kaasaega mõtestavaks kasvatajaks tihkaksin teda kutsuda küll. Numbrilisuse võidukäigule sekundeerib nagu tellimuse peale kõikelubavaks postmodernismiks kutsutud diskursus ehk üldaktsepteeritud väärtuste kadu ja kaos, vaimse keskme puudumine, mille väljunditeks on näiteks globaalse ajupesu efektiivsus ja kõikvõimas kommerts. Teadus oma lihtsurelikule kontrollimatus kõrgkultiveerituses ja kasvavas IT-ülekaalus on teinud meid selles kontekstis nii sõltuvaks ja haavatavaks, et kohati lihtsalt ei suuda alla suruda hirmu, eriti arvestades, kui plahvatusohtlik ja barbaarne on meie ürgne kirgede ja himude maailm. Me suudame loendada, kui palju ingleid mahub nõelaotsale, või lähenevalt välja uurida, milline on inimese geneetiline kood, kuid Kolumbuse muna katki koksata või Gordioni sõlme ehk sõja ja vägivalla eskaleerumist ka tänavatasandil me läbi raiuda ei oska.
Nii et teadus on küll mõjutanud minu elu, lastes mul omastada hädapärase elementaarloogilise süsteemi, kuidas ümbritsevat siiski mõista püüda, elik ratsionaalse koordinaadistiku, millega sündmuseid suhestada, kuid ometi: "nende lõputute ruumide igavene vaikus kohutab mind" (Blaise Pascal). Või siis: "Ja ometi ümbritseb iga tunnetust läbitungimatu pimedus. Me tajume vaid üksikuid tulesid teadmatuse kuristikus, sügavatest varjudest voogavas maailmaehitises. Me uurime asjade korda, kuid ei mõista, mis temas sisaldub." (Thomas Browne). Üleliigne on vist lisada, et osalt kokkupuuteile teadusega võlgnen ka skepsise selles suhtes, mis puutub teaduse panatseaks pidamisse.
