18. juunil 1178 vaatles rühm Canterbury munkasid ebatavalist nähtust Kuul vahetult pärast päikeseloojangut. Noorkuu ülemine sarv oleks nagu kaheks jagunenud ja jagunemiskohast näis välja paiskuvat leegitsev tõrvik, paisates laiali "tuld, tuliseid süsi ja sädemeid". Sellest allpool näis ülejäänud kuusirp väänlevat nagu "haavatud madu". Nähtus kordus tosinajagu kordi ning siis muutus kõik endiseks, kui mitte arvestada asjaolu, et kogu kuusirp oli võtnud mustja värvitooni.
19. aprilli öösel 1787. aastal märkas kuulus Briti astronoom Sir William Herchel kolme punaselt hõõguvat laiku Kuu valgustamata osal. Ta informeeris sellest ka kuningas Georg III ja teisi astronoome. Hercheli arvates oli tegemist vulkaanipursetega Kuul.
Niisuguseid nähtusi kutsutakse inglise keeles transient lunar phenomenon (TLP), mis tõlkes võiks kõlada mööduvad (või põgusad) fenomenid Kuul, ning nende all mõistetakse lühiajalisi heleduse, värvuse või pinnavormide muutumisi Kuu pinnal. Registreeritud on neid rohkem kui tuhat aastat. Vaatlejad on olnud üksteisest sõltumatud ning mõned neist isegi reputatsiooniga teadlased. Siiski on absoluutne enamik taolisi vaatlusi mittereprodutseeritavad ning kontrollvaatlustega pole võimalik leida alternatiivsete hüpoteeside hulgast kõige õigemat.
TLP-d klassifitseeritakse järgnevalt: gaasi- ja udupilved; värvumine punaseks; värvumine roheliseks, siniseks või violetseks; heleduse suurenemine; tumenemine.
TLP-de seletamisel jagatakse nad nelja klassi: gaaside eraldumine; impaktsündmused; elektrostaatilised nähtused ja ebasoodsad vaatlustingimused.
Gaaside eraldumine
Mõned TLP-d võivad olla põhjustatud gaasi väljumisest pinnaalustest tühimikest. Tavaliselt täheldatakse punakat värvust, aga ka valgeid pilvi ja hägu. Enamik neist on seotud pragunenud põhjaga kraatritega, Kuu merede servaaladega või teiste aladega, mida geoloogid vulkaaniliseks peavad. Siiski tuleb märkida, et need on Kuul kõige sagedamini vaadeldud piirkonnad ja seega võib niisugune seos olla lihtsalt sellest tingitud.
Impaktsündmused
Impaktsündmusi toimub Kuu pinnal pidevalt. Enamikku seostatakse mikrometeoriitidega meteoriidisadude ajal. Impaktsähvatusi on registreerinud paljud Maal baseerunud vaatlejad. Sel juhul peaks pinnale jääma nähtavad armid, mida võiks leida, kui võrrelda enne ja pärast sündmust tehtud ja piisavalt kõrge lahutusvõimega fotosid. Apollo, Clementine ja SMART-1 missioonide ajajärgul pole ühegi uue, üle 50-meetrise kraatri moodustumist täheldatud.
Elektrostaatilised nähtused
On arvatud, et mõnede TLP-de põhjuseks võivad olla elektrostaatilise laengu moodustumise või lahendumisega seotud nähtused. Võimalik, et pinnase pragunemisega seotud elektrodünaamilised efektid laevad pinna lähedal olevat gaasi, pärinegu see siis päikesetuulest või radioaktiivsest lagunemisest.
Ebasoodsad vaatlustingimused
Võimalik, et paljud TLP-d polegi seotud Kuuga, vaid hoopis Maal asuva vaatleja ebasoodsate vaatlustingimustega. Eriti kui vaadeldud fenomen oli teleskoobi lahutusvõime piiril - Maa atmosfääri segav mõju on laialt teada. Teised Kuuga mitteseotud põhjused võivad olla veel Maa tehiskaaslased, meteoorid, aga samuti ka vaatlusvead.
Kas TLP-d on tõelised?
Enamiku niisuguste nähtuste registreerimise probleemiks on asjaolu, et vaatleja on olnud üksik, vaadeldud on ühest ja samast asukohast Maal või mõlemat. Mitu sõltumatut Kuu sama piirkonna vaatlust võiks ju kinnitada TLP olemasolu, ent kui need on tehtud samast asukohast Maal, siis tuleb neisse suhtuda ettevaatusega - jällegi tulevad mängu Maa atmosfääri põhjustatud häiritused. Seetõttu olekski oluline registreerida sündmust Maa eri piirkondadest, et välistada atmosfääri mõju.
Oluline osa TLP-de uurimisel on just amatöörastronoomidel. Clementine'i missiooni ajal vaatles Kuud selleks moodustatud amatöörastronoomide võrgustik. Raporteeriti mitmest sündmusest, millest neljal juhul saadi vastava piirkonna foto enne ja pärast sündmust. Kujutiste hoolikas analüüs ei näidanud paraku mingit registreeritavat muutust. See muidugi ei pruugi midagi tähendada, sest gaaside eraldumisel ei tarvitsegi nähtavaid jälgi jääda.
Ka praegu jätkuvad amatööride vaatlused. Neid koordineerivad Kuu- ja Planeedivaatlejate Assotsiatsioon ALPO ning Briti Astronoomiaassotsiatsioon. Üheks eesmärgiks on vaadelda Kuu piirkondi, kus minevikus on esinenud TLP-d. Dokumenteerides pinnadetaile samades valgustatuse ja libratsiooni tingimustes, on võimalik otsustada, kas omaaegne vaatlus ei olnud mitte interpretatsiooniviga.
Ka Eesti amatöörid võiksid osaleda TLP-de vaatlusprogrammis ning miks mitte just mõnest selle Horisondi numbri lugejast ei võiks saada vaatleja, kes sõltumatult kinnitab avastatud TLP toimumist.
Seega - suunake igal selgel vaatlusööl oma amatöörteleskoop ka Kuule. Seal jätkub avastamisrõõmu aastateks!
LOE VEEL
VAATA VEEL
- Kuulus sähvatus Kuul. Leon Stuarti foto 15. novembrist 1953, kell 01:00 UT ehk Greenwichi aja järgi.
- Mööduvate fenomenide ehk TLP-de ligikaudne jaotumine Kuu kettal.
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu vanemteadur TTÜ Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutaja.
