Vastab Jõgeva Sordiaretuse Instituudi vanemteadur ja kartuli osakonna juhataja AIDE TSAHKNA
ÜRO Peaassamblee 2005. aasta 7. detsembri istungil kuulutati Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (Food and Agriculture Organization, FAO) ettepanekul 2008. aasta ülemaailmseks kartuliaastaks. Mis oli selle põhjus? Eelkõige kartuli üha laialdasem levik, kõrge toiteväärtus ja tarbimise suhteline lihtsus. Kartuliaasta eesmärk oli ja on jätkuvalt kartuli kui väärtusliku toidukultuuri kasvatamise, toiduks kasutamise ja selleks vajalike uuringute arendamine, inimkonna parem toiduga varustamine ja näljahäda leevendamine kartulikasvatuse laiendamisega ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamine.
Andides on kartulist toitu valmistatud juba 8000 aastat. Hispaanlased tõid kartuli Euroopasse 16. sajandil ja Eestisse jõudis see 19. sajandi algul. Kartuli tulek tegi lõpu ka eestlast aastasadu vaevanud näljahädadele.
Kartul on maailmas enamkasvatatavate kultuuride hulgas neljandal kohal maisi, riisi ja nisu järel. Kogu maailma kartulitoodangust kolmandiku kasvatavad praegu Hiina ja India. Kuid kartulit süüakse ühe inimese kohta aastas kõige rohkem Euroopas - 96,2 kilo. Põhja-Ameerikas on see kogus 57,9, Aasias ja Okeaanias 25,8, Ladina-Ameerikas 23,7 ja Aafrikas 14,2 kilo. Üldise soovituse kohaselt peaks inimene sööma 100-120 kilo kartulit aastas. Eesti Konjunktuuri Instituudi andmetel on Eestis kartuli tarbimine viimase tosina aastaga vähenenud rohkem kui poole võrra: 143 kilolt 1995. aastal 67 kiloni 2007. Kartuli külvipind on aga vähenenud üle viie korra: 65 000 hektarilt 1990. aastate alguses 11 400 hektarini 2008. aastal.
Miks on nii juhtunud?
Põhjusi on mitmeid. Vene ajal toodeti tohutus koguses kartulit ainuüksi loomadele, mida enam ei tehta. Üksnes Moskvasse saadeti sügiseti 110 000 tonni toidukartulit, lisaks vedas Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit ehk ETKVL 40 000 - 50 000 tonni mujale Venemaale. 70 000 tonni seemnekartulit veeti Kesk-Aasiasse, Ukrainasse ja Venemaa piiriäärsetesse oblastitesse. Suurriigist lahkulöömise järel oli sellest turust ilmajäämine loomulik, kuid tagasimineku põhjusi on veel teisigi. Peamiseks kartulikasvatusest loobumise põhjuseks oli ja on asjaolu, et tootjatel ei ole niipalju raha, et osta uusi moodsaid masinaid ja seadmeid. Samuti puuduvad paljudel ajakohased hoidlad, aga kartulimüük toimub täna ühtlasemalt kogu aasta vältel. Üks peamine väikekasvatajate äralangemise põhjus on muidugi turustamisvõimaluste vähesus - neil on raske pääseda suurtesse kaubanduskettidesse, kus nõutakse pidevalt suuremas koguses kvaliteetset kartulit. Kaupmehele on kasulikum ja mugavam varuda suurem kogus võimalikult väikese ringi tootjate käest. Näiteks ainuüksi Rimi Eesti müügimaht ulatub nädalas 50 000 kiloni. Üksiküritajad püüavad oma kauba turustada turgudel. Samuti soovivad toitlustusettevõtted eelpuhastatud, töödeldud - kooritud, aurutatud - ning pakendatud kartulit. Selleks et neid nõudmisi täita, tuleb kartulikasvatajatel ühineda ühistutesse. Seda on ka tehtud. Üks põhitegijaid Eesti turul on praegu TÜ Talukartul, kes pakendatud kartuli osas on enda kätte võtnud üle 50 protsendi Eesti turust ja toodab aastas rohkem kui 5000 tonni kartulit. Viimastel aastatel on ka kümmekond Tartumaa FIE-t ja osaühingut koondunud Reola Kartuliühistuks, mis pakub omatoodangust valmisprodukte.
Kartulikasvatuse allakäigus süüdistavad paljud kasvatajad ka korraliku nõuandesüsteemi puudumist Eestis. Ei ole konsulente, kellelt erialast nõu küsida, vaid selleks tuleb minna otse teadlase jutule, kes siis suhtleb iga talumehega eraldi nagu "perearst". Eesti üks suuremaid kartulikasvatajaid Kalle Hamburg ütleb, et nõuandesüsteem tuleb korda teha, see on tuleviku võtmeküsimus.
Miks aga meie põhjanaabrid soomlased saavad toota hea hinna ja ühtlase kvaliteediga kartulit? Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja analüütik on seda kartuliinfo bülletäänis selgitanud järgmiselt: üks põhjus on soomlaste tunduvalt suurem pindalatoetus, teine aga stabiilne saak, seda nii koguseliselt kui ka kvaliteedilt. Üks saagi stabiilsuse alus on korralik niisutussüsteem, mille tarvis annab Soome riik teatud juhtudel isegi tagastamatut laenu.
Nagu eespool toodust nägime, on ka kartuli tarbimine vähenenud ja seda enamasti värskete mugulate osas. Peamiselt tuleneb see nii Eestis kui ka arenevas maailmas kujunenud trendist tarbida üha enam "mugavat toitu". See tähendab, et nõudmine praetud kartuli - frii- ja krõpsukartuli - järele suureneb. Selle ülekasutamine on aga ebatervislik. Eesti Konjunktuuri Instituudi analüütikute hinnangul on üks kartulitarbimise vähenemise põhjus kindlasti ka asjaolu, et kartuli asemel süüakse rohkem riisi ja muid tangaineid ning leiva- ja makaronitooteid, millest on lihtsam toitu valmistada. Ka perenaised püüavad köögis kergemalt ja kiiremini läbi ajada, kasutades mitmesuguseid valmistooteid. Nii vähenebki lauakartuli tarbijate hulk.
Millist kartulit vajatakse?
Seda dikteerib tarbija. Suured toitlustusettevõtted ja töötlejad eelistavad ilusa välimusega, väheste koorimiskadudega, st õhukese koore, madalate silmadega ja defektideta, korrapärase kujuga, keetmisel mittelagunevaid (A või B klass) ja -tumenevaid kartulisorte. Väiketarbija otsustab eeskätt maitse järgi, siis tulevad kõik muud näitajad.
Eestis kasvatatavate sortide kohta puudub käesoleval ajal statistika, vaid kaudsete andmete põhjal võib öelda, et neid on 80-90. Teada on vaid sordid, millele tehakse Eestis seemnekasvatust. Peale Eesti sordilehe sortide võib meile täna vabalt sisse tuua ka kõiki Euroopa Liidu sordilehes olevaid sorte. Meie kodumaised, Eesti sordilehes olevad sordid on aga omakorda kõik Euroopa Liidu sordilehes. Igal aastal tuuakse Eestisse sisse isegi kuni kümme uut välismaist sorti, võimatu on kõigist neist ülevaadet omada. Kogemused näitavad, et kõik välismaised sordid ei käitu meie tingimustes sarnaselt algupäramaale ega saavuta ka sellist kvaliteeti.
Eestis tegeleb kartuli sordiaretusega alates 1920. aastast Jõgeva Sordiaretuse Instituut. Selle aja jooksul on aretatud 40 ametlikult registreeritud sorti. Kõige pikemat aega, 60 aastat, kasvatati sorti ‘Jõgeva kollane', järgnevad ‘Olev' (42 aastat), ‘Sulev' (39 aastat) ja praegustest sortidest ‘Ando' (35 aastat). Kõige uuemad sordid on keskvalmivad 'Piret' (2000) ja ‘Reet' (2007) ning keskvarajane ‘Maret' (2007).
Jõgeva Sordiaretuse Instituudis on sordiaretuse eesmärk aretada keskvalmivaid kuni hilisepoolseid haiguskindlaid, stabiilse saagiga kvaliteetseid laua- ja tööstuskartulisorte.
Kui tavainimese käest küsida, mida üks kartulisort endast kujutab ja kuidas see saadakse, võib kuulda mitmesuguseid vastuseid. Näiteks öeldakse sageli, et "ma olen ise aretanud" või et "mul on põllul mitu sorti ja nüüd on nad omavahel ristunud". Kartul on isetolmlev kultuur ja seda paljundatakse vegetatiivselt, so mugulatega. Uue sordi aretuses kasutatakse aga kunstlikku ristamist ehk hübriidimist, mille tulemuseks on hübriidne seemne. Saadud seeme külvatakse maha ja see omakorda annab muguljärglaskonna. Ühe sordi aretus võtab aega 10-12 aastat.
Ei ole lihtne saada kindlate omadustega sorti, valides lihtsalt teatud omaduste poolest parimad lähtevanemad. Enamik kartuli omadusi, nagu välimus, sealhulgas silmade sügavus, sisu värvus, haigusresistentsus, varasus jne, on polügeensed tunnused. See tähendab, et ühe tunnuse kujunemine toimub mitme mittealleelse geeni koosmõjul. Seepärast kasutatakse tavaaretuses palju erinevaid ristluskombinatsioone. Kuid tänapäeval kasutatakse sordiaretuses ka geenitehnoloogiat ja biotehnoloogilisi meetodeid, et viia taime teatud kindlat geeni, mida tavaristamisega ei õnnestu teha.
Jõgeval on väga suurt rõhku pandud haigusresistentsuse (lehemädaniku-, nematoodi- ja vähikindlus) aretusele. Seepärast on meil suhteliselt lehemädanikukindlaid sorte, nagu ‘Ando', ‘Anti', ‘Maret', ‘Reet'. Kõik uuemad sordid, nagu 'Ants', ‘Piret', ‘Maret', ‘Reet', on aga nematoodikindlad. Viimastel aastatel oleme nagu mujal maailmaski eesmärgiks seadnud ka kvaliteedi, mitte alati maitse.
Tahan siiski öelda, et ei maksa end eksiteele viia tihti kasutatavast sõnapaarist eestimaine kartul. Sellega ei mõelda sageli eestimaist sorti, vaid tihti märgib see pigem Eestis kasvatatud välismaist sorti. Lõpetuseks olgu Ilmar Palli lause möödunud aasta 26. aprilli Maalehest: "Kui kartul pole eesti asi, siis mis asi see eesti asi üleüldse on?"
LOE VEEL
- Rahvusvahelise kartuliaasta veebileht
