Valitsuses räägitakse, kui tähtis on investeerida tehnoloogiaarendusse ja teadusmahukasse majandusse. Diskussioonidest on välja jäänud meie maapõue enda varad ning nende kasutuselevõtust tulenevad võimalikud rikkused. Fosforiidisõda, mida peetakse rahva taasiseseisvumistahte seemneks, kätkes endas vastuseismist igasugusele kaevandamisele, sellest ongi tekkinud muinasjutt maavarade puudumisest Eestis. Kinnistunud on teadmine, et meie ainuke rikkus on põlevkivi. Viimane on kahtlemata rikkus, veelgi enam - energeetiline vabadus, vähemasti praegu. Aga seegi on muutumas.
Viimasel viiel aastal on maailmas toimunud globaalsed muutused. Kiire majanduskasv ei ole olnud iseloomulik üksnes väikesele tublile Eestile, vaid ka suurtele rahvastele Aasias. Just nimelt majanduskasv Hiinas ja Indias on tekitanud maailmas uue "nälja" metallide järele: 2003. aastast on enamiku metallide hind maailmaturul mitmekordistunud. Näiteks kui untsi uraanioksiidi eest tuli 2003 maksta 20 dollarit, siis 2007. aasta lõpus ületas selle hind 130 dollari piiri. Nüüd on see stabiliseerumas 60-80 dollari vahel. Samamoodi on üles hüpanud vase, tsingi, plii, hõbeda, kulla ja paljude muude metallide hind, rääkimata naftast ja gaasist. Praegune tagasilöök panganduses ja ka mõnes majandussfääris võib selles vallas muidugi (lähi)tulevikus teatud korrektiive teha.
Eesti omad varad maapõues
Kõrge hind on tekitanud välisfirmades, kelle maailmanägemus on avatum, huvi Eesti potentsiaalsete maavarade vastu. Maagihuvi fookuses asub praegu Ida-Virumaa. Mitmed Austraalia, Kanada ja Rootsi firmad mõlgutavad mõtteid toota Põhja-Eesti graptoliit-argilliidist (tuntud ka diktüoneema- või musta kilda nime all) nii uraani, molübdeeni, vanaadiumi kui ka teisi metalle. Huviorbiiti on sattunud ka plaatinagrupi elemendid, kuld ja hõbe. Kas me siis ise ei tea nendest metallidest? Muidugi teame, aga suhteliselt ammustest aegadest, mil elementide sisalduse määramise aparatuur oli algeline ning elementide tootmiskulu suurem turuhinnast. Praeguseks on olud muutunud. Mitme nimetatud metalli tootmishind juba on või saab lähitulevikus olema selline, et tootmine tasub ennast ära. Kirde- ja Lääne-Eesti graptoliit-argilliidi uraanisisaldus ulatub kohati kuni kilogrammini tonnis, kaevandamisväärsed on molübdeeni, vanaadiumi, reeniumi, aga ilmselt ka teiste metallide varud, mille kohta täpsed andmed praegu lihtsalt puuduvad. Uraani sisaldab ka fosforiit, samuti mitmed granitoidsed kivimid nii Põhja-Eestis kui ka mujal. Kohaliku uraanitooraine kasutamine kerkib kindlasti jõudsalt üles ka Eesti tuumajaama(de) kavandamise käigus. Uraan on strateegiline metall ja sel pinnal võivad lähitulevikus põrkuda mitmed ärilised ja poliitilised huvid.
Rohkem kui pool sajandit on teada, et Jõhvi piirkonna aluskorra kristalsetes kivimites leidub rauamaaki, mille varuks aastakümneid tagasi arvutati 630 miljonit tonni (kihind sügavuseni 700 m). Rauamaak hetkel suurt huvi ei pakuks, küll aga sellega seotud elemendid, nagu vask, plii ja tsink. Viimase kahe maagistumise jäljed on teada mitmel pool Eestis. Jõhvi maaki uuriti aastakümneid tagasi ja vähemesinevate elementide, näiteks kulla ja hõbeda sisaldust ei olnud tollal võimalik kuigi täpselt määrata. Viimastel aastakümnetel pole selle vastu meil tegelikult huvi tuntudki. Ei ole aga välistatud, et Jõhvi piirkond sarnaneb geoloogiliselt Rootsi Bergslageni alaga. Viimane on oma maakidega mänginud ülimalt tähtsat rolli Rootsi riigi rikkuse tekkimisel aastasadu tagasi. Kas sarnaseid rikkusi peidab ka Ida-Virumaa või mõni teinegi koht Eestis?
Eesti maakoore ülemises osas on kasutatavad lubjakivi, dolomiit, liiv, kruus ja turvas. Ehituslike arengukavade koostamisel ei arvestata alati nende olemasolu või kättesaadavusega. Tallinn-Tartu maantee laienduski nõuab tohutul hulgal liiva, kruusa, killustikku. Kui liiva ja kruusa võib uutes karjäärides isegi jätkuda (kui neid lubatakse avada), on killustikuvajaduse rahuldamiseks ilmselt vaja avada mitmeid uusi lubjakivikarjääre (millele ühiskond teravalt vastu seisab). Liiva vajavad ka sadamalaiendused. Et seda napib, näitab asjaolu, et liiva kaevandatakse juba merest ning uusi maardlaid otsitakse meie territoriaalvetes. Jääb ka küsimus, kust saame graniitkillustikku. Kas kasutame oma materjali, avades näiteks Maardus ja mujal Põhja-Eestis maa-alused kaevandused, või toome seda jätkuvalt laevade ja rongidega? Mis on tegelikult keskkonda säästvam ja odavam praegu ja mis mõne aasta pärast?
USA teadlased ja firmad on viimasel viiel aastal uurinud intensiivselt nn shale gas'i ehk kildagaasi tootmise võimalusi. Kildagaas on gaas, mis eraldub orgaanikat sisaldavates kivimites. Eesti aluspõhjas sisaldavad orgaanikat eeskätt põlevkivi ja graptoliit-argilliit. Kas peaksime neid rikkusi vaatama uue pilguga? Teatavasti sai Keri saare majakas aastatel 1906-1912 "toidet" kohapealsest gaasist. Euroopa Liitki on kildagaasi leiukohti kaardistamas. Ambitsioonikas kuueaastane projekt GASH, milles osalevad nimekad Saksa, Prantsuse, Inglise, Hollandi ja Austria ülikoolid, mitmed geoloogiateenistused ja erakapital, alustab tööd 2009. aasta alguses. Kõik see sunnib jälle kord küsima, kas oleme oma varandusest teadlikud ja oskame seda vajadusel säästvalt kasutada?
Puhas kaevandamine
Üks lähituleviku võtmesõnu on säästev ja puhas mineraalse materjali kasutamine, kaevandamine, töötlemine.
Ühelt poolt ei ole ühtegi maavara võimalik kaevandada lähikeskkonda mõjutamata, isegi põhjavee pumpamine rikub keskkonda. Inimesest on saanud viimase kümne aastaga peamine looduslikku materjali ümber paigutav "tegur", kelle tegevus ületab esimest korda Maa ajaloos looduslike (geoloogiliste) tegurite mõju. Niisiis on algamas uus geoloogiline ajajärk - inimese ajajärk.
Teiselt poolt - kaevandamist ei toimuks, kui ei oleks tarbimist, mis määrabki tegelikult selle, kui palju me kahjustame planeeti ja seeläbi iseennast. Tarbimine ei ole olemuselt kunagi puhas ega säästa keskkonda. On lihtne näidata, et mis tahes maavara kaevandamine ning töötlemine muudab keskkonda hoopis vähem kui kõik järgnev. Võtame näiteks plii. Pliimaagi kaevandamine ja plii kättesaamine mõjutab keskkonda vähem kui plii edasine teekond akudes, juhtmetes, haavlites või mujal. Tihti lõpetab metall ümbertöötluses, mis omakorda kasutab energiat, lisanduvat loodusressurssi (näiteks vett) ning eraldab jäätmeid.
Kaevandamine ei ole reeglina enam nii hirmuäratav tegevus kui paar aastakümmet tagasi. Ühelt poolt on paranenud meetodid, teiselt poolt keskkonnakontroll - need hoovad hoiavad sel tegevusel silma peal. Kogu maailmas pannakse rõhku vähima mõjuga, jätkusuutlikule maavarade kasutamisele. Pigem kontsentreeruvad kaevandamisega seonduvad keskkonnaprobleemid piirkondadesse, kus majandusareng, aga seeläbi ka tarbimine, on olnud suurimad, näiteks Aasias.
Mais 2008 kogunes Tallinnas ÜRO egiidi all tegutseva Kõrgeimate Kontrolliasutuste Rahvusvahelise Organisatsiooni (International Organisation of Supreme Audit Institutions, INTOSAI) keskkonnaauditi töörühma juhtkomitee. Töörühma üks ülesanne on koostada juhend, millele toetudes auditeerida, kuidas valitsused tulevad toime mineraalsete ressursside kaevandamise mõjude minimaliseerimisega. Maakera on ühtne tervik, mistõttu on möödapääsmatult vajalik, et kõik riigid astuksid ühte jalga kaevandamisega seotud loodus- ja sotsiaalsete mõjude vähendamisel. Kahjuks ei leidu hetkel veel efektiivset instrumenti, mis võimaldaks seda tüüpi tegevust rahvusvaheliselt kontrollida.
Kaevandamise kahjulik mõju on Eestis viimasel kümnendil kindlasti vähenenud. Teisalt aktiveerib kasvav vajadus toorme järele kaevandamistegevust. Uusi kruusa-, liiva- ja lubjakivikarjääre avamata pole võimalik ehitada. Põlevkivi kaevandamata puuduks meil energeetiline iseseisvus, põlevkivikeemia ja -õlitootmine pakuks suuremat lisaväärtust. Lähituleviku võimaluseks on aluspõhja- ja aluskorrakivimitega seonduvad metallid. Metallimaakide kaevandamist ei saaks kindlasti võrrelda kunagiste fosforiidikaevandamise plaanidega, samuti oleks otsene keskkonna- ja sotsiaalne mõju ilmselt väiksem kui põlevkivi ja karbonaatsete kivimite kaevandamisel karjäärides.
Lõppkokkuvõtteks otsustame me ikka ise, mis mahus kaevandame ja missugust elustandardit soovime: kui tahame jätkuvalt hästi elada, peame kasutama oma ressursse; kui suudame harjumusi muuta ja tarbimist märgatavalt vähendada, saame ressursse säilitada.
Puhas energeetika
Teine lähituleviku maagiline sõnapaar on puhas energeetika. Tihti on energeetika seotud loodusvaradega. Kui me tuult otseselt just loodusvaraks ei loe, siis vett küll, rääkimata orgaanilisest (ehk põlevast, õlirikkast) ainesest (või ka gaasist) maa sees. Lisaks uurivad arenenud riigid alternatiivsete energiaallikate otsingutel geotermaalenergia rakendamise võimalusi. Geotermaalenergiat ehk Maa süvasoojust on lihtne kasutada geotektooniliselt aktiivsetes piirkondades, näiteks intensiivse vulkaanilise tegevusega aladel. Eesti paikneb aga paksu ja külma maakoorega seismiliselt väheaktiivsel alal. See on ilmselt põhjus, miks on nimetatud uuringuid vähe läbi viidud. Positiivse näitena on üks Eesti erakapitalil põhinev firma tegelenud geotermilise potentsiaali uuringutega.
Geotermaalenergia ei tasu end ehk hetkel veel kiiresti, aga elu on näidanud, et ressursside juurutamine kulgeb sujuvamalt ja odavamalt, kui baasuuringud on varem läbi viidud. Energia kallinemine on ühesuunaline trend ning geotermaalenergia võib osutuda rentaabliks palju kiiremini, kui arvata oskame. Nimetatud uuringutesse oleks vaja investeerida nii riiklikku kui erakapitali. Lätlased ja leedulased on meiega võrreldes üsna kaugele jõudnud ja neil on esimesed katsejaamadki toimimas - Klaipedas alustas 21. sajandi algul tööd näidisjaam, mis kasutab energiaallikaks 38-kraadilist Devoni veehaarde põhjavett, mida saadakse enama kui kilomeetri sügavuselt. Jaama ehitushinnaks oli 20 miljonit dollarit. Soojus saadakse kätte absorbsiooni soojuspumpade abil ning sellega toetatakse Klaipeda küttesüsteemi. Jaama võimsus on küll väike (2003. aastal 215 000 MWh), aga võrreldes kütteõliga jääb aastas atmosfääri paiskamata ligi 52 000 tonni süsinikdioksiidi, 11 tonni lämmastikoksiide ja 1160 tonni väävliühendeid. Leedu on investeerinud näidisjaama renoveerimisse ligi 60 miljonit krooni. Arvukate tuuleparkide kõrval oleks geotermilisel katsejaamal kindlasti oma koht ka Eestis, nii arvestatavalt võimsuselt kui ka maksumuselt. Võrdluseks võib tuua kaheksa tuulikuga Pakri tuulepargi, mille võimsus on kuni 18 MW ja maksumuseks kujunes 24 miljonit eurot.
Säästlik areng
On selge, et puhta energeetika vastu ei protesteeri keegi, vähemasti niikaua, kui me ei pea oma elukvaliteedist midagi tagasi andma. Muude loodusvarade kasutamisega on pilt keeruline. Mitmed maavarade poolest rikkad Aafrika riigid elavad üsna vaeselt, mitmetes arenguriikides koormab kaevandamine liialt keskkonda, mitmetes see koormus isegi kasvab praegusest metallibuumist ajendatuna. Sageli on põhjuseks nõrk seadusandlus, korruptsioon või poliitilised kokkulepped. Tihti kardetakse suuri kaevandusfirmasid. Samas on teada, et ligi 13 miljonit inimest töötab jätkuvalt või hooajaliselt ühe-kahemehe kaevandustes, seda põhiliselt Aasias, aga ka Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas. Nendest omakorda sõltub pereliikmete ja lähedaste näol ligi 100 miljonit maakera elanikku. Just sellisest tegevustest, mis tavaliselt ei järgi ühtegi seadust, on tõusnud tõsised keskkonnaprobleemid näiteks Hiinas ja Mongoolias. Niisugustes väikestes kaevandustes toodetakse sageli väärismetalle, mille tootmisel kasutatakse nii elavhõbedat kui ka tsüaniide. Ühe grammi kulla kättesaamiseks paiskub keskkonda 2-3 grammi elavhõbedat. Küsimus ongi selles, kuidas tõmmata joont ressursside kasutamise ja keskkonna säilitamise vahele. Ühemehe kullakaevandus kusagil Mongoolia jõeorus toidab ilmselt ära terve küla, mis tähendab, et seal on sotsiaalsed probleemid kontrolli all. Tootmismürkidest tekkiv kahju keskkonnale aga võib püsida aastasadu. Mitmetes Mongoolia väikekaevanduspiirkondades sünnivad juba aastaid tervisehälvetega lapsed.
Maavara tootmise-kasutamisega ja sotsiaalse arenguga seonduvad küsimused võivad ühel hetkel kummitada ka Eestit. Kujutame ette, et seiskame põlevkivikaevandamise ning ühtlasi seonduvad tegevused. Näiteks põhjusel, et me ei jõua enam maksta saastemakse. Millega hakkavad tegelema vabanevad töötajad? Kas Eesti suudab tagada ümberõppe või maksta toetusi? Või on lihtsam haarata inimesed muusse (näiteks metallide) kaevandamisse? Või ehk leiutame vahepeal Eesti nokia, kuhu tööjõud paigutada?
Keskteeks loodusressursside kaevandamise-kasutamise ja majanduslik-sotsiaalse arengu vahel peetakse säästva arengu kontseptsiooni. ÜRO 1983. aasta resolutsiooniga algatatud nn Brundtlandi komisjon avaldas 1987 kokkuvõtte, mis käsitles maakera majandusliku, sotsiaalse ja looduskeskkonna säästva arengu võimalusi. Sellest ajast on räägitud ja arutatud, kokku pandud arengukavasid ning välja antud direktiive, kuidas optimeerida keskkonnakasutust, toomata ohvriks majanduskasvu ja elustandardit. Selle kontseptsiooni katte all on läbi viidud projekte, mille ainsaks väljundiks on jäänud aruanded, mis pole vastukajagi leidnud. Tihti on säästva arengu kontseptsiooni kasutatud suurriikide ambitsioonide elluviimiseks, sealhulgas maailmatasandil (mõneti sarnaselt kliimamuutuste pidurdamise kontseptsioonile viimasel kümnendil). Nii Brundtlandi kui ka mitmete hilisemate rahvusvaheliste komisjonide töö fookuses oli ikkagi piiri tunnetamine looduskeskkonna muutmise ning majandusliku arengu vahel. Oleks naiivne arvata, et edukad riigid nõustuksid langetama elukvaliteeti keskkonna parema säästmise nimel, ehk teisisõnu - piirama tuntavalt maavarade kaevandamist. Pidurdamaks Hiina ja India kiiret majandusarengut ning säilitamaks maailmas kujunenud majandustasakaalu, sobib nii säästva arengu kui ka kliimamuutuste ratsu päris hästi. Edukad väikeriigid, näiteks meie naabrid Rootsi ja Soome, on leidnud oma tasakaalujoone ning valanud selle ka seadusepaketti, mis on lihtne, kompaktne ja ei võimalda mitmetitõlgendamist. Rootsi konsolideeris juba 1999 tol hetkel eksisteerinud 15 keskkonda reguleerivat seadusakti üheks keskkonnaseaduseks. Selle raamesse mahuvad maavarade otsing, uuring, kaevandamine ja kaevandatud alade hilisem taastamine. Teistel väikeriikidel, sealhulgas Balti riikidel, seisab tasakaalujoone defineerimine ja seaduste kohastamine ees, loodetavasti juba lähitulevikus. Tahame ju ka meie säilitada oma elustandardit ja samas hoida keskkonda. Selle nimel tasub edasi mõelda.
Kokkuvõtteks lõik Brundtlandi komisjoni järeldustest (mitteametlikus tõlkes): "Lõppkokkuvõttes säästev areng ei ole staatiline harmoonia seisund, vaid pigem muutumise protsess, milles loodusressursside kasutus, investeeringute sihid, tehnoloogilise arengu suunitlus ja ühiskondlik/riiklik korraldus on viidud sellisesse tasakaalu, mis rahuldab tuleviku ja oleviku vajadusi. Oleme teadlikud, et see protsess ei ole kerge ega sirgjooneline. Arengu käigus tuleb teha valusaid otsuseid. Ülalnimetatu alusel peab ütlema, et säästev areng saab toetuda vaid poliitilisele tahtele."
Jääb loota, et meilgi selline poliitiline tahe, aga ka rahvuslik-poliitiline suutlikkus saab olemas olema.
LOE VEEL
- Brundtland et al. Report of the World Commission on Environment and Development. August 1987.
ALVAR SOESOO ( 1963) on lõpetanud Tartu Ülikooli geoloogia erialal. Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi direktor ning füüsikalise geoloogia õppetooli juhataja ja professor. Filosoofiadoktor, PhD kraadi kaitses Austraalias Monashi Ülikoolis. Töötanud Islandil, Austraalias ja Kanadas. Põhilised uurimisteemad: füüsikalis-keemilised protsessid Fennoskandia litosfääris: kivimite ja mineraalide keemiline koostis, geokronoloogia, protsesside numbriline ja analoogmodelleerimine; Eesti kristalliinse aluskorra petroloogia ja geokeemia. Eesti Geoloogia Seltsi juhatuse liige.
